Sangaste tellisloss on Eesti üks uhkemaid ja omanäolisemaid mõisahooneid, mis erineb teistest nii romantiliste tornide ja arvukate akende, kui keeruka ruumilahenduse poolest. Erinev oli ka lossi ehitada lasknud krahv Friedrich Georg Magnus von Berg, kes vanamoelise elunautlemise asemel mõisamajandust moderniseerima hakkas. Tema tuntumaks saavutuseks oli kindlasti pikaajaliste ristamiste tulemusel sündinud külmakindlam rukkisort Sangaste, mille loomisel lähtus krahv eeskätt siinsetest klimaatilistest oludest. Rohkem teatakse ka, et tori-tüüpi eesti maahobuste esiisa Hetmani tõi Poolast Eestisse just Sangaste peremees, soovides tugeva sugutäku geenide abil kohalikke künnimärasid vastupidavamaks muuta. Kuid uuendusmeelse baltlase tegevus ei piirdunud siiski ainult põllukultuuride ja tõuloomade omaduste parendamisega, vaid ulatus palju kaugemale. Avara tulevikuvaatega leidur katsetas paljudes muudeski valdkondades, kus nägi, et senised lahendused olid ajale jalgu jäänud. Ilmselt ka seetõttu, et üle poole oma pikast elust kurdina mööda saatnud krahvil hakkas vaikuses lihtsalt igav.
Mõis kuulus isa vanemale vennale, Vene impeeriumi tuntud riigitegelasele ja sõjaväelasele, kindralfeldmarssal Friedrich Wilhelm Rembert Bergile, kellel endal aga lapsi ei olnud ja kes seetõttu pärandas 1873. aastal oma valdused aktiivsele vennapojale. Lisaks Sangastele kuulusid pärandisse ka mõisad Soomes, Lätis ja Poolas, kalakasvatus Kamtšatkal ning krahvi tiitel, mis kõik kokku moodustasid nii aukartusäratava varanduse kui tagasid ühiskonnas soliidse staatuse.
Onu ei valinud oma järeltulijat siiski kaalutlemata, vaid eeskätt noore sugulase sobilikest isikuomadustest lähtudes. Juba tema elu viimastel aastatel alguse saanud maaparandustööd ja uue mõisahoone ehitus, ei jätnud kahtlustki, et noore Bergiga oli Sangastesse saabunud uus ajastu.
Arhitektiks palgati oma ala tipp Otto Pius Hippius, kes hoone välisilme ja ruumilahenduse kujunduses lähtus omaniku soovil Inglismaa historitsistlikest lossidest.
Vastandumaks kitsukestele ja raskepärastele vanadele kindluselamutele oli sopilisel kahekorruselisel hoonel palju aknaid, avatud rõdud ja uhked ehisportaalid, fassaadil kõrguvale neljakorruselisele peatornile lisaks kaunistasid hoone erinevaid külgi arvukalt romantitsed dekoratiivtornid ning katuseserva rõhutas sakiline tellisvöö.
Maja esimesel korrusel paiknes suur peasaal, mille kujundus domineerisid suurejoonelised gooti stiilis tähtvõlvid ja salapärased idamaised seinaniššid, hämarust peletasid aga lisavalgust andvad katuseaknad.
Pilkupüüdvad olid ka tumedate seinapaneelide ja tumeda kassettlaega söögi- ehk jahisaal, kasuhoonelaadne klaasist väiseinte ja katusega talveaed ning kahhelahjude- ja seinakappidega raamatukogu peatornis. Erinevatel korrustel paiknenud elu- ja olmeruume ning teenijate ja külaliste tube oli majas kokku 99, kuna rohkem võis neid tollaste seaduste kohaselt olla vaid valitseja palees.
Lossi planeering oli tervikuna läbimõeldud ja lähtus eeskätt mugavusest, olemise tegi õdusamaks kindlasti ka tsentraalne soojaõhuküttesüsteem ja veevärk. Krahvi kodu ühendas alates 1896. aastast välismaailmaga telefoniliin ja sinna rajati 1907. aastal piirkonna esimene elektrivõrk.
