Ei saa välistada, et ühel päeval toimub mälumäng, milles küsitakse, kes oli see Peterburi juveliir, kelle Tallinna maja ehitamisel leiti Rootsi-aegne kiiver, mis anti Provintsiaalmuuseumi kogusse. Vihjeks võidakse anda, et maja asus praegusel Aia tänaval ja seal tegutses lühikest aega Eesti Riiginõukogu, mille taastamise vajadusest tänases Eesti Vabariigis on rääkinud Siim Kallas.
1879. aastal hakkas Valli tänavale (saksa keeles Wallstraße) oma maja ehitama juveliir Konstantin Saefftigen (vene keeles Зефтиген). Hoone vundamendi kaevamisel leiti metallist kiiver, mis anti üle Eestimaa Kirjanduse Ühingu Provintsiaalmuuseumile. Kiiver pärineb senise arvamuse kohaselt 17. sajandist ja pole terviklikult säilinud, kuid Eesti Ajaloomuuseumi sarnaste museaalide järgi võib aimu saada selle algsest välimusest. Kiivri peaosas on suur piklik auk, mis võib viidata võitluse või õnnetuse käigus saadud surmavale haavale, kuigi pole teada, kas kiivri seest leiti ka pealuu. Kübarast on puudu suurem osa pead ümbritsevast äärest ja nokk, rääkimata nn vähisabakujulisest kuklakaitsest või ninakaitsmest, millest viimast pole säilinud ka meie muuseumi teistel sarnastel kiivritel. Kiivri osi ühendavaist ja kaunistavaist neetidest on samuti paljud puudu. Puudu on ka pealael olev nupp.
Eestis on ajaloolist kaitserelvastust vähe uuritud; enamasti on keskendutud keskaegsele materjalile ja üksikesemeile, kuigi Eestis ja mujal Euroopas on rohkem säilinud just varauusaegseid kaitserüid. Eelmisel aastal kaitses Robin Allas Tartu Ülikoolis bakalaureusetöö, mis käsitleb põhjalikumalt just varauusaegset materjali ja keskendub ühele Eesti Ajaloomuuseumi varauusaegsele turvisele, mida praegu eksponeeritakse Eesti Sõjamuuseumis (AM 5013 R 662). Allas vaatleb turvist, selle osi ja kujundust väga tõhusalt, kasutades ka loodusteaduslikke meetodeid, et analüüsida tarvitatud metallide koostist.
Allase uurimistööst saame teada, et 16. ja 17. sajandil oli Euroopa piirkonnis kasutusel erinevaid turvise tüüpe ja stiile. 16. sajandit on peetud raudrüüde kuldajastuks, mil turvised olid oma ehituse, kaitsmete katteulatuse, metallide ja ornamentika kasutamise poolest oma arengu tipus, kuid üha olulisemaks muutunud kaitsevõime tulirelvade vastu tingis nende järkjärgulise lihtsustumise. Kuulikindlad kaitsmed pidid olema paksust plekist, mis tähendas turviste kaalu suurenemist. Rohkem keskenduti ülakeha ja pea kaitsmisele, sest kuulikindlad käe- ja jalakaitsmed olnuks liiga rasked ja kohmakad. 1620. aastatel hakkas ratsaväelaste varustus kergenema, 1640. aastatel turviste kandmine vähenes ja sajandi teises pooles rüüde kasutamine lõpetati ja neid kasutati kas tseremoniaalselt või üksikute osadena (nt rinnakaitse ehk kürass ja kiiver). Tänapäeval ongi sõjaväelase kaitserelvastusse jäänud ainult kaks viimast.
Saefftigeni krundilt leitud sõjakübar on lahtine. Selliseid kandsid jalaväelased, raskeratsaväelased ehk kürassiirid aga eelistasid kõrgema ohu tõttu kinniseid kiivreid, mis katsid ka kandja näo. Allase töös esitatud tüpoloogia järgi sarnaneb Saefftigeni kiiver nii haakpüssi ehk arkebuusiga võitleja sõjakübarale (inglise keeles pikeman’s pot) aga ka ratsaväelase zischägge’le ehk vähisabaga pottkiivrile, millel oli vähisaba meenutav kaelakaitse, nokk ja noka külge kinnitatav ninakaitse. Erinevalt zischägge’st aga puuduvad Saefftigeni kiivril külgedel kõrvakaitselapid. Kahjuks pole kiivril meistrimärke või asusid need hävinud osadel. Oma kujult ja vormilt sarnaneb kiiver mitme teise ajaloomuuseumi kiivriga, mis on dateeritud 1630. aastatesse. Kas kiiver võis kuuluda mõnele Tallinnat kaitsvale sõdurile ja kui, siis millises lahingus ta suri? Need on õigupoolest kaks erinevat küsimust. 17. sajandil Tallinna lähedal suuremaid lahinguid ei toimunud, küll aga 1570. aastatel, mil venelased kahel korral Tallinna piirasid. Kiiver võis kuuluda mõnele Tallinnat kaitsnud palgasõdurile, kes võis linnamüürilt ka purjus peaga alla kukkuda ja sel moel oma pea purustada. Taplus võis aga toimuda üldse mujal ja kiiver kui asitõend võidi möödaminnes vallikraavi visata. Seega jääb kiivri päritolu ja dateerimise küsimus lahtiseks.
Tutvustamist väärib ka kullasseppade ja juveliiride perekond Saefftigenid. 18. sajandi teisel poolel saabus Saksimaalt Revalisse (Tallinna) Karl Friedrich Saefftigen (1747—1808), kes oli juba Dresdenis saanud loa tegutseda kullassepana. 1778. aastal taotles Karl Friedrich kodanikuõigusi Tallinnas. Need sai aga alles 1810. aastal tema ametijärglasest poeg Karl Theodor Emmanuel (1785—1852), kes valiti ka Püha Kanuti gildi vanemaks. Andekas ja ambitsioonikas kullassepp kolis peagi Tallinnast Peterburi, kus teda saatis suur edu.
1835. aastal sai Vene alam, juveelitöö meister Karl Theodor Saefftigen koos oma abikaasa Elisabethiga (sündinud Spiegel, 1791—1872) keiser Nikolai I-lt loa külastada oma esivanemate kodumaad Šveitsi. Enne oma surma täitis lesestunud Elisabeth Saefftigenide sugupuu, mis oli olnud abikaasa unistus. Perekonnanimi viitab Seftigeni asulale Berni lähedal. Sealt olevat pärit Saefftigenide esivanemad, kes olid juba keskajal jätnud jälje Šveitsi pealinna ajalukku – Jakob von Seftigen valiti 1375. aastal Berni raeliikmeks ning oli aastail 1378–1389 Berni linnapea. 1393.—1407. aastal jätkas samas ametis tema poeg Ludwig von Seftigen (surnud 1408), keda peeti linna jõukamaimaks elanikuks. Seftigenid olevat end abielu kaudu sidunud hiljem Vana-Liivimaale ümber asunud aadlikuga.
Karl Theodori õde Caroline Juliane (1784—1834) abiellus baltisaksa kunstniku Johannes Hauga (1771—1838). Teatavasti olid ka Hau kaks poega tuntud kunstnikud. Eduard Hau (1807–1887) oli tuntud akvarellistina. Pärast isa juures algõppe saamist oli ta täiendanud end Dresdeni Kunstiakadeemias ning valiti 1854. aastal Peterburi Kunstiakadeemia liikmeks. Woldemar Hau 1816—1895) sai samuti esmased kunstialased teadmised isalt, täiendas end seejärel Karl-Ferdinand von Kügelgeni ja Peterburi õukonna lahingumaalija Aleksandr Ivanovitš Sauerweidi juures ning veetis seejärel mitu aastat Saksamaal ja Itaalias. Venemaale naastes kutsuti Hau 1840. aastal keiser Nikolai I õukonnaportretistiks ning 1849. aastal anti talle akadeemiku nimetus.
Karl Theodori vanim samanimeline poeg (1812-1858) õppis Tartu Ülikoolis arstiteadust ja töötas esialgu oma äia Wilhelm von Huecki vabrikupoes, aga seejärel asus isa ametit jätkates Peterburis tööle juveliirina. Väärikat kullaseppa-juveliiri ametit pidasid tema vennad Konstantin-Ferdinand (1814—1886) ja Adolph Leopold (1821—1888).
Konstantin sai kullasseppade gildi liikmeks 1847. aastal. Võib-olla just tänu oma tädimehe Woldemar Hau õukondlikele sidemeile sai ta 1849. aastal juveelide hindajaks Nikolai I õukonnas. 1856. aastal valmistas Konstantin kroonimisjuveelid keiser Aleksander II-le.
1856. aasta kroonimiseks valmistatud esemed osutusid nii kõrgetasemelisteks, et juba 1860. aastal anti korraldus lugeda nii Aleksander II abikaasa väike briljantkroon kui ka keisrinna Aleksandra Fjodorovna ja Tema Keiserliku Majesteedi Maria Aleksandrovna jaoks valmistatud Püha Andrease Esmakutsutu ordu briljantketid kroonijuveelide hulka, mille seas oli ka keisri samasugune kett. See oli tõeline tunnustus ja kinnitus Saefftigenide kõrgele meisterlikkusele.
Edaspidi tõusis Konstantini kõrval esile tema noorem vend Adolf Leopold, kes rajas pereettevõtte „Leopold Saefftigen“. Just talle usaldas uus keisrinna juba 1855. aastast oma briljantide „hoolduse“. Talle meeldisid noore juveliiri tööd, mis valmisid mitte ainult õukonna tellimusel, vaid ka keisrinna isiklikul palvel. Leopold Saefftigen valmistas mitmesuguseid ordeneid, kõrvarõngaid ja muid ehteid. 1859. aastal sai ta ülesandeks valmistada käevõru, millesse oli paigutatud briljantidega kaunistatud kuldmedal Itaalia päritolu sopranile Angiolina Bosiole (1830—1859).
Torinos sündinud andekas lauljanna Bosio õppis Milanos ja tegi oma debüüdi 1846. aastal. 1847. aastal esines ta Milanos ja Veronas, aga ka juba välismaal – Kopenhaagenis ja Madriidis. 1848. aastal esines ta esmakordselt Pariisi ooperis ning asus seejärel ringreisile Ameerika Ühendriikides. 1851. aastal naasis ta Euroopasse, esines Londoni Covent Gardenis ja Pariisi ooperis ning 1853. aastal esmakordselt Venemaal Peterburis. Venemaal anti noorele lauljannale primadonna tiitel ja ta oli siin kõige kõrgemini tasustatud laulja, kuivõrd tema etendusi armastas külastada ka Aleksander II oma abikaasaga. Venemaa külm ilm sai lauljannale saatuslikuks – ta külmetas teel Moskvast Peterburi ning maeti Peterburi Aleksande Nevski kloostrisse suurte auavaldustega.
Leopold Saefftigen oli Peterburis tuntud kaupmees, kes oli alates 1848. aastast kuulunud 3. gildi, sai 1859. aastal õukonna varustajaks ning juba kaks aastat hiljem ka väärisasjade hindaja ametikoha. 22. juulil 1864 autasustati Leopold Saefftigeni Püha Stanislavi ordeni III järguga. Noore juveliiri perekonna jõukus kasvas ning järgmisel aastal siirdus perekonnapea 2. gildi kaupmeeste hulka. Mõne kuu pärast, 15. septembril 1865 ülendas Senat Adolf‑Leopold Saefftