Ajaveeb. Räbaldunud õlakutest kauge taigani

Muuseumikogudes on esemeid, mille kohta on vähe teada. Ajaloomuuseumi kogudessegi on esemed
jõudnud kellegi pööningult, lahkunud vanemate või sugulaste kodust või eelmiselt kinnisvaraomanikult
saadud päranduse hulgast. Isikud, kellele need kuulusid, kes neid kasutasid, nende tähendust ja
väärtust teadsid, on ammu surnud. Muuseum võtab selliseid esemeid vastu juhul, kui need tähendavad
meile midagi siin ja praegu ehk teisisõnu, kui suudame sõnastada nende esemete ajaloolise konteksti.

Teisiti on lugu esemeiga, mida on muuseumikogudes juba aastakümneid hoitud ja säilitatud. Eesti
Ajaloomuuseumi kogud põhinevad 1940. aastal riigistatud Eestimaa Kirjanduse Ühingu
Provintsiaalmuuseumi varadel. 1939. aasta oktoobris suri muuseumi pikaaegne konservaator ehk
varahoidja Arthur Spreckelsen (1863—1939) ja 1940. aasta juuniks olid Eestist lahkunud ka tema
järglased selles ametis. Aasta aega hiljem, 1941. aastal suvel, mil riigistatud muuseumi varasid üle
vaatama hakati, polnud kedagi, kes muuseumiesemete registreerimisraamatute lakooniliste
sissekannete juurde oleks selgitusi jaganud. Nii tulebki püüda nende esemete lugusid tagantjärele
taasluua.


Järgnev kirjutis sai alguse tekstiilikogu igapäevasest korrastustööst, mille käigus sattusid minu kätte
kasinalt kirjeldatud õlakud (AM _ 9404/3-4 TE 123/1-2). Provintsiaalmuuseumi tulmeraamatust
selgub, et need on muuseumile 14. septembril 1921. aastal üle andnud „Fr. Stillmark“. Õlakute
koitanud roheka villase pealisriide alt paljastub seda seesmiselt tugevdav papp, villase riide peale on
õmmeldud punasest siidpaelast triip ning sellest kummalegi poole kinnitatud metallist viisnurgad
tähistavad õlakuid kandnud nooremohvitseri alamporutšiku (подпоручик) auastet. Õlakute
kolmekandilistes otstes on Vene keisririigi vapiga vasknööp, mille külge kinnitatud nööriga seoti need
sõjaväevormi külge. Rohekas õlakute värv viitab, et tegemist oli rindevormi õlakutega.


Tekstiilikogusse on Stillmark andnud ka sama auastme esindusvormi õlaku (AM _ 9404/5 TE 124),
millel metallist tärnide asemel on kardpaelast viisnurgad. Veidi paremini on säilinud suurtükiväe
alamporutšiku õlakud ( AM _ 9404/1-2 TE 122/1-2), millel on kahe tärni kohal veel üks auk, mis lubab
eeldada, et õlakul võis olla veel üks metallist tärn, mis viitaks kõrgemale auastmele – porutšikule.

Need kolm paari õlakuid on muuseumis registreeritud korraga. Hiljem on Stillmarkilt saadud üks
reservpataljoni ohvitseri vöö (AM _ 9375 TE 125) ja veel üks ohvitserivöö (AM _ 9417 TE 126) ning
ohvitseri akselbandid (AM _ 9406 TE 127). Need esemed kuulusid tõenäoliselt ühele isikule. Kas Fr.
Stillmarkile? Või kellelegi teisele?


Rootsi kaupmees Mikael Stillmark võeti vastu Toomgildi ja 1783. aastal sai temast Toomgildi vanem
(oldermann) ning 1785. aastal raehärra. Oma äritegevuse ja sellega kaasnevad kohustused andis ta
üle oma vanemale pojale Christoph Benedictile (1780-1808), kellest sai samuti Toomgildi vanem.
Eesti Kunstimuuseumis on säilinud ka tema annetatud peeker, millele on graveeritud nimi „C. Stillmark“ (EKM j 1822 B 337). Peekri on valmistanud Tallinna meister Johann Gottfried Möhring, kes tegutses aastail 1780—1818.

Mikael Stillmarki noorema poja kohta on teada veidi enam. Peter Johannes Stillmark (1786-1824)
lõpetas Tallinna Toomkooli ja õppis 1805-1807 Tartu ülikoolis õigusteadust. Seejärel asus ta tööle
Tallinna rae ametnikuna ja hiljem juristina kaubandusõiguse alal ning oli aastail 1815—1817 Tallinna
raehärra. 1817. aastal kolis ta pealinna Peterburi ja töötas seal advokaadina. Samuti kuulus ta
vabamüürlaste vennaskonda. Ajaloomuuseumi dokumendikogus on tema tegevus jäädvustunud
väljavõttega Tallinna magistraadi protokollidest, mis käsitlevad talle kui kõrgema ringkonnakohtu
juristile kuulunud Pikal tänaval asuva maja ostmist ja maja ehituseelarvet (AM D 3:1/8).

Aga mis sai Mikael Stillmarki kahe poja järeltulijatest ja milliseid jälgi jätsid nad Eesti
mäluasutustesse?

Peter Johannes Sillmarki (1786—1824) järeltulijad

Peter Johannese poeg Barthold (1812-1882) õppis Tartu ülikoolis arstiteadust ning lahkus Eestist
Venemaa sisemaale Pensa linna. Seal tegutses ta kuni 1872. aastani kubermanguarstina ning naasis
seejärel Tallinna, kus ka suri.
Barthold Stillmarkil oli kahe abikaasaga kokku 12 last, kellest elas täisealiseks neli poega ja kolm
tütart. Tema lastest sai kõige tuntumaks Hermann Peter (1860-1923), kes õppis Tartus alates 1888.
aastast meditsiini. Vahetult enne seda oli Tartusse farmakoloogia professoriks kutsutud saksa
farmako- ja toksikoloog Rudolf Kobert (1854-1918), kes oli enne Tartusse jõudmist õppinud Halles ja
töötanud Strassburgis. Koberti juhendamisel kaitses Hermann doktoritöö, mis käsitles riitsinuse
seemnetest eraldatavat ritsiini, mis on maailma üks toksilisemaid mürke.

Selle mürgi kõige tuntuma ohvrina tapeti 1978. aastal Londonis vihmavarjutorkega Bulgaariast
põgenenud dissident Georgi Markov (1929-1978). Stillmarki doktoritööd peetakse alust rajavaks uuele
teadusharule lektionoloogiale. 1988. aastal anti Tartu Ülikoolis selle avastuse 100. aastapäeva
tähistamiseks välja Stillmarki mälestusmedal. Pärast ülikooli lõpetamist töötas Hermann Stillmark
arstina Märjamaal ja Helmes ning asus seejärel elama Pärnusse, kus töötas vanglaarstina ja seejärel
Pärnu tütarlaste gümnaasiumi arstina, andes seal ka hügieenikursust. 1896. aastal oli ta üks Pärnu
Muinasuurimise Seltsi (Pernauer Alterthumforschende Gesellschaft) asutajaid, mille juurde asutati ka
muuseum. Muuseumi kogudega pandi hiljem alus Pärnu Muuseumile. Hermann Stillmarki
arstiteaduslikke kirjutisi säilitavad ka Eesti raamatukogud.[1]

Pärnu muuseumis säilitatakse ka üht koopiat Hermann Stillmarki doktoritööst, aga seal on hoiul ka
üks maal vaatega Pärnu jõele, mille autoriks on tõenäoliselt kas tema abikaasa Elise Olga Julie
Stillmark (1863 - 1937) või tema ämm Elise Charlotte Henriette Stillmark (neiupõlvenimega Simon, s.
1839). Selle juurde, miks oli Hermannil ja neiupõlves ka tema abikaasal sama perekonnanimi, tuleme
allpool tagasi.