Paljud mõisakompleksi kõrvalhoonetest kujundati peahoonega ühtses stiilis, neist õnnestunuma planeeringuga olid keskaegset kastell-linnust meenutav ristkülikukujuline hobusetall ja sihvakas veetorn. Lossiansambli hoonestusega samavõrd tähelepanuväärne oli selle ümber rajatud Inglise park ja keerukas tiikide võrgustik. Puid, põõsaid ja taimi valis paljureisinud krahv parki maailma erinevatest piirkondadest, katsetades võõr-liikide kasvuvõimekust uutes klimaatilistes tingimustes ning üritades neid ka kodumaistega ristata. Oma elu ajal jõudis ta katseid läbi viia enam kui saja erineva puuliigiga, teiste seas ka pajudega, millest aretas spetsiaalselt korvmööbli punumiseks jaoks sobiliku versiooni.
Vabakujundusega park-metsa prooviti asustada ka võõramaiste linnu- ja loomaliikidega, kellest vastupidavaimaks osutusid faasanid. Vääris-kaladele sobiva elukeskkonna loomiseks puhastati ojavesi kanalite süsteemi abil liigsetest rauaühenditest ning kaevati tiigid, milles hakati edukalt kasvatama forelle ja karpkalu. Ümbruskonna talupojadele jäid lossiomaniku loodus- ja loomkatsed siiski küllalt mõistetamatuks ning seetõttu hakati teda rahva seas üsna pea Sangaste hulluks krahvihärraks kutsuma.
Veerežiimi terviklikumaks reguleerimiseks tellis Berg Taani melioratsiooni-insenerilt Peder Rosenstand Wöldikelt spetsiaalse loodimisprojekti ja hakkas soostunud maade kuivendamist saksa keele eeskujul nimetama sookultuuriks. Sangaste lossis seati sisse eraldi laboratoorium, kus ta ise ja mitmed tuntud teadlased viisid läbi sootaimedega seotud botaanilisi uuringuid.
Koos kuivendustöödega katsetas Sangaste mõisahärra ka maade väetamist ning püüdis taimede viljakuse tõstmiseks kasutada uudseid mineraalväetisi nt superfosfaati, toomas-jahu ja tšiilisalpeetrit. Peale aastaid kestnud katsetusi jõudis ta siiski järeldusele, et põllukultuuride saagikuse suurendamiseks on nende omaduste parandamine oluliselt tõhusam kui kunstlike väetiste kasutamine.
Teravilja saagikust olid siinsed mõisnikud üritanud juba varasemaltki tõsta, külvates oma maadele Kesk- ja Lõuna-Euroopast toodud seemneid, lootuses, et need annavad suuremat tulu, kui kohalikud sordid. Erilist huvi tunti rukki omaduste parandamise vastu, kuna seda kasvatati kõige rohkem. Välismaa seemnete külvamisest aga kasu ei olnud, sest soojema kliimaga harjunud võõrad liigid Eestis ei kohanenud. See viis krahv Bergi mõttele, hakata välismaiseid seemneid kohalikega ristama. Murranguliseks kujunesid 1875. aastal alanud katsed, mille tulemusel õnnestus tal Saksamaalt, Probstei maakonnast pärit seemneid Eesti rukkiga rist-tolmlema pannes aretada jämeda kõrre ja raske viljapeaga sort, mis oli kasvutingimuste suhtes küllaltki vähenõudlik, taimehaiguste suhtes resistentne ja kannatas hästi külma. Oma mõisa järgi pani Berg rukkisordile nimeks Sangaste ja see levis kiiresti nii Liivi- kui Eestimaa kubermangus.
Tähelepanu äratas Sangaste vastupidav ja saagirohke rukis aga kaugemalgi. Eriliste omaduste eest pälvis Bergi aretatud sort 1898. aastal suure kuldmedali Pariisi ja 1893. aastal esimese auhinna Chicago maailmanäitusel. Rahvusvahelisele edule lisaks tunnustati seda ka mitmetel Vene impeeriumis aset leidnud põllumajandusnäitustel.
Sangaste oli kuni 1960. aastateni kõige enam kasvatatud rukkisort Eestis, siis hakkas selle populaarsus põllumajandustööde mehhaniseerimise ja mineraalväetiste kasutuse tõttu vähenema. Pika kõrre tõttu oli kombainidel Bergi rukist raske lõigata ja suurte lämmastikuannuste kippus see kergesti lamanduma.
Peale Teist maailmasõda Kandasse elama asunud krahv Bergi pojapoeg Magnus aga tegeles vanaisa eeskujul rukkiaretusega edasi, luues „Sangaste“ seemnete baasil 1971. aastal uue sordi „Kodiak“. Kanada kliimale sobiv sort on oma kuulsast eelkäijast oluliselt lühema kõrrega ja sellest valmistatakse legendaarset viskimarki „Canadian Gold“.
Tõuaretuses katsetas krahv Berg nii veiste kui lammaste tõuomaduste parandamist, kuid eeskätt on tal teeneid hobusekasvatuse arendamisele. Eesti maatüüpi hobused olid küll vähenõudlikud ja vastupidavad, kuid 19. sajandi keskpaigas mõisates kasutusele võetud raudadrad ja –äkked, olid siinsetele hobustele vedamiseks liiga rasked ning vajati tugevamaid künniloomi. Edumeelsemad maaomanikud olid juba varasemalt proovinud kohalikke väikeseid märasid paaritada välismaalt toodud suuremat tõugu täkkudega, kuid soovitud omadustega järglasi nendest kooslustest ei sündinud. Sangaste mõisahärral õnnestus sobiv isasloom leida 19. sajandi viimasel veerandil Klementsovo hobusetallist Poos. Kuna visuaalselt täitis Hetmanni nimeline tugev täkk kõiki nõudmisi, otsustas krahv õnne proovida, ostis hobuse ning tõi ta Eestisse kaasa. Tema terav pilk ja vaist ei eksinud, sest Hetmanni füüsilised omadused ja energiline iseloom vastasid täpselt neile ootustele, mida kohaliku hobusetõu parandamiseks vajati. Täku järglased olid oluliselt tugevamad ja suurema veojõuga, kui kohalikud maatõugu hobused, ühtlasi oli nad kiiremad ja parema reageerimisvõimega. Peale edukaid paaritamisi Sangaste märadega, müüs krahv Berg Hetmanni 1894. aastal Tori hobusekasvatusele, kus temast kujunes tori-tõugu maahobuste esiisa.
Hädavajalikud olid ka krahvi pingutused piimatööstust moderniseerida, et kiirendada piima käitlemist ja selle transporti ostjateni. Ta muretses oma lautadesse spetsiaalsed lüpsimasinad, edendas juustutootmist ja kohandas kaubaveoks kasutatavad rongivagunid külmahoidvateks, et toiduained enne pealinna turule jõudmist rikneda ei jõuaks.
Kohalikke olusid arvestades, pidas krahv perspektiivikaks ühistegevust, sest kalli tehnoloogia soetamine ei olnud maaomanikele jõukohane. Ta koostas oma mõisas kasutusel olevate jõumasinate kasutamisõpetused ja hakkas neid ümbruskonna mõisaomanikele välja rentima. Ühtlasi veenis ta neid üheskoos looma põlluharimiseks vajalikku masinaparki, mida osalised saaksid vastavajalt vajadusele kasutada.
Lisaks põllumajandustehnikale, oli Sangaste krahv vaimustatud ka autodest, mis võimaldasid aeglastest hobukaarikutest oluliselt kiiremini edasi liikuda. Ta tõi Eesti- ja Liivimaale esimesed autod ning propageeris aktiivselt nende kasutamist siinsete baltlaste hulgas. Mehhaanilised, kiired „tõllad“ tekitasid alguses võõristust, kuid uuendaja oli krahv selleski vallas, sest vaid loetud aastad hiljem ei kujutatud elu ilma autodeta enam ette.
Ilmselt osutus ümbritsev vaikus Sangaste mõisahärrale omamoodi kaitsekihiks, mis aitas tal üle elada suuremad vapustused, mis saabusid koos Esimeses maailmasõja- ja omariikluse väljakuulutamisega. Lahingute eest Inglismaale pagenud Bergide loss laastati ja suurem osa krahvi elutööst hävitati, Eesti uue maareformi kohaselt võõrandati perekonnalt ka enamus nende maavaldustest. Tagasi koju jõudes, ootas seni jõukat ja positsioonikat meest ees ainult lõhutud kodu ning neljasaja hektari suuruseks kärbitud maavaldus ümber selle, ülejäänud Sangaste mõis jaotati asundustalunikele vahel laiali.
Juba eakas Berg taastas siiski lossi, jätkates kangekaelselt ka põlluharimist ja loomakasvatust, kuid vähenenud sissetulekutest mõisa majandamiseks siiski ei piisanud. Kui krahv Berg 1938. aastal üheksakümne kolme aasta vanuselt suri, oli mõis jõudnud pankrotti. Võlgade katteks müüdi oksjonil suurem osa Sangaste lossi sisustusest, raamatukogust, kunstiteostest ja seinu kaunistavatest jahitrofeedest, müümata jäi vaid loss ise.
Kuigi suur osa krahv Bergi varadest võõrandati ja tema kohtuprotsess Eesti riigiga kestis aastaid, säilisid tema soojad ja tihedad suhted siinse teadusringkonnaga. Erilise panuse eest põlumajanduse arendamisse valiti ta 1929. aastal Tartu ülikooli audoktoriks.
Nõukogude ajal oli Sangaste loss Tartu Kammivabriku töötajate puhkekodu, kus suvel tegutses pioneerilaager. Pärast Eesti riigi taasiseseisvumist korduvalt omanikke vahetanud punastest tellistest mõisahoone on romantilise välisilme ja kaunite siseruumide tõttu kujunenud üheks Eesti populaarsematest pulmapaikadest. Sangaste uuendusmeelse krahvi mälestuseks on aga ellu kutsutud Krahv Friedrich Georg Magnus Bergi innovatsioonipreemia, millega tunnustatakse Eesti maaviljeluse silmapistvamaid edendajaid.
Krahv Friedrich Georg Magnus von Berg. Õlimaal.
Ilmar Malin, 1990. Eesti Põllumajandusmuuseum.
Ilmar Malin, 1990. Eesti Põllumajandusmuuseum.
SOBILIK SUGULANE
Friedrich Georg Magnus Berg sündis 1845. aastal Tartus, õppis Prantsusmaal Sorbonne`i ülikoolis ja seejärel täiendas teadmisi praktilise põllumajanduse alal Šotimaal Edinburgh`i lähistel asunud Haddingtoni farmis. Tema sügavam huvi loodusteaduste ja maaviljeluse vastu tärkas lapsepõlves Sangastes veedetud ajal, kus tema isa Gustav tegutses mõisavalitsejana. Kui isa 1866. aastal suri, võttis välismaalt naasnud poeg Sangaste juhtimise üle ja asus õpitut ellu rakendama, et maade majandamist efektiivsemaks muuta.
Sangaste mõisa omanik Friedrich Wilhelm Rembert von Berg, 19. s. algus. Eesti Rahva Muuseum.
Mõis kuulus isa vanemale vennale, Vene impeeriumi tuntud riigitegelasele ja sõjaväelasele, kindralfeldmarssal Friedrich Wilhelm Rembert Bergile, kellel endal aga lapsi ei olnud ja kes seetõttu pärandas 1873. aastal oma valdused aktiivsele vennapojale. Lisaks Sangastele kuulusid pärandisse ka mõisad Soomes, Lätis ja Poolas, kalakasvatus Kamtšatkal ning krahvi tiitel, mis kõik kokku moodustasid nii aukartusäratava varanduse kui tagasid ühiskonnas soliidse staatuse.
Friedrich Georg Magnus von Berg, 1870. aastad. Valga Muuseum.
Onu ei valinud oma järeltulijat siiski kaalutlemata, vaid eeskätt noore sugulase sobilikest isikuomadustest lähtudes. Juba tema elu viimastel aastatel alguse saanud maaparandustööd ja uue mõisahoone ehitus, ei jätnud kahtlustki, et noore Bergiga oli Sangastesse saabunud uus ajastu.
LOSS JA PARK
Suuremad ümberkorraldused Sangastes algasid 1874. aastal esindusliku elumaja ehitamisega, sest olmetingimused 18. sajandist pärinevas mõisahoones ei vastanud enam ammu perekonna vajadustele.
Sangaste lossi ehitamine, 1879 – 1881. Eesti Põllumajandusmuuseum.
Arhitektiks palgati oma ala tipp Otto Pius Hippius, kes hoone välisilme ja ruumilahenduse kujunduses lähtus omaniku soovil Inglismaa historitsistlikest lossidest.
Sangaste loss, vaade talveaia poolselt küljelt, 20. sajandi algus. Valga Muuseum.
Vastandumaks kitsukestele ja raskepärastele vanadele kindluselamutele oli sopilisel kahekorruselisel hoonel palju aknaid, avatud rõdud ja uhked ehisportaalid, fassaadil kõrguvale neljakorruselisele peatornile lisaks kaunistasid hoone erinevaid külgi arvukalt romantitsed dekoratiivtornid ning katuseserva rõhutas sakiline tellisvöö.
Sangaste lossi peasaal, 19.sajandi lõpp. Valga Muuseum.
Sangaste lossi idamaised seinaniššid. Eesti Arhitektuurimuuseum.
Maja esimesel korrusel paiknes suur peasaal, mille kujundus domineerisid suurejoonelised gooti stiilis tähtvõlvid ja salapärased idamaised seinaniššid, hämarust peletasid aga lisavalgust andvad katuseaknad.
Sangaste lossi jahisaal, 1927. Valga Muuseum.
Pilkupüüdvad olid ka tumedate seinapaneelide ja tumeda kassettlaega söögi- ehk jahisaal, kasuhoonelaadne klaasist väiseinte ja katusega talveaed ning kahhelahjude- ja seinakappidega raamatukogu peatornis. Erinevatel korrustel paiknenud elu- ja olmeruume ning teenijate ja külaliste tube oli majas kokku 99, kuna rohkem võis neid tollaste seaduste kohaselt olla vaid valitseja palees.
Sangaste telefonikeskjaam, 19. sajandi lõpp. Valga Muuseum.
Lossi planeering oli tervikuna läbimõeldud ja lähtus eeskätt mugavusest, olemise tegi õdusamaks kindlasti ka tsentraalne soojaõhuküttesüsteem ja veevärk. Krahvi kodu ühendas alates 1896. aastast välismaailmaga telefoniliin ja sinna rajati 1907. aastal piirkonna esimene elektrivõrk.
Paljud mõisakompleksi kõrvalhoonetest kujundati peahoonega ühtses stiilis, neist õnnestunuma planeeringuga olid keskaegset kastell-linnust meenutav ristkülikukujuline hobusetall ja sihvakas veetorn. Lossiansambli hoonestusega samavõrd tähelepanuväärne oli selle ümber rajatud Inglise park ja keerukas tiikide võrgustik. Puid, põõsaid ja taimi valis paljureisinud krahv parki maailma erinevatest piirkondadest, katsetades võõr-liikide kasvuvõimekust uutes klimaatilistes tingimustes ning üritades neid ka kodumaistega ristata. Oma elu ajal jõudis ta katseid läbi viia enam kui saja erineva puuliigiga, teiste seas ka pajudega, millest aretas spetsiaalselt korvmööbli punumiseks jaoks sobiliku versiooni.
Sangaste lossi Inglise park, 20. algus. Valga Muuseum.
Vabakujundusega park-metsa prooviti asustada ka võõramaiste linnu- ja loomaliikidega, kellest vastupidavaimaks osutusid faasanid. Vääris-kaladele sobiva elukeskkonna loomiseks puhastati ojavesi kanalite süsteemi abil liigsetest rauaühenditest ning kaevati tiigid, milles hakati edukalt kasvatama forelle ja karpkalu. Ümbruskonna talupojadele jäid lossiomaniku loodus- ja loomkatsed siiski küllalt mõistetamatuks ning seetõttu hakati teda rahva seas üsna pea Sangaste hulluks krahvihärraks kutsuma.
MAAPARANDUS
Krahv Bergi uuendused aga ei piirdunud vaid moodsa eluaseme ehituse ja seda ümbritseva pargiala kujundamisega, vaid olid seotud kogu mõisamajapidamise efektiivsemaks muutmisega. Põldude viljakuse suurendamiseks alustas ta oma maadel ulatuslikke maaparandustöid. Ülemäärase niiskuse vähendamiseks laskis ta külvipindade vahele kaevata haokubudega vooderdatud kraavid, mille kaudu liigne vesi juhiti lähedal asuvatesse jõgedesse.
Mättisluha kuivatamine Sangaste mõisas, 1892. Valga Muuseu.
Veerežiimi terviklikumaks reguleerimiseks tellis Berg Taani melioratsiooni-insenerilt Peder Rosenstand Wöldikelt spetsiaalse loodimisprojekti ja hakkas soostunud maade kuivendamist saksa keele eeskujul nimetama sookultuuriks. Sangaste lossis seati sisse eraldi laboratoorium, kus ta ise ja mitmed tuntud teadlased viisid läbi sootaimedega seotud botaanilisi uuringuid.
Koos kuivendustöödega katsetas Sangaste mõisahärra ka maade väetamist ning püüdis taimede viljakuse tõstmiseks kasutada uudseid mineraalväetisi nt superfosfaati, toomas-jahu ja tšiilisalpeetrit. Peale aastaid kestnud katsetusi jõudis ta siiski järeldusele, et põllukultuuride saagikuse suurendamiseks on nende omaduste parandamine oluliselt tõhusam kui kunstlike väetiste kasutamine.
TALIRUKIS SANGASTE
Kõige enam tõi krahv Bergile tuntust taimekasvatuse intensiivistamiseks ettevõetud sordiaretus. Ta võrdles erinevate teraviljade ning puu- ja juurviljade omadusi, et leida söögisortideks kõige enam sobivad. Ühtlasi katsetas ta ka olemasolevate sortide saagikuse tõstmiseks parimaid tulemusi andnud liikide omavahelist ristamist. Oma Sangaste põldudel ja aedades proovis uudishimulik mõisahärra järjekindlalt luua nii suuremate viljadega kui uute maitseomadustega kartuli-, õuna-, sibula- ning muude kultuuride sorte, kuid suurimat edu saavutas ta siiski rukkiaretusega.
Krahv Berg seemnekasvatuse valikaias, 1928. Valga Muuseum.
Teravilja saagikust olid siinsed mõisnikud üritanud juba varasemaltki tõsta, külvates oma maadele Kesk- ja Lõuna-Euroopast toodud seemneid, lootuses, et need annavad suuremat tulu, kui kohalikud sordid. Erilist huvi tunti rukki omaduste parandamise vastu, kuna seda kasvatati kõige rohkem. Välismaa seemnete külvamisest aga kasu ei olnud, sest soojema kliimaga harjunud võõrad liigid Eestis ei kohanenud. See viis krahv Bergi mõttele, hakata välismaiseid seemneid kohalikega ristama. Murranguliseks kujunesid 1875. aastal alanud katsed, mille tulemusel õnnestus tal Saksamaalt, Probstei maakonnast pärit seemneid Eesti rukkiga rist-tolmlema pannes aretada jämeda kõrre ja raske viljapeaga sort, mis oli kasvutingimuste suhtes küllaltki vähenõudlik, taimehaiguste suhtes resistentne ja kannatas hästi külma. Oma mõisa järgi pani Berg rukkisordile nimeks Sangaste ja see levis kiiresti nii Liivi- kui Eestimaa kubermangus.
Krahv Berg oma rukki keskel, 1923. Valga Muuseum.
Tähelepanu äratas Sangaste vastupidav ja saagirohke rukis aga kaugemalgi. Eriliste omaduste eest pälvis Bergi aretatud sort 1898. aastal suure kuldmedali Pariisi ja 1893. aastal esimese auhinna Chicago maailmanäitusel. Rahvusvahelisele edule lisaks tunnustati seda ka mitmetel Vene impeeriumis aset leidnud põllumajandusnäitustel.
Sangaste oli kuni 1960. aastateni kõige enam kasvatatud rukkisort Eestis, siis hakkas selle populaarsus põllumajandustööde mehhaniseerimise ja mineraalväetiste kasutuse tõttu vähenema. Pika kõrre tõttu oli kombainidel Bergi rukist raske lõigata ja suurte lämmastikuannuste kippus see kergesti lamanduma.
Krahv Berg pojapoja Viktoriga Sangaste lossi aias, 1929.
Eesti Põllumajandusmuuseum.
Eesti Põllumajandusmuuseum.
Peale Teist maailmasõda Kandasse elama asunud krahv Bergi pojapoeg Magnus aga tegeles vanaisa eeskujul rukkiaretusega edasi, luues „Sangaste“ seemnete baasil 1971. aastal uue sordi „Kodiak“. Kanada kliimale sobiv sort on oma kuulsast eelkäijast oluliselt lühema kõrrega ja sellest valmistatakse legendaarset viskimarki „Canadian Gold“.
Viskipudel „Canadian Gold“. Internet.
TÕUARETUS
Põllukultuuride täiustamisega võrdväärselt tundis Sangaste krahv huvi ka tõuloomade aretuse vastu, lähtudes taas ökonoomsusest ehk siis proovides oma karja produktiivsust tõsta. Tundes hästi taimekasvatust, hakkas ta ühena esimestest tegelema söödataimede viljelusega ja jälgima loomade täpset toitmisrežiimi. Eriti oluliseks pidas ta veiste söödasedeli koostamist, kuna oli veendunud, et sellest sõltub liha ja piima kvaliteet, mis olid mõisa peamisteks sissetulekuallikateks.
Krahv Berg oma tõupulliga Valga põllumajandusnäitusel, 1923. Eesti Rahva Muuseum.
Tõuaretuses katsetas krahv Berg nii veiste kui lammaste tõuomaduste parandamist, kuid eeskätt on tal teeneid hobusekasvatuse arendamisele. Eesti maatüüpi hobused olid küll vähenõudlikud ja vastupidavad, kuid 19. sajandi keskpaigas mõisates kasutusele võetud raudadrad ja –äkked, olid siinsetele hobustele vedamiseks liiga rasked ning vajati tugevamaid künniloomi. Edumeelsemad maaomanikud olid juba varasemalt proovinud kohalikke väikeseid märasid paaritada välismaalt toodud suuremat tõugu täkkudega, kuid soovitud omadustega järglasi nendest kooslustest ei sündinud. Sangaste mõisahärral õnnestus sobiv isasloom leida 19. sajandi viimasel veerandil Klementsovo hobusetallist Poos. Kuna visuaalselt täitis Hetmanni nimeline tugev täkk kõiki nõudmisi, otsustas krahv õnne proovida, ostis hobuse ning tõi ta Eestisse kaasa. Tema terav pilk ja vaist ei eksinud, sest Hetmanni füüsilised omadused ja energiline iseloom vastasid täpselt neile ootustele, mida kohaliku hobusetõu parandamiseks vajati. Täku järglased olid oluliselt tugevamad ja suurema veojõuga, kui kohalikud maatõugu hobused, ühtlasi oli nad kiiremad ja parema reageerimisvõimega. Peale edukaid paaritamisi Sangaste märadega, müüs krahv Berg Hetmanni 1894. aastal Tori hobusekasvatusele, kus temast kujunes tori-tõugu maahobuste esiisa.
Tori hobune vankrit vedamas, 1930. aastad. Tallinna Linnamuuseum.
TEHNOLOOGILISED UUENDUSED
Laia haardega Sangaste mõisnik tundis lisaks taime- ja loomakasvatuse edendamisele huvi ka tehnoloogiliste uuenduste vastu. Ta täiustas ja leiutas arvukalt uusi seadmeid, kuid tema ideed sündisid ikka praktiliste vajaduste pinnalt ja olid seotud konkreetsete tööprotsessidega või vajadusest mõisa majapidamist efektiivsemaks muuta. Šotimaal nähtu eeskujul, pidas ta oluliseks põllumajanduse mehhaniseerimist ja soetas mitmeid erinevaid aurumasinaid. Neist ühe konstrueeris Ameerika Ühendriikidest kohale kutsutud insener spetsiaalselt siinset kivist pinnast arvestades. Masin osutus sedavõrd vastupidavaks, et jõudis hiljem inseneri kodumaal New Morrisoni nime all seeriatootmisesse. Praktikuna leiutas krahv ka ise mitmeid lihtsama tehnoloogiaga põllutöömasinaid nt teravilja-sorteerimismasina, mis tsentrifugaaljõu põhimõttel eraldas suuremad seemned väiksematest, lisaks täiustas ta pidevalt erinevaid kaalumisvahendeid ja muid sordiaretuses vajalikke riistu.
Inglise firma Ransomes rehepeksumasin Sangastes, 1914. Eesti Põllumajandusmuuseum.
Hädavajalikud olid ka krahvi pingutused piimatööstust moderniseerida, et kiirendada piima käitlemist ja selle transporti ostjateni. Ta muretses oma lautadesse spetsiaalsed lüpsimasinad, edendas juustutootmist ja kohandas kaubaveoks kasutatavad rongivagunid külmahoidvateks, et toiduained enne pealinna turule jõudmist rikneda ei jõuaks.
Kohalikke olusid arvestades, pidas krahv perspektiivikaks ühistegevust, sest kalli tehnoloogia soetamine ei olnud maaomanikele jõukohane. Ta koostas oma mõisas kasutusel olevate jõumasinate kasutamisõpetused ja hakkas neid ümbruskonna mõisaomanikele välja rentima. Ühtlasi veenis ta neid üheskoos looma põlluharimiseks vajalikku masinaparki, mida osalised saaksid vastavajalt vajadusele kasutada.
Krahv Bergi auto ja autojuht, 19. s. lõpp. Valga Muuseum.
Lisaks põllumajandustehnikale, oli Sangaste krahv vaimustatud ka autodest, mis võimaldasid aeglastest hobukaarikutest oluliselt kiiremini edasi liikuda. Ta tõi Eesti- ja Liivimaale esimesed autod ning propageeris aktiivselt nende kasutamist siinsete baltlaste hulgas. Mehhaanilised, kiired „tõllad“ tekitasid alguses võõristust, kuid uuendaja oli krahv selleski vallas, sest vaid loetud aastad hiljem ei kujutatud elu ilma autodeta enam ette.
ÕNNETU ABIELU
Ootamatult lühikeseks jäi aga krahv Bergi 1875. aastal sõlmitud abielu, sest liit Soome asjade riigisekretäri, salanõunik Theodor Bruuni tütre Mariaga, talle õnne ei toonud. Naine ei suutnud kohaneda Sangaste „maaeluga“ ja peale teise lapse sündi vajus ta sügavasse kurvameelsusesse. Lootuses, et abikaasa tervis endises kodus paraneb, saatis krahv ta viis aastat peale abiellumist tagasi Helsingisse. Soomes läbiviidud meditsiiniliste uuringute käigus avastati ehmatusega, et Mariat ei vaevanud tavaline depressioon vaid hoopis pärilik skisofreenia. Ta saadeti ravile Austriasse, kus viidi läbi mitu edukat operatsiooni, kuid ebakindla vaimse tervise tõttu proua Berg Eestisse siiski kunagi enam ei naasnud. Krahv abielu ametlikult siiski ei lahutanud, ta kasvatas oma kahte poega - Erikut ja Ermest - üksi ning võttis neile seltsiks veel kolm kasulast.%20Erik%20ja%20Ermes%20Sangastes%201896.%20Eesti%20P%C3%B5llumajandusmuuseum.jpg)
Krahv Bergi pojad (oletatavasti) Erik ja Ermes Sangastes, 1896.
Eesti Põllumajandusmuuseum.
Eesti Põllumajandusmuuseum.
HELIDETA ELU
Kuigi edumeelse Sangaste mõisahärra pikk elu oli täis uskumatuid pöördeid, tuli ta ka kõige keerukamatest olukordadest välja rahuliku ja väärikana. Stoilise rahu üheks oluliseks põhjuseks oli see, et juba oma kolmekümnendate eluaastate lõpus kaotas ta kahepoolse kõrvapõletiku tõttu täielikult kuulmise ja elas seetõttu suurema osa oma elust kurdina. Ärksa vaimuga mees õppis kiiresti huuletelt lugema ja sai igapäevaste toimingutega seetõttu iseseisvalt hakkama. Suurematel koosolekutel ja tähtsamatel kohtumistel, kus kõnelejaid lähedalt jälgida ei saanud, saatis teda aga aastaid tõlk Jakob Suit.
Krahv Berg kirjutuslaua taga, peeglist paistab tõlk Jakaob Suit, 1929. Valga Muuseum.
Ilmselt osutus ümbritsev vaikus Sangaste mõisahärrale omamoodi kaitsekihiks, mis aitas tal üle elada suuremad vapustused, mis saabusid koos Esimeses maailmasõja- ja omariikluse väljakuulutamisega. Lahingute eest Inglismaale pagenud Bergide loss laastati ja suurem osa krahvi elutööst hävitati, Eesti uue maareformi kohaselt võõrandati perekonnalt ka enamus nende maavaldustest. Tagasi koju jõudes, ootas seni jõukat ja positsioonikat meest ees ainult lõhutud kodu ning neljasaja hektari suuruseks kärbitud maavaldus ümber selle, ülejäänud Sangaste mõis jaotati asundustalunikele vahel laiali.
Juba eakas Berg taastas siiski lossi, jätkates kangekaelselt ka põlluharimist ja loomakasvatust, kuid vähenenud sissetulekutest mõisa majandamiseks siiski ei piisanud. Kui krahv Berg 1938. aastal üheksakümne kolme aasta vanuselt suri, oli mõis jõudnud pankrotti. Võlgade katteks müüdi oksjonil suurem osa Sangaste lossi sisustusest, raamatukogust, kunstiteostest ja seinu kaunistavatest jahitrofeedest, müümata jäi vaid loss ise.
Kuigi suur osa krahv Bergi varadest võõrandati ja tema kohtuprotsess Eesti riigiga kestis aastaid, säilisid tema soojad ja tihedad suhted siinse teadusringkonnaga. Erilise panuse eest põlumajanduse arendamisse valiti ta 1929. aastal Tartu ülikooli audoktoriks.
Nõukogude ajal oli Sangaste loss Tartu Kammivabriku töötajate puhkekodu, kus suvel tegutses pioneerilaager. Pärast Eesti riigi taasiseseisvumist korduvalt omanikke vahetanud punastest tellistest mõisahoone on romantilise välisilme ja kaunite siseruumide tõttu kujunenud üheks Eesti populaarsematest pulmapaikadest. Sangaste uuendusmeelse krahvi mälestuseks on aga ellu kutsutud Krahv Friedrich Georg Magnus Bergi innovatsioonipreemia, millega tunnustatakse Eesti maaviljeluse silmapistvamaid edendajaid.
Nüüdne pulmapidu Sangaste lossis. Internet.
Friedrich Georg Magnus von Bergi nimeline innovatsioonipreemia 2019. Maaleht.