Ajaveeb. Põgenikpianistide eri – Valentine Riives

Kes oli see pianist, kes mängis Rootsi kuningale? Käbi Laretei on vale pakkumine.

Kui palju teame nendest eestlastest, kes pidid 1944. aastal läände põgenema? Nõukogude okupatsiooni eest põgenes Rootsi, Saksamaale ja veel kaugemale läände ligi 80 000 eestlast. Nende hulgas oli arvestatav hulk eesti eliiti – loomeharitlaste hulgas läks maapakku ⅔ muusikutest. Enamasti teatakse väliseesti muusikutena pianist Käbi Lareteid, dirigent Roman Toid ja helilooja Eduard Tubinat, tegelikult on nimekiri sadade võrra pikem. Ohtliku tee üle mere võtsid ette paljud esmaklassilised muusikud, kes olid omas ajas eesti muusikaelu tipus, ent kelle nimed on meie jaoks tänaseks tundmatud, sest eksiilis aset leidnud tegevus jäi kuni Eesti taasiseseisvumiseni.

Lapsepõlv ja pianistiks kujunemine

Üks sellistest näidetest on pianist Valentine Riives (1904–1986). Riives sündis 14. oktoobril 1904. aastal Võrus. Tema isa oli raudteeametnik ning ema pianist, kes oli õppinud Peterburi konsevatooriumis legendaarse Anna Jesipova juures (Aftonbladet, 27.03.1945). Perre sündisid veel kaks last – Larissa 1908. ja Eugen 1911. aastal. Pere elas mõnda aega Pihkvas, 1922. aastal opteeruti Eestisse.

Esimesed õpetused muusika alal sai Valentine Riives pianistist emalt, 1922. aastal astus ta Tallinna konservatooriumisse Artur Lemba klaveriklassi, mille lõpetas 1927. aastal. Juba õpingute ajal esines Riives solistina orkestri ees – näiteks 19-aastasena mängis Liszti ”Surmatantsu” Estonias rahvakontserdil Raimund Kulli juhatusel (Päewaleht, 6.10.1923). Samuti esines ta õppejõu Artur Lemba loominguga (Revaler Bote, 10.10.1924).

Juba üliõpilasena teenis Riives tulu õpetajatööga, kuulutades ajalehtedes eratundide võimalust. Tunnid toimusid tema kodus Tehnika tänaval ning õpilased esinesid kord poolaastas avalikult. Klaveristuudio õpetus toimus haridusministri loal ning õppetasu oli viis krooni kuus (võrdluseks – see oli tollel ajal umbes 20 leivapätsi hind).

On üllatav, et sada aastat tagasi jätkus kultuurikriitikutel aega, et külastada õpilaskontserte. Ilmselt olid Riivese õpilased tähelepanuväärselt heal tasemel. Arvustajate huvisfääri jäi näiteks 27. mai õpilaskontsert 1934. aastal, kus “mudilased lapsevankrist” mängisid imestamapanevalt musikaalselt ning vanemad õppurid “peenetundelise fraseerimise, särava tehnika ja jõurikka löögiga”, mille taga on preili Riivese “energiline, kauaaegne ja süstemaatiline töö” (Päewaleht, 29.05.1934). Pedagoogitegevuse tipphetkeks võib pidada 1938. aastat, kui üks 16-aastane õpilane sai osalemisvõimaluse rahvusvahelisel noorte pianistide konkursil, ajakirjanduses tutvustatakse edukat klaverimängijat kui Riivese erastuudio esimest staarõpilast (Revalsche Zeitung, 13.06.1938).

Tüüpiline klaveriõhtute formaat – kas kannatlikkuse proovilepanek?

Riivese kontserdid olid ülesehituselt küllaltki tüüpilised – kahe poole ja ühe vaheajaga. Võib märgata, et esimene pool kontserdist koosnes tuntud teostest: näiteks Mozarti, Beethoveni, Bachi suurvormidest või paladest – see oli küllaltki tavaline formaat. Teises kontserdipooles tõi Riives sisse omas ajas vähem tuntud või moodsamat muusikat. Sellisteks näideteks on paljude teiste hulgas Selim Palmgreni “Rohutirts”, Cyril Scotti “Lotusland”, Enrique Granadose “Andaluza”. Soosingus olid ka mitut sorti seaded – nii mängis Riives näiteks Melceri seadet Moniuszko “Ketrajast”, Fischeri versiooni Mozarti menuetist, Szanto transkriptsiooni Bachi oreliprelüüdist. Riives lõpetas kontserdi tavaliselt särava virtuoospalaga (näiteks Liszti “Mefisto-valsi” või mõne rapsoodiaga). Seega olid kontserdi raamid küllaltki traditsioonilised, ent kontserdi keskel eksperimenteeris Riives repertuaariga rohkem.

Riivest kirjeldatakse arvustustes kui virtuoospianisti, ent aeg-ajalt heideti talle ette liigset tehnilisust ning tõdetakse, et tema mäng vajaks rohkem sisulist süvenemist. Riivese eriomaduseks oli “mehiselt selge ja puhas löök, kohati üllatab ta oma marulise energiaga” (Oma Maa, 19.4.1928). Ka saksakeelsetes arvustustes toonitati tema tehnilist ladusust, ent jõutakse järeldusele, et väljendusrikkuses on veel arenemisruumi (näiteks aprillis 1928 Estonia kontserdi järel): “Liszti fantaasiasonaadis ja Chopini cis-moll prelüüdis jäi siiski puudu jõuline plastiline kujundus ja individuaalne suhtumine teosesse” (Revaler Bote, 27.4.1928). Mõned kriitikud olid aga Riivese esinemiste suhtes halastamatult laitvad. Näiteks peale kontserti Estonias 22.09.1929 raske eeskavaga kirjutas Riho Päts järgmiselt: “Nii võib konstateerida, et tehnikas on teatavat edu märgata, kuid see on ka kõik. Ettekande sisuline külg jättis veel paljugi soovida.” (Postimees, 6.10.1929). Muusikaelu juhtfiguurilt sellise kommentaari saamine oli karm, ent ei tõmmanud pianisti töötahet alla.

Kontrastina võib täheldada, et väiksemate linnade kontsertidel on arvustused kiitvad – see oli pigem üldlevinud, et väiksemates paikades kiideti pealinna ja välismaiseid muusikuid, mitte ei tähendanud ilmtingimata, et kriitikud oleksid olnud asjatundmatud. Pealinna pianisti esinemine oli väikelinna kultuurielus sündmus, kuid nii vastuolulised arvustused näitavad ka kriitikute maitse erinevust: “Ta tehnika on hiilgav ja otse eksimatu. Kuid mitte ainult hiilgava tehnikaga ja virtuositeediga, vaid ka muusikalis-luulelise külje, kauni tooni ja mahedate kantileenide ilmeka tõlgitsemisega mõistab ta kuulajaid kütkestavalt võluda.” (Postimees: Pärnu väljaanne, 29.09.1928). Kas väiksemates linnades olid kriitikud asjatundmatud, maitse erines tugevalt või tundis Riives end mugavamalt kui prominentidele pealinnas esinedes?


Riivese kontserdid olid nõudlikud nii talle endale esinejana kui ka publikule. Eeskavad olid mitmekesised, ent publiku taluvust arvestades liiga pikad. Näiteks Viljandi Koidu saalis 30.10.1927 toimunud kontserdi järel mainib arvustaja, et oleks tulnud teha mõningaid järeleandmisi kuulajaskonna suhtes. Samas kunstniku võimetes ja meisterlikkuses arvustaja ei kahelnud, arvates, et virtuoossus sillutab Riivesele helge tuleviku (Viljandi Uudised: erapooletu nädalaleht, 2.11.1927). Riivest nimetatakse üheks pealinna parimaks pianistiks, klaverikunstnikku kiidetakse “maitserikkalt kokkuseatud eeskava” ja “suure osaluse” eest (Oma Maa, 19.4.1928). Samas on publik nii mahuka kontserdi suhtes leige, mis väljendub selles, et kuulajad ei oska professionaalil ja asjaarmastajal vahet teha: “Viljandlased näikse enamikus asuvat seisukohal, et klaverikunstnikku ei maksa kuulama minna, kui omal on klaver kodus ja mõni perekonnaliikmetest mänguriista kuidagiviisi valdab.” (Oma Maa, 19.4.1928). Ilmselt püüdis Riives publikut harida ning talle endale oli enne suurtes linnades esinemist kasulik väiksemates kohtades üles astuda, ent ilmselt oleks publikut säästvalt mõjunud see, kui ta oleks kas või mõned palad kavast eemaldanud. Riivesel oli tohutu töövõime, ent kuulajat see siiski alati saali ei toonud: 1928. aasta aprillikuise kontserdi tagasisidest tuleb välja, et Riives mängis Viljandis pooltühjale saalile ning lausa keeldus lisapala andmast, mida “väike, aga sooja hingega publikum nii tungivalt nõudis.” (Oma Maa, 19.4.1928)

Vabakutselise interpreedi elu polnud ka sada aastat tagasi lihtne: esinemised polnud äraelamiseks piisavad, pedagoogitöö pakkus rohkem rahalist stabiilsust, ent siiski sõltus Riives iga õpilase kohalkäimisest. Nii palus pianist rahalist tuge Helikunsti Sihtkapitalilt. Raha plaanis noor klaverikunstnik kasutada nii tervise turgutamiseks kui ka välismaa õppesõiduks. Enesetäiendamine oli kontserteeriva klaverikunstniku jaoks loomulik osa, avaldusest selgub, et plaanis oli minna lausa maailmakuulsa Edwin Fischeri (1886–1960) tundidesse.

Tegevus Rootsis

Aktiivse pianistikarjääri Eestis katkestas II maailmasõda. Valentine Riives põgenes 1944. aasta sügisel Rootsi 39-aastasena, tema nimi on mainitud Eestist lahkunud isikute kartoteegis (ERA.4942.4), Eesti Komitee koostatud eesti põgenike kartoteegis (EKLA, f. 381) ja Eesti Mälu Instituudi loodud 1944. aasta põgenike andmebaasis. Ta on ise ühes intervjuus täpsustanud, et kaotas teises maailmasõjas suure osa suguvõsast: ema perekond hukkus Venemaal ja isa sugulased Eestis, Eestisse jäämine poleks ilmselt kõne alla tulnud, 1972. aastaks oli talle alles jäänud ainult arstist õde Rootsis ning Kanadas elav vend (Eesti Päevaleht, 25.03.1972). Riives jäi Stockholmi kuni elu lõpuni. Riivese edasise elu kõrvutamisel mõne teise pagulaspianisti käekäiguga ilmnevad teravad kontrastid. Näiteks Käbi Laretei elas vähemalt väliselt glamuurset elu, aga Valentine Riives pidi erialase tegevuse kõrval põetama oma isa ning ei jõudnud kunagi sedasorti lavadele.

Teoreetiliselt võis Riives rootsi raadiokuulajatele tuntud olla juba enne 1944. aasta põgenemist. Seda küll vaid nimena raadiokavades: 1936. aasta novembris ja detsembris kanti Tallinnast üle tema kolme esinemist (Dagens Nyheter 22.11., 21.12., 29.12.1936), 1937. aasta alguses kanti Rootsi üle nelja kontserti, kus Riives kaasa tegi. Esimene ülekanne kõlas Riia raadiost, Riives esitas Beethoveni viiendat klaverikontserti, dirigendiks oli Jānis Mediņš (1890—1966) (Dagens Nyheter, 15.01.1937). Teine oli kontserdiülekanne Tallinnast, kus Riives mängis tuntud valsse (Dagens Nyheter, 24.03.1937). 19. mail esines Riives sümfooniakontserdil, dirigendiks ka organistina tuntud Teodors Reiters (1884–1956), kontsert toimus Riias. Samuti jõudis rootsi raadiopublikuni Riivese Debussy-interpretatsioon Tallinnast (Dagens Nyheter, 18.10.1937).

Riives ei peatunud peale põgenemist kultuuritegelaste kantsiks olevas Neglinge laagris. Seetõttu jäi ta välja Põgenikkunstnike rühmitusest ning ka edaspidi polnud ta eestlaskonna tegemistega aktiivselt seotud (tal oli küll eestlastest õpilasi ja esialgu hoidis väliseesti ajakirjanduse tema tegemistel silma peal, ent ta ei esinenud näiteks vabariigi aastapäeva kontsertidel). Karjäär sai sellegipoolest kiire stardi – juba 23. veebruaril 1945. aastal esines ta Stockholmi Muusikamuuseumi korraldatud kontserdil Liszti muusikaga.

Muusikamuuseumi kontsertidest kujunes välja püsiv liin ning Riives esines neil regulaarselt esimestel aastatel peale põgenemist. Tähelepanuväärne on, et nende kontsertide “hingeks” oli üks tollastest juhtivatest muusikaajaloolastest – Tobias Norlind (1879–1947), kes pidas iga kontserdi juurde toetava ettekande. Kuigi Muusikamuuseumi korraldatud kontserdid pakkusid Riivesele korrapärast esinemisvõimalust, soovis pianist end panna veel rohkem proovile ja esines ka Kontserdimajas.[1] Edasisele karjäärile jättis tugeva pitseri sealsamas toimunud kontsert. Tähelepanu köidab ka see, kui palju kontserti reklaamiti: esimeses eelteates kuulutati Riivese kontsert välja kui eesti klaveriõhtu, mainitakse ka, et tegu on Riivese debüüdiga – millest võiks järeldada, et ajakirjandus polnud kursis muuseumikontsertidega (Dagens Nyheter, 14.03.1945). Vaid mõned päevad hiljem kirjutatakse, et tegu on Chopini-õhtuga (Dagens Nyheter, 18.03.1945). Ilmselt oli eesti klaveriõhtu nimetus eksitav ja viitas vaid pianisti päritolule või muutis klaverikunstnik olude sunnil repertuaari, et olla paremas vormis. Lisaks reklaamitakse kontserti ka Rootsi peamistes päevalehtedes – Svenska Dagbladet’is 19. märtsil ja Dagens Nyheter’is 26. Märtsil, 27. märtsil kõmulisemas Aftonbladet’is ja Expressenis. Vaid päev enne kontserti kirjutavad mõlemad päevalehed Chopini-õhtust ja toonitavad Riivese seoseid Rootsiga: pianist on Eesti raadios mänginud palju rootsi muusikat, sealhulgas Emil Sjögreni (Dagens Nyheter, 27.03.1945). Lisaks toonitatakse tema koolkondlikku tausta: et ta oli täiendanud end Venemaal tunnustatud Leonid Nikolajevi juures. Kontserdi järelkaja oli hävitav: kriitikute hinnangul on täiesti hullumeelne esineda täispika Chopini-õhtuga, aga veel pöörasem teha seda ebamusikaalselt, toore jõu ja tehnikaga (Expressen, 27.03.1945). Samuti põrmustavas arvustuses tõdetakse, et pärast Riivese viiuldajast rahvuskaaslase Zelia Uhke-Aumere menukat kontserti eeldati ka pianistist palju rohkemat, ülikõrgele tõstetud latt kukkus ja Riives valmistas suure pettumuse (Dagens Nyheter, 28.03.1945). Jääb vaid mõttemõlgutuseks, kas Riives valdas selleks hetkeks piisavalt head rootsi keelt, et ise arvustusi lugeda, ent teadmine hävitavast kriitikast pidi ilmselt temani jõudma, sest rohkem ta Stockholmi selles esindussaalis ei esinenud.

Ilmselt Rootsi ühiskonda sulandumise nimel muutis pianist nimekuju – 1950ndate alguses sai temast Valentina Rives. Pianist jätkas loeng-kontsertide formaadiga – ta oli heli-illustraatoriks Kuninglikus Muusikaakadeemias ning mängis peaaegu 20 aastat pühapäevastel Postimuuseumi matineekontsertidel. Kontserdisari kandis pealkirja “Elav muusika” ning esitusele tuli peamiselt suurmeistrite looming. Ühel korral õnnestus tal esineda lausa Rootsi kuningale.


Eesti kogukonnaga jäi kontakt tagasihoidlikuks, rahvustundest olulisemaks kujunes rahutunne ja eneseteostusvõimalused, mida Rootsi pakkus: “Rootsi kodanikuna on ta rahul selle maaga, kus keegi ei kontrolli inimese poliitilisi vaateid ja kus on võimalik vabalt ja rahulikult elada.” (Eesti Päevaleht = Estniska Dagbladet, 25.03.1972) Enda tegevuse võttis Riives ise kokku järgmiselt: “Kogu mu elu on klaverimängimine” (Eesti Päevaleht = Estniska Dagbladet, 25.03.1972)

Viidatud artiklid:

Aftonbladet. 27.03.1945.
Dagens Nyheter. 22.11.1936.
Dagens Nyheter. 21.12.1936.
Dagens Nyheter. 29.12.1936.
Dagens Nyheter. 15.01.1937.
Dagens Nyheter. 24.03.1937.
Dagens Nyheter. 18.10.1937.
Dagens Nyheter. 14.03.1945.
Dagens Nyheter. 18.03.1945.
Dagens Nyheter. 26.03.1945.
Dagens Nyheter. 27.03.1945.
Dagens Nyheter. 28.03.1945.
Eesti Päevaleht. 25.03.1972.
Eesti Päevaleht = Estniska Dagbladet. 25.03.1972.
Expressen. 27.03.1945.
Oma Maa. 19.04.1928.
Päewaleht. 06.10.1923.
Päewaleht. 29.05.1934.
Postimees. 06.10.1929.
Postimees: Pärnu väljaanne. 29.09.1928.
Revaler Bote. 10.10.1924.
Revaler Bote. 27.04.1928.
Revalsche Zeitung. 13.06.1938.
Svenska Dagbladet. 18.03.1945.
Svenska Dagbladet. 19.03.1945.
Viljandi Uudised: erapooletu nädalaleht. 02.11.1927.

[1] Stockholmi Kontserdimaja (aeg-ajalt eestikeelses (aja)kirjanduses ka Stockholmi Kontserthoone) asub Stockholmi kesklinnas ja on Rootsi kõige mainekam kontserdimaja, mis avati 1926. aastal. See on Kuningliku Filharmoonia orkestri (Kungliga Filharmoniker) kodu. Hoone kahes saalis toimub aastas üle 200 kontserdi. Alates avamisaastast toimuvad selles hoones Nobeli meditsiini-, füüsika-, keemia- ja kirjandusauhindade tseremooniad.