Märts on ülemaailmne naisajaloo kuu – aeg mil pööratakse teadlikult tähelepanu naiste rollile minevikus ning sellele, kuidas nende kogemused on ajalookirjutuses kajastatud või sageli ka tähelepanuta jäetud. Sageli otsitakse vastuseid suurtest sündmustest ja tuntud nimedest, ent sama kõnekad võivad olla ka argisemad allikad. Kahe maailmasõja vahelise Eesti ajakirjanduse tutvumiskuulutused pakuvad ühe sellise pilgu minevikku, näidates, milliseid ootusi ja ideaale seostati „õige“ naise ja mehega.
Akadeemilise distsipliinina kerkis naisajalugu esile umbes 60 aastat tagasi, mil ajaloolased hakkasid senist ajalookirjutust kriitiliselt üle vaatama ja esitama küsimust: mida naised minevikus tegid ning miks see ei kajastu ajaloos samal määral kui meeste tegevus? Lääne ajalookirjutuses kogus see lähenemine kiiresti hoogu, kuid mõne kümnendi jooksul arenes see edasi laiemaks ja mitmekesisemaks uurimisvaldkonnaks – sooajalooks. Viimane ei keskendu üksnes naiste kogemusele, vaid analüüsib sugudevahelisi suhteid ja tähendusi laiemas ühiskondlikus kontekstis. [1]
Mõlema uurimissuuna jaoks on 20. sajandi käsitlemisel oluline allikas ajakirjandus, eriti naisteajakirjad. Need pakuvad rikkalikku materjali, mis võimaldab näha, kuidas naistest kirjutati ning milliseid rolle ja omadusi neile omistati. Mõnikord tehakse seda otsesõnu eeskujusid esile tõstes, teinekord aga kaudsemalt – teemavaliku, illustratsioonide ja rõhuasetuste kaudu. Nii kujuneb ajakirjanduses naisest teatud kuvand: ettekujutus sellest, milline naine on „õige“ ning milline „vale“. Ajaloomuuseumi kogudeski leidub erinevaid (naiste)ajakirju. Näiteks Eesti esimeseks naisteajakirjaks peetav Linda [2] või tänini ilmuv Eesti Naine. Need väljaanded annavad aimu sellest, milliseid teemasid ja ootusi naistele suunatud ajakirjanduses esile tõsteti ning millist rolli naisele ühiskonnas omistati.
Kui ajakirjad vahendavad sageli normatiivset pilti sellest, milline „õige“ naine peaks olema, siis omariikluseaegses Eestis ei kujunenud see kujutlus üksnes toimetuse veergudel. Arusaamad sobivast naisest – ja samuti mehest – tulid esile ka ajakirjanduse lugejate endi kaudu. Üheks selliseks võimaluseks olid tutvumiskuulutused, mille kaudu said inimesed ajalehes tutvusi otsida. Just seetõttu pakuvad need lühikesed tekstid huvitavat vaadet toonastele ootustele ja ideaalidele, sest need ei peegelda ainult seda, mida toimetus pidas sobivaks esile tõsta, vaid ka seda, kuidas inimesed ise ennast ja oma võimalikke kaaslasi kirjeldasid. Käesolev kirjutis otsibki „õiget“ naist – ja meest – ajakirjade artiklite asemel hoopis mujalt, vaadeldes kahe maailmasõja vahelise Eesti ajakirjanduse tutvumiskuulutusi ajalehes Abieluleht.
Noor Eesti Vabariik oli varasemast ühiskonnast liikuvam ja mõneti ilmselt avatum. Inimesed kolisid linna, vahetasid töökohti, liikusid hariduse kaudu ühest sotsiaalsest kihist teise. Soov leida kaaslane aga püsis – seda toetas rahvusriiklik mõtteviis, kus perekonnal oli oluline roll rahva püsimises.
Abielu ei olnud pikka aega pelgalt kahe inimese emotsionaalne otsus. Tunded võisid olla olulised, kuid sama tähtsad olid vara, seisus ja tulevikuväljavaated. Sageli ei abiellunud mitte ainult kaks inimest, vaid kaks perekonda. Linnastumine lõhkus varasemaid kogukondlikke sidemeid ning partneri leidmine nihkus üha enam kahe inimese omavaheliseks valikuks. Üha suurema tähtsuse omandas miski, mida varem nii kesksele kohale ei seatud – armumine. See raskesti sõnastatav tunne või seisund muutus kaaslase leidmisel üha olulisemaks, isegi kui seda ei osatud – ega osata tänini, kuigi jätkuvalt püütakse – lõpuni sõnadesse panna. Just see sõnulseletamatu kogemus kujunes sageli argumendiks abiellumisel.
Kui tänapäeval võidakse sobivat partnerit otsides kohtinguäppides pilte paremale ja vasakule libistada, siis 1930. aastatel täitsid mõneti sarnast rolli ajalehtede tutvumiskuulutuste veerud. Nende formaat eeldas, et oma ootused tuli sõnastada lühidalt ja konkreetselt.
Abieluleht oli vahemikus 1931–1933 ilmunud nädalaleht. Nagu nimigi viitab, keskendus see abieluga seonduvatele teemadele. Lehe eesmärgina oli sõnastatud järgnev: “Rahva kultuurilise arenemise valgustamine abielu ja perekonna seisukohalt, püüdes kaasa aidata rahva üksikute elementide lähedamisel, koondades oma ümber kõiki meie sõpru, äratades huvi abielu ja rahva tõu tervenemise eesmärgil.” [3]
Tsitaadi lõpuosa peegeldab hästi ajastule omast mõtteviisi. Eugeenika ja sellega seotud ideed olid 20. sajandi esimesel poolel levinud paljudes riikides ning ka Eestis seostati rahva tulevikku sageli selle „tõu“ või bioloogilise tugevusega. Ajalehe kõige intrigeerivam osa paiknes tavaliselt viimastel lehekülgedel – tutvumiskuulutused. [4]
500 kuulutust – naised otsisid meest;
514 kuulutust – mehed otsisid naist;
48 kuulutust – otsija sugu või partneri sugu jäi ebaselgeks.
Viimasesse rühma kuulusid näiteks sellised teated, kus ei otsitud tingimata partnerit, vaid lihtsalt sõpra. Leidus ka kuulutusi, kus kaaslast otsiti mitmekesi – näiteks kaks või kolm meest koos või mitu naist.
Esmapilgul on nende tekstidega tutvumine päris põnev. Nagu vanade käitumisõpikute või nõuanderubriikidega, pakuvad ka tutvumiskuulutused alguses üllatusi ja väikseid naerupurskeid. Ent mida rohkem neid lugeda, seda etteaimatavamaks need muutuvad: sõnastus kordub, ootused on tuttavad ja tekstid hakkavad üksteisega üha enam sarnanema.
Nõnda leiab juba esimeses väljaandes järgnevaid teateid:
“Naine, kes Sa rikas maisest varast, kuid sul puudub mees õrn ja armastusküllane, vasta mulle, ehk ühinevad meie eluteed.” Või näiteks: “Kaine ja korralik noormees, kaubandusliku vilumusega – soovib tutvust neiu ehk noore lesega 20 – 30 a. vanaduseni, kellel äri ehk kapitali selle avamiseks. Ainult tõsised kirjad, mis varustatud lühikese elulookirjelduse ja fotoga leiavad tähelepanu.” Või: “Halloo poisid, üle Eesti! 30. a vanapiiga soovib tutvust rikkamate härradega, kes võivad rahaliselt toetada.” [5]
Õigluse huvides olgu lisatud, et nende 312 kuultuse hulka ei kuulu need, milles mainiti näiteks „kindlat teenistust“ või „iseseisvust“, mis vihjasid samuti majanduslikule kindlustatusele. 1930. aastate algus langes kokku majanduskriisi aastatega, mis mõjutasid tugevalt ka Eesti ühiskonda. Tööpuudus kasvas [6] ning majanduslik ebakindlus oli paljude inimeste igapäevane kogemus. Sellises olukorras ei olnud partneri (või iseenda) majandusliku olukorra stabiilsuse mainimine tingimata „raha otsimine“, vaid praktiline kaalutlus.
Eelmainitu tekitas siiski ka küsimuse: kes rõhutasid kuulutustes jõukuse olemasolu vajalikkust ning seadsid selle võimalikule kaaslasele tingimuseks? Sellele vastuse leidmiseks tuli kuulutused uuesti läbi vaadata ja eraldi loendada need, kus võimaliku partneri puhul seati tingimuseks tema hea varanduslik seis. Sellistes tekstides toodi partneri puhul tingimusena esile, et ta oleks „rikas“, „jõukas“ või „kapitaliga”.
Majandusliku kindlustunde otsimine partnerisuhetes pole midagi uut ega erandlikku. Ajalooliselt on abielu ja kooselu olnud tihedalt seotud ka praktilise toimetulekuga – ühine majapidamine, töö ja varandus olid osa samast elukorraldusest. Ometi on sõnal „kullakaevaja“ selgelt halvustav varjund, justkui viitaks see omakasupüüdlikule või küünilisele partnerivalikule. Just seetõttu on huvitav vaadata, kuidas ja kes rahast tegelikult 1930. aastate tutvumiskuulutustes rääkisid.
Kui jätta kõrvale kuulutused, kus räägiti üksnes enda majanduslikust seisust, ja vaadata ainult neid, kus partneri puhul seati nõudmisena esile jõukus või vara, joonistub välja huvitav erinevus. Selliseid ootusi sõnastasid naised 73 korral, mehed aga 131 korral – peaaegu kaks korda rohkem.
Kuulutusi lähemalt lugedes ilmnes ka erinevusi selles, kuidas neid ootusi põhjendati. Meeste tekstides leidus aeg-ajalt üsna konkreetseid selgitusi: näiteks mainiti, et naise kapital võiks aidata alustada äritegevust või lahendada olemasolevaid rahalisi kohustusi. Naiste kuulutustes selliseid põhjendusi tavaliselt ei esinenud. Seal piirduti enamasti lihtsalt märkusega, et võimalik kaaslane peaks olema jõukas, ilma et seda pikemalt põhjendataks.
Samas tuleb arvestada, et kõik kuulutused, milles otsiti jõukat kaaslast, ei olnud tingimata suunatud abielu või püsiva partneri leidmisele. Kuigi ajalehe nimi ja üldine toon viitasid abieluideaalile, leidus kuulutuste seas ka selliseid, mille sõnastus jätab eesmärgi märksa ebamäärasemaks. Mõni neist viitab pigem salasuhete otsingutele.
Lisaks paistavad silma üksikud kuulutused, mis püüavad tavapärasest toonist kõrvale kalduda. Nendes ei üritata endast jätta võimalikult meeldivat muljet, vaid tuuakse esile hoopis omadused, mida tavaliselt pigem varjatakse. Mõni kaaslaseotsija nimetab end otse inetuks või vaeseks, teine esitleb end eneseirooniliselt fuuriana.
Naisajaloo vaatenurgast on sellised allikad huvitavad, sest need näitavad, millistes ootustes ja raamides naiste rolli mõtestati. Samal ajal võivad need ka üllatada: mõnikord ei kinnita need tänapäevaseid eeldusi selle kohta, kes millest huvitatud oli või kellelt mida oodati. Nii võib naiste kogemusi uurides jõuda ka meesajalooni ning sealt edasi sooajaloo juurde, kus tähelepanu all pole mitte ainult naised või mehed eraldi, vaid ka see kuidas soorolle, ootusi ja tähendusi eri aegadel mõtestati.
Akadeemilise distsipliinina kerkis naisajalugu esile umbes 60 aastat tagasi, mil ajaloolased hakkasid senist ajalookirjutust kriitiliselt üle vaatama ja esitama küsimust: mida naised minevikus tegid ning miks see ei kajastu ajaloos samal määral kui meeste tegevus? Lääne ajalookirjutuses kogus see lähenemine kiiresti hoogu, kuid mõne kümnendi jooksul arenes see edasi laiemaks ja mitmekesisemaks uurimisvaldkonnaks – sooajalooks. Viimane ei keskendu üksnes naiste kogemusele, vaid analüüsib sugudevahelisi suhteid ja tähendusi laiemas ühiskondlikus kontekstis. [1]
Mõlema uurimissuuna jaoks on 20. sajandi käsitlemisel oluline allikas ajakirjandus, eriti naisteajakirjad. Need pakuvad rikkalikku materjali, mis võimaldab näha, kuidas naistest kirjutati ning milliseid rolle ja omadusi neile omistati. Mõnikord tehakse seda otsesõnu eeskujusid esile tõstes, teinekord aga kaudsemalt – teemavaliku, illustratsioonide ja rõhuasetuste kaudu. Nii kujuneb ajakirjanduses naisest teatud kuvand: ettekujutus sellest, milline naine on „õige“ ning milline „vale“. Ajaloomuuseumi kogudeski leidub erinevaid (naiste)ajakirju. Näiteks Eesti esimeseks naisteajakirjaks peetav Linda [2] või tänini ilmuv Eesti Naine. Need väljaanded annavad aimu sellest, milliseid teemasid ja ootusi naistele suunatud ajakirjanduses esile tõsteti ning millist rolli naisele ühiskonnas omistati.
Kui ajakirjad vahendavad sageli normatiivset pilti sellest, milline „õige“ naine peaks olema, siis omariikluseaegses Eestis ei kujunenud see kujutlus üksnes toimetuse veergudel. Arusaamad sobivast naisest – ja samuti mehest – tulid esile ka ajakirjanduse lugejate endi kaudu. Üheks selliseks võimaluseks olid tutvumiskuulutused, mille kaudu said inimesed ajalehes tutvusi otsida. Just seetõttu pakuvad need lühikesed tekstid huvitavat vaadet toonastele ootustele ja ideaalidele, sest need ei peegelda ainult seda, mida toimetus pidas sobivaks esile tõsta, vaid ka seda, kuidas inimesed ise ennast ja oma võimalikke kaaslasi kirjeldasid. Käesolev kirjutis otsibki „õiget“ naist – ja meest – ajakirjade artiklite asemel hoopis mujalt, vaadeldes kahe maailmasõja vahelise Eesti ajakirjanduse tutvumiskuulutusi ajalehes Abieluleht.
Noor Eesti Vabariik oli varasemast ühiskonnast liikuvam ja mõneti ilmselt avatum. Inimesed kolisid linna, vahetasid töökohti, liikusid hariduse kaudu ühest sotsiaalsest kihist teise. Soov leida kaaslane aga püsis – seda toetas rahvusriiklik mõtteviis, kus perekonnal oli oluline roll rahva püsimises.
Abielu ei olnud pikka aega pelgalt kahe inimese emotsionaalne otsus. Tunded võisid olla olulised, kuid sama tähtsad olid vara, seisus ja tulevikuväljavaated. Sageli ei abiellunud mitte ainult kaks inimest, vaid kaks perekonda. Linnastumine lõhkus varasemaid kogukondlikke sidemeid ning partneri leidmine nihkus üha enam kahe inimese omavaheliseks valikuks. Üha suurema tähtsuse omandas miski, mida varem nii kesksele kohale ei seatud – armumine. See raskesti sõnastatav tunne või seisund muutus kaaslase leidmisel üha olulisemaks, isegi kui seda ei osatud – ega osata tänini, kuigi jätkuvalt püütakse – lõpuni sõnadesse panna. Just see sõnulseletamatu kogemus kujunes sageli argumendiks abiellumisel.
.%20(AM%20N%2020768)%20Eesti%20Ajaloomuuseum%20SA.jpg)
Pulm Alajõe Remniku külas (1930. aastatel). (AM N 20768); Eesti Ajaloomuuseum SA
Kui tänapäeval võidakse sobivat partnerit otsides kohtinguäppides pilte paremale ja vasakule libistada, siis 1930. aastatel täitsid mõneti sarnast rolli ajalehtede tutvumiskuulutuste veerud. Nende formaat eeldas, et oma ootused tuli sõnastada lühidalt ja konkreetselt.
Abieluleht oli vahemikus 1931–1933 ilmunud nädalaleht. Nagu nimigi viitab, keskendus see abieluga seonduvatele teemadele. Lehe eesmärgina oli sõnastatud järgnev: “Rahva kultuurilise arenemise valgustamine abielu ja perekonna seisukohalt, püüdes kaasa aidata rahva üksikute elementide lähedamisel, koondades oma ümber kõiki meie sõpru, äratades huvi abielu ja rahva tõu tervenemise eesmärgil.” [3]
Tsitaadi lõpuosa peegeldab hästi ajastule omast mõtteviisi. Eugeenika ja sellega seotud ideed olid 20. sajandi esimesel poolel levinud paljudes riikides ning ka Eestis seostati rahva tulevikku sageli selle „tõu“ või bioloogilise tugevusega. Ajalehe kõige intrigeerivam osa paiknes tavaliselt viimastel lehekülgedel – tutvumiskuulutused. [4]
Mida räägivad 1930. aastate tutvumiskuulutused?
Abielulehe kuulutuste veergu läbi töötades kogunes kokku 1063 teadet, milles otsiti nii tööd kui ka kirjasõpru, ent enamik oli suunatud kaaslase leidmisele. Selline hulk moodustab üsna hea valimi, mis võimaldab lähemalt uurida, milliseid ootusi ja ettekujutusi inimesed tutvumisel sõnastasid. Milline pidi nende tekstide põhjal olema „õige“ naine ja milline „õige“ mees? Kuulutuste koostajate sooline jaotus oli üllatavalt tasakaalus:500 kuulutust – naised otsisid meest;
514 kuulutust – mehed otsisid naist;
48 kuulutust – otsija sugu või partneri sugu jäi ebaselgeks.
Viimasesse rühma kuulusid näiteks sellised teated, kus ei otsitud tingimata partnerit, vaid lihtsalt sõpra. Leidus ka kuulutusi, kus kaaslast otsiti mitmekesi – näiteks kaks või kolm meest koos või mitu naist.
Esmapilgul on nende tekstidega tutvumine päris põnev. Nagu vanade käitumisõpikute või nõuanderubriikidega, pakuvad ka tutvumiskuulutused alguses üllatusi ja väikseid naerupurskeid. Ent mida rohkem neid lugeda, seda etteaimatavamaks need muutuvad: sõnastus kordub, ootused on tuttavad ja tekstid hakkavad üksteisega üha enam sarnanema.
Raha kui korduv teema
Nende korduvate motiivide seas hakkab üsna kiiresti silma ka üks läbiv teema – raha. Materiaalseid ressursse mainiti mitmesuguste märksõnade kaudu (kapital, vara, jõukus või rikkus) ning seda tehti kahel viisil: kas tingimusena partnerile või enda puhul esile toodud omadusena. Selliseid viiteid esines kokku 312 kuulutuses – ligikaudu kolmandikus kogu valimist.Nõnda leiab juba esimeses väljaandes järgnevaid teateid:
“Naine, kes Sa rikas maisest varast, kuid sul puudub mees õrn ja armastusküllane, vasta mulle, ehk ühinevad meie eluteed.” Või näiteks: “Kaine ja korralik noormees, kaubandusliku vilumusega – soovib tutvust neiu ehk noore lesega 20 – 30 a. vanaduseni, kellel äri ehk kapitali selle avamiseks. Ainult tõsised kirjad, mis varustatud lühikese elulookirjelduse ja fotoga leiavad tähelepanu.” Või: “Halloo poisid, üle Eesti! 30. a vanapiiga soovib tutvust rikkamate härradega, kes võivad rahaliselt toetada.” [5]
Õigluse huvides olgu lisatud, et nende 312 kuultuse hulka ei kuulu need, milles mainiti näiteks „kindlat teenistust“ või „iseseisvust“, mis vihjasid samuti majanduslikule kindlustatusele. 1930. aastate algus langes kokku majanduskriisi aastatega, mis mõjutasid tugevalt ka Eesti ühiskonda. Tööpuudus kasvas [6] ning majanduslik ebakindlus oli paljude inimeste igapäevane kogemus. Sellises olukorras ei olnud partneri (või iseenda) majandusliku olukorra stabiilsuse mainimine tingimata „raha otsimine“, vaid praktiline kaalutlus.
Eelmainitu tekitas siiski ka küsimuse: kes rõhutasid kuulutustes jõukuse olemasolu vajalikkust ning seadsid selle võimalikule kaaslasele tingimuseks? Sellele vastuse leidmiseks tuli kuulutused uuesti läbi vaadata ja eraldi loendada need, kus võimaliku partneri puhul seati tingimuseks tema hea varanduslik seis. Sellistes tekstides toodi partneri puhul tingimusena esile, et ta oleks „rikas“, „jõukas“ või „kapitaliga”.
Kes olid kullakaevajad?
Tänapäevases meedias ja rahvapärimuses kipub sellise teema juures kiiresti esile kerkima kujutlus „kullakaevajast“ – enamasti naisest, kes valib kaaslast eeskätt tema rahaliste ressursside järgi. Varanduseotsija, kelle jaoks partneri valikul kaalub rahaline turvalisus üles muud omadused.Majandusliku kindlustunde otsimine partnerisuhetes pole midagi uut ega erandlikku. Ajalooliselt on abielu ja kooselu olnud tihedalt seotud ka praktilise toimetulekuga – ühine majapidamine, töö ja varandus olid osa samast elukorraldusest. Ometi on sõnal „kullakaevaja“ selgelt halvustav varjund, justkui viitaks see omakasupüüdlikule või küünilisele partnerivalikule. Just seetõttu on huvitav vaadata, kuidas ja kes rahast tegelikult 1930. aastate tutvumiskuulutustes rääkisid.
Kui jätta kõrvale kuulutused, kus räägiti üksnes enda majanduslikust seisust, ja vaadata ainult neid, kus partneri puhul seati nõudmisena esile jõukus või vara, joonistub välja huvitav erinevus. Selliseid ootusi sõnastasid naised 73 korral, mehed aga 131 korral – peaaegu kaks korda rohkem.
%2C%2018.%20oktoober%2C%20lk%208.png)
Tutvumiskuulutus. Abieluleht (1931), 18. oktoober, lk 8
[7]
Kuulutusi lähemalt lugedes ilmnes ka erinevusi selles, kuidas neid ootusi põhjendati. Meeste tekstides leidus aeg-ajalt üsna konkreetseid selgitusi: näiteks mainiti, et naise kapital võiks aidata alustada äritegevust või lahendada olemasolevaid rahalisi kohustusi. Naiste kuulutustes selliseid põhjendusi tavaliselt ei esinenud. Seal piirduti enamasti lihtsalt märkusega, et võimalik kaaslane peaks olema jõukas, ilma et seda pikemalt põhjendataks.
Samas tuleb arvestada, et kõik kuulutused, milles otsiti jõukat kaaslast, ei olnud tingimata suunatud abielu või püsiva partneri leidmisele. Kuigi ajalehe nimi ja üldine toon viitasid abieluideaalile, leidus kuulutuste seas ka selliseid, mille sõnastus jätab eesmärgi märksa ebamäärasemaks. Mõni neist viitab pigem salasuhete otsingutele.
.%20Abieluleht%2C%2016.%20aprill%2C%20lk%204.png)
Tutvumiskuulutus. (1933). Abieluleht, 16. aprill, lk 4
Mida kuulutused veel räägivad?
Käesolev vaade piirdus peamiselt majanduslike ootuste ja varanduslike tingimuste käsitlemisega. Abielulehe tutvumiskuulutused pakuvad lisaks märksa laiemat ainest edasisteks lühiuurimusteks. Nendes kajastuvad muudki nõuded ja ootused võimaliku partneri suhtes – näiteks elukombed, mille seas kordub sageli karskuse nõue. Kuigi vanust mainitakse kuulutustes harva, annavad mõnigi neist siiski vihjeid ka selle kohta, keda peeti juba „vanapiigaks“ ja keda veel „noormeheks“.Lisaks paistavad silma üksikud kuulutused, mis püüavad tavapärasest toonist kõrvale kalduda. Nendes ei üritata endast jätta võimalikult meeldivat muljet, vaid tuuakse esile hoopis omadused, mida tavaliselt pigem varjatakse. Mõni kaaslaseotsija nimetab end otse inetuks või vaeseks, teine esitleb end eneseirooniliselt fuuriana.
%2C%2028.%20veebruar%2C%20lk%208.png)
Tutvumiskuulutus. Abieluleht (1931), 28. veebruar, lk 8
Tutvumiskuulutus. Abieluleht (1931), 15. veebruar, lk 8.
1930. aastate tutvumiskuulutused näitavad, et ka pea sada aastat tagasi otsiti kaaslast üsna sarnaste kriteeriumite järgi nagu tänapäeval. Kuid nagu nüüdki, ei olnud need ootused kõigil ühesugused: kellele oli oluline välimus, kellele haridus ja kellele majanduslik kindlustunne. Oli ka neid, kelle jaoks konkreetsed tingimused polnud kuigi olulised ja kes lootsid lihtsalt „õige“ äratundmise peale. Tutvumiskuulutus. Abieluleht (1931), 15. veebruar, lk 8.
%2C%2015.%20veebruar%2C%20lk%208..png)
Naisajaloo vaatenurgast on sellised allikad huvitavad, sest need näitavad, millistes ootustes ja raamides naiste rolli mõtestati. Samal ajal võivad need ka üllatada: mõnikord ei kinnita need tänapäevaseid eeldusi selle kohta, kes millest huvitatud oli või kellelt mida oodati. Nii võib naiste kogemusi uurides jõuda ka meesajalooni ning sealt edasi sooajaloo juurde, kus tähelepanu all pole mitte ainult naised või mehed eraldi, vaid ka see kuidas soorolle, ootusi ja tähendusi eri aegadel mõtestati.