Hermann ja Elise Stillmarki lastest oli tuntuim Werner Barthold Maximilian (1889-1941), kes õppis 1907-1911 Tartus ja 1912 Berliinis ajalugu. Seejärel töötas ta Pärnus kooliõpetajana, tegutses samaaegselt Pärnu Muinasuurimise Seltsi raamatukoguhoidja ja Pärnu linnaarhivaarina ning oli 1922.-1923. aastal oli ta Pärnu muuseumi eestseisja. 1923-1924. aastal töötas ta Rakvere gümnaasiumidirektorina. 1924. aastal asus ta elama Tallinna, kus töötas Eliisekooli direktorina ja Toomkooli õpetajana. Alates 1925. aastast Saksa kultuuromavalitsuse liige. 1939. aastal lahkus ta Eestist ning asus elama Posenisse, kus samuti tegutses pedagoogina. Eesti raamatukogud säilitavad ka Werner Stillmarki lühikirjutisi „Pärnu seosed 1812. aasta isamaasõjaga“ (Pärnu, 1914), „Pärnu linnaarhiiv“ (Pärnu, 1914) ja Goethe 100. surma-aastapäeva puhul ilmunud kõnet Saksa kultuuriomavalitsuses (Riia, 1932).


Eesti Ajaloomuusemi kogudes seisukohalt väärib tähelepanu Bartholdi teine poeg, Hermanni vend Friedrich Wilhelm Stillmark (1870—1943). Friedrich Wilhelm õppis Tartus õigusteadust ja kaitses 1893. aastal kandidaadikraadi.1894. aastal lahkust ta Eestist ja töötas Tveris kohtujuristina, 1895— 1897 Tomski kubermangus Kuznetskis eeluurimiskohtuniku ja 1897—1900 rahukohtunikuna. 1900. aastal naasis ta Eestimaale ja töötas kuni 1921. aastani Tallinnas advokaadina ning tegutses Tallinna Börsikomitee õigusnõunikuna. 1921. aastal lahkus ta Saksamaale Jenasse, kust 1932. aastal kolis Mecklenburgi ning suri seal. Eesti raamatukogudes säilitatakse ka Friedrich Stillmarki peamiselt ajaloolisi kirjatöid. Õigusteaduskonna lõpetas ta nähtavasti tööga Vana-Liivimaa talupojaõiguse kohta („Beiträgezur Kenntnis der altlivländischen Bauerrechte: provinzialrechtliche Studie von Friedrich Stillmark.“ Dorpat, 1893), millest ta pidas ettekande ka 1901. aastal, mis ära trükiti. 1893. aastal avaldati koos Axel von Gernet’ga (1865—1920) koostatud korporatsiooni Estonia mahukas ajalugu („Geschichte der Estonia als Manuscript für die Mitglieder der Estonia gedruckt unter Mitwirkung von Friedrich Stillmark bearbeitet von Axel von Gernet.“ St. Petersburg, 1893).

1903. aastal kirjutas Fr. Stillmark baltlaste kuukirja („Baltische Monatsschrift“) artikli Eestimaa Aadli
Krediitkassa ajaloost selle asutamise 100. aastapäeva puhul („Die Estländische adelige Kreditkasse
1802-1902 von Fr. Stillmark.“ Riga : Verlag der Baltischen Monatsschrift, 1903). 1907. aastal kirjutas ta
ajalehes „Revaler Beobachter“ artikli Toompeal tegutsenud Püha Maarja gildi ehk Toomgildi vanimast
skraast
(„Die älteste Schragen der G. Mariengilde zu Reval (Domgilde).“ Reval : Revaler Beobachter, 1907).
Samal aastal türkiti Tallinnas ka tema ettekanne Hiina õiguskorrast („Aus dem Rechtsleben Chinas :
Vortrag. von Friedrich Stillmark, vereid. Rechtsanwalt.“ Reval : Kluge, 1907).
Näib, et nimi „Fr. Stillmark“ Provintsiaalmuuseumi tulmeraamatus viitabki Friedrichile, kes oma
põhitöö kõrvalt tegeles ka ajaloouurimisega. Lisaks ülal nimetatud õlakutele on ta muuseumile üle
andnud ka Toomgildi uksesildi ja ühe Siberist toodud põlisrahvaste trummi (AM _ 4330:959 PK 1875),
mis on figuuridega kaunistatud.

Nähtavasti otsustas Friedrich Stillmark 1921. aastal Tallinnast Saksamaale kolimise eel reisiks asju
kokku pakkides mõned huvitavamad ajaloolised esemed muuseumile annetada. Aga kas õlakud
kuulusid talle? Balti Biograafilise Leksikoni andmeil oli ta Vene keisriarmee väeteenistuses, aga millal,
seda pole täpsemalt kirja pandud. Samas ei saa välistada, et õlakud kuulusid hoopis kellelegi teisele. Võib-olla mõnele tema sugulasele? Vastamata on ka küsimus, miks Hermannile ja tema abikaasale
anti nende ristimisel sama perekonnanimi. Vastus on lihtne – nad olid sugulased. Ja selgub, et nende
ühine esiisa oli Mikael Stillmark. Järgnevalt tutvustan ma Mikael Stillmarki teise poja Christoph Benedicti järeltulijaid, kes samuti on Eesti muuseumidesse ja raamatukogudesse jälgi jätnud.

Christophi poeg Alexander Theodor Stillmark (1805-1866) õppis Tartu ülikoolis majandusteadust ja asus tööle Liivimaa riigimõisate inspektorina ning elas Krootuse mõisas Võru lähedal. Tema tegevusest mõisate ülevaatajana on Pärnu Muuseumi arhiivis säilinud kümneleheline Sindi mõisa kirjeldus, mis annab ülevaate selle majandusseisust (PäMu _ 2597 Ar 1045). Eesti arhiivides leidub sarnaseid dokumente kindlasti veel mitmeid, kui mitte sadu.


Alexander Theodoril oli kahe naisega kokku 12 last, kellest elas täisealiseks viis poega ja viis tütart. Kõigile täiskasvanud poegadele võimaldas ta kõrghariduse omandamise. Kõige vanem poeg Maximilian (1839—1904) õppis Tartus õigusteadust ja sai Tartu raesekretäriks.

Ka tema kirjutisi säilitatakse Eesti raamatukogudes. 1866. aastal kirjutas ta romaani-laadse ülevaate 1831. aastal toimunud suurest turupettusest Tartus, mille peategelaseks oli alaealisi röövleid koolitanud Jürri Blaat („Jürri Blatt und Genossen : ein Beitrag zur Charakteristik der jugendlichen Verbrecher in Dorpat.“ Riga, 1866). 1875. aastal kaitses ta oma kriminaalõiguse magistritööd „Enesekaitsedoktriin oma praeguses arengus“, mis Tartus ära trükiti („Die Lehre von der Nothwehr in ihrer gegenwärtigen Entwickelung : Eine behufs Erlangung des Grades eines Magisters des Criminalrechts verfasste und mit
Genehmigung Einer Hochverordneten Juristenfacultät der  Kaiserlichen Universität Dorpat zur öffentlichen Vertheidigung bestimmte Abhandlung von Max Stillmark.“ Dorpat : C. Mattiesen, 1875). 1896. aastal avaldas Maximilian ka oma autobiograafia („Erinnerungen eines Livländischen Jägers von M. Stillmark.“ Jurjew (Dorpat): Schnakenburg, 1896).

Eesti Kunstimuusemis säilitatakse Maximiliani pojale Carl Arthur Stillmarkile (1878-1933) kuulunud hõbedast joogikannu (EKM j 1865 B 377). Carl Stillmark käis erapoistekoolis ja kõrgemas reaalkoolis. Algul tahtis ta saada põllumeheks, kuid loobus sellest mõttest peagi ja töötas alates 1900. aastast kuni surmani Tallinnas Scheeli pangas, sh viimased 20 aastat panga prokuristina. Ta oli ka aktiivne seltskonnategelane. 1907. aastak liitus ta Mustpeade vennaskonnaga ja oli aastaid Vanemate Panga
liige ning Mustpeade Klubi juhatuse liige. Ta oli ka aastakümneid Tallinna Meestelauluseltsi ja Tallinna
Laulukoori toetajaliige.
Alexander Theodori teine poeg Robert (1842—1917) õppis samuti õigusteadust ja oli raesekretär ning
hiljem notar ja Võnnu kihelkonnakohtunik.

Vanuselt järgmine poeg Alexander (1843-1910) õppis algul arstiteadust, hiljem õigusteadust, töötas
1869. aastast Moskvas õiguskonsultandina, seejärel aga sai Saksa keisririigi kodanikuks, et esindada
oma uut isamaad diplomaadina Moskva suursaatkonnas.

Tema poeg Alexander Bruno (1883-1938) õppis Moskva Keiserlikus Ülikoolis keemiat. 1906. aastal
astus ta väeteenistusse ja ülendati 1907 praporštšikuks ning viidi suurtükiväest üle Moskva rajooni 1.
grenaderide suurtükiväebrigaadi tuletõrjujaks. Kuni Esimese maailmasõjani oli ta reservis ja kutsuti
1914. aastal uuesti teenistusse. Sõjategevuses oli ta silmapaistev. 28.04.1915 autasustati teda Püha
Stanislavi 3. klassi ordeniga ja kutsuti kergekahurväe reservist 13. Siberi laskurpargi
suurtükiväebrigaadi ning 02.02.1916 ülendati alamporutšikuks (!) 07.03.1916 autasustati teda Püha
Anna 4. klassi ordeniga „Vapruse eest“ ning 01.05.1916 Püha Anna 5. klassi ordeniga. 1918. aastal
saatsid kommunistid keisriarmee laiali. Pärast sõjaväeteenistust asus ta tööle keemiainsenerina,
muuhulgas Kudumitööstuse peadirektoraadi tehnikaosakonnas. 14.02.1938 arreteeriti ta NKVD poolt
süüdistatuna Saksamaa kasuks spioneerimises, mis ei peaks ju üllatama, kuna tema isa oli olnud
Saksa diplomaat Moskvas. Selle süüdistuse alusel mõisteti ta surma ja hukati 14.06.1938 ning maeti
Butovosse Moskva oblastis. Pärast diktaator Stalini surma rehabiliteeriti Stillmark 1957. aastal.


Tähelepanu väärib ka Bruno poeg Robert (1909-1985), kes lõpetas 1929. aastal Kirjandusteaduse
instituudi. Samal aastal abiellus Jaapani majandusekspert Eugenia Belago-Pletneriga, kes töötas
diplomaadina ning kellega nad kolisid mõneks ajaks Jaapanisse. Seejärel töötas Stillmark kriitiku ja
Skandinaaviamaade osakonna juhatajana Üleliidulises Välisriikidega Kultuurisuhete Seltsis ning
ajakirjanikuna ajalehes "Izvestija", TASS-is ning toimetajana ajakirjades "Väliskirjandus" ja "Noor
Kaardivägi". 1932. aastal avaldas Robert Stillmark esseekogumiku "Mere tühjendamine". Alates 1937.
aastast oli ta Sõjaväeakadeemia võõrkeelte osakonna teadur ja õppejõud. Teise maailmasõja ajal oli
ta luureüksuse abikomandör ja sai Leningradi lähedal toimunud lahingus haavata. 1942. aastast oli ta
õppejõud Taškendi jalaväekoolis, seejärel viidi üle Moskvasse, kus ta oli Punaarmee ohvitseride kooli
õppejõud.


1945. aastal arreteeriti ja mõisteti ta süüdi "kontrrevolutsioonilises propagandas" ning saadeti
kümneks aastaks Jenisseistroi sunnitöölaagrisse. Sealt vabanes ta 1955. aastal ja rehabiliteeriti 1957.
aastal. 1958. aastal avaldas ta seiklusromaani "Kalkutta pärija", millest ilmus mitu kordustrükki. Oma
elu viimastel aastatel (1970–1981) valmis tema autobiograafiline teos "Peotäis valgust", mis avaldati
postuumselt 2001. aastal.
Aga see pole veel kõik, sest ka tema bioloogist ja kirjanikust poja Felix-Edmundi raamat „Kauge taiga“ on eesti keeles ilmunud 1981. aastal. Jahindusteadlane ja bioloog kirjutab selles taiga looduse ja jahimajanduse probleemidest, looduskaitsealade loomisest ja ürgmetsade tulevikust. Mõlemat viimati nimetatud raamatut säilitatakse ka Eesti muuseumides, rääkimata raamatukogudest ning leidub veel
ka paljudes Eesti kodudes.

Tulles tagasi tulmeraamatu märke „Fr. Stillmark“ juurde, tähistab teatavasti lühend „Fr“ saksa keeles ka nimisõna „Frau“. Kuid milline neist eelpool nimetatud Stillmarkide abikaasadest oli see proua Stillmark, kes 1921. aastal Provintsiaalmuuseumile esemeid annetas, jäägu tulevaste kirjutiste teemaks.

Ning lõpuks üks kirjandussoovitus. 2011. aastal ilmus „Varraku“ kirjastuses rootsi keelest tõlgitud
Peter Englundi raamat „Sõja ilu ja valu“, milles autor käsitleb Esimest maailmasõda 22 üksikisikust
järele jäänud dokumentide põhjal. Nende saatus on erinev ja sõda mõjub neile erinevalt: kaks neist
saavad surma, kaks langevad vangi, kahest saavad kangelased ja kaks lõpetavad inimvarena; mõned
neist tervitavad sõja puhkemist, kuid õpivad seda põlgama; mõned põlgavad seda algusest peale ja
üks armastab seda algusest lõpuni; üks neist läheb hulluks ja satub vaimuhaiglasse, teine ei kuule
sõja vältel ühtegi pauku, kuid mitte ükski neist ei jää sõjast täielikult puutumata.


[1]  Ueber Ricin, ein giftiges Ferment aus den Samen von Ricinus comm. L. und einigen anderen Euphorbiaceen : Inaugural Dissertation / zur Erlangung des Grades eines Doctors der Medicin verfasst und mit Bewilligung Einer Hochverordneten Medicinischen Facultät der Kaiserlichen Universität zu Dorpat zur öffentlichen Vertheidigung bestimmt von Hermann Stillmark. Dorpat, 1888; Ueber die Wirkung der Bäder auf die Herztätigkeit mit specieller Berücksichtigung der Pernauschen Schlammbäder. St. Petersburg, 1897; Ueber Blutdruckmessungen in der Badepraxis : Vortrag, gehalten auf dem XV. livländischen Aerztetage in Pernau. St. Petersburg, 1903; Ein neuer Blutdruckmesser : Vortrag, gehalten in Reval im November 1906. Berlin, 1907; Einige Methoden der funktionellen Herzdiagnostik : Mitgeteilt auf dem XXII. livländischen Aerztetage in Pernau 1911 von Dr. med. Hermann Stillmark in Pernau. St. Petersburg, 1912.