Sügisel on saagikoristamise aeg ning kuigi lõviosa aia- ja metsaviljadest on hoolsatel hoidistajatel selleks aastaks juba sissetehtud, tasub meenutada 1930. aastate teisel poolel Eestis populaarseks saanud konserveerimisviisi – vekkimist.

Citius, altius, fortius ehk kiiremini, kõrgemale, kaugemale! (kiiremini, kõrgemale, tugevamini - täpne tõlge ladina keelest) kõlab olümpiadeviis, mille mängude taaselustaja Pierre de Coubertin hõikas esmakordselt välja 1894. aastal Pariisis rahvusvahelise olümpiakomitee asutamisel. 

Miski ei paku nii palju emotsioone kui teater. Või kui, siis ainult jalgpall. Kui aga panna need kaks kokku, siis on vaatemäng kindlustatud.

1901. aastal andis Lüganuse kiriku pastor Carl Ferdinand Sigismund Walther (1857-1920) Eesti Ajaloomuuseumi eelkäija Eestimaa Kirjanduse Ühingu Provintsiaalmuuseumi kogusse tikitud erilise altarikatte.

Eesti Ajaloomuuseumi mündikogus säilib tagasihoidliku välimusega rahake, mis pärineb 1536. aastal või vahetult selle järel maha maetud Üksnurme aardest. Münt on millagi rippunud mõnes ehtekees, nagu tunnistab selle serva löödud auk. Tegemist näib olevat Tallinna orduaegse killingiga, nagu neid vermiti 15. sajandi lõpukümnendeil, umbes aastail 1480-1497. Kuid kas ikka oli nii?

Rahvuse sõltumatuse ja iseseisvuse üheks olulisemaks sümboliks on rahvuslipp, seetõttu on paljudest rahvuslippudest saanud aja jooksul riigilipud. Maailmas on siiski arvukalt rahvaid, kellel seda õnne olnud ei ole ja rahvuslipp on jäänudki ainult kogukondliku identiteedi tasandile, sest iseseisvat riiki pole suudetud luua. Eestlastel on läinud hästi, meie keeruka saatusega sinimustvalge trikoloor, võeti ametliku riigilipuna kasutusel 102 aastat tagasi. Lipp ise, mis kunagi sündis soovist ühendada eesti rahvusest üliõpilasi, tähistab täna 4. juunil aga juba oma 140 juubelit.

Igal asumil, tänaval ja majal on oma kohavaim, mida tunnevad kõige paremini inimesed, kes seal elavad, kuid mida on põnev avastada ka kõigil teistel. Raua asumis, Kesklinna ja Kadrioru piiril asub Tina tänav, mis sai nime 1900. aastal. Tänav on vaid 390 meetri pikkune, kuid sellel on elanud märkimisväärselt palju kultuuritegelasi. Näiteks on aadressil Tina 13 elanud näitleja ja lavastaja Sulev Nõmmik, Tina 17 majas aga nii spordireporter Toomas Uba kui ka näitleja Ervin Abel, vastasmajas näitleja Jüri Järvet. Raadio-ja teleajakirjanik Valdo Pant elas aadressil Tina 16a, maadleja Johannes Kotkas Tina 21. Need on vaid mõned näited.

Tänases loos tuleb aga eelkõige juttu kortermajast Tina 23/Kreutzwaldi 11, kus asub Särevi teatrituba. Muuseum, mis praegu on osa SA Eesti Ajaloomuuseumist, oli kunagi koduks kahele teatriinimesele Anna ja Andres Särevile. Sel aastal möödub kõnealuse hoone ehituse valmimisest 100 aastat.

Poluvernikuteks (ka poluvertšikud) kutsutakse Virumaa kagunurgas Iisaku kandis 17.-18. sajandil kujunenud rahvakildu, kelle esivanemateks olid vadjalased. Algselt olid nad õigeusklikud. Luteri usku astudes säilitasid nad oma õigeusu kombestiku. 19. sajandi lõpus hakkasid poluvernikud eestistuma.

Eestlased on teatri- ja muusikarahvas ning üks selle tõestusi on ka fakt, et teatri- ja muusikamuuseum tähistab 22. märtsil 2024 oma 100 sünnipäeva. Seejuures on muuseum parima tervise juures ja ootab külastajaid juubelinäitusele „Pöörased lood teatrist ja muusikast“. Esmakordselt hõlmab näitus kogu muuseumimaja – sealhulgas Assauwe torni seda osa, mis oli kunagi muuseumi esimeseks ja ainsaks näituseruumiks Müürivahe tänava muuseumimajas. Juubeli puhul panin kirja üheksa mälestust ja mälestuste mälestust muuseumi ajaloost.

19. veebruar on tähtis päev meie muuseumiloos – tänavu möödub 160 aastat Eestimaa Kirjanduse Ühingu Provintsiaalmuuseumi asutamisest.

Päästekomitee esimees, mitmekordne peaminister, riigivanem ja esimene president Konstantin Päts on Eesti ajaloo suurkuju, kelle nimega seondub mitte ainult meie omariikluse sünd ja kuldaeg vaid ka selle traagiline kaotus. Olulistel hetkedel võtmepositsioonidel olnud legendaarse riigimehe tegevusele on erinevad võimud ja ajaloouurijad andnud kõikvõimalikke hinnanguid. Sõltumata ametlikest käsitlustest ja hoolimata ekspertide vastuolulistest arvamustest on kahe maailmasõja vahelist iseseisvusperioodi eestlaste seas ikka kuldseks pätsu-ajaks kutsutud.

Lugemine on oskus nagu iga teine, mida tuleb õppida ja harjutada. Abiks on siin lugema õppimise raamat ehk aabits. Tarkusekuul on põhjust heita pilk meie emakeelse aabitsa-raamatu pikka ja väärikasse lukku.

Suveaeg käivitab paljudel rahutu jala sündroomi ja augustikuudki veel paar nädalat ees. Aga kui puhkus läbi, siis pakun teile alternatiivset väikest suveretke muuseumi kogudesse. Tegin selle läbi oma kontoritoolis ning mu keskkonnajäljeks jäi vaid erinevate allikate vaatamisel kulunud elektrienergia. Muudest kuludest jäi rahakott puutumata.

1930. aastatel tegutses Eestis kangakudumise ettevõte “Kangur Veskaru”, mille toodang oli sõja-eelses Eestis tuntud ja hinnatud. Ettevõtte mõju ei piirdunud toonase ajaga, vaid on üheks aluseks, millelt kasvas välja Eesti tekstiilikunst. “Kangur Veskarust” ning selle eestvedajatest Mai ja Enn Veskarust on vähe kirjutatud. Seekordne ajaveebi postitus heidab põgusa pilgu nende tegevusele.

„Meie ilmastu on võrdlemisi karm: kevad tuleb hilja, öökülmad ähvardavad mõnikord varasuvelgi, suvi on lühidavõitu nii mõnegi taime kasvamiseks või vilja küpsemiseks. Mida annab meile niisuguses olukorras tehnika?“

Eesti Ajaloomuuseumi tekstiilikogus on üle 300 erineva koti. Tänases postituses toome teie ette viis kaunist ja põnevat rahakukrut. Neid iseloomustab see, et nad on nö suka- või soolikakujulised ning neisse pandud peenraha on hoiul kukru otstes.

Väga vanu raamatuid säilitatakse Eestis põhiliselt suuremates raamatukogudes ja kirjandusmuuseumis, kuid huvipakkuvaid köiteid leidub ka suuremates ja väiksemateski muuseumides. Muuseumisse satuvad raamatud tavaliselt annetusena või mõne erakollektsiooni osana ning neid kirjeldatakse andmebaasis MUIS sarnaselt teistele museaalidele....

Meie igapäevaelus on asju, mis on saanud nii loomulikuks osaks meie elust, et neile suuremat tähelepanu ei pööra. Ometi jutustavad ka need meile aja lugu. Teatrikülastuse juures on üks selliseid asju kavaleht. Teatriuurija jaoks on kavaleht oluline infoallikas, mis võib lisaks lavastusele endale rääkida nii mõndagi ka teatri taotluste ja publiku kohta. Kui kirgliku teatrikülastaja isiklikus arhiivis on tema jaoks oluliste lavastuste kavalehed, siis teatri- ja muusikamuuseumis kogume kokku kõikide uuslavastuste kavad.

Oma aja suurimas klaasitööstusettevõttes, Johannes Lorupi klaasivabrikus, vaid viis aastat kunstnikuna töötanud Ney jõudis meie klaasikunsti ajalukku jätta sügava jälje. Naabermaade vabrikute mustrite kopeerimise asemel hakkas ta julgelt kasutama Eesti motiivistikku, püüdes teadlikult eristuda välismaistest eeskujudest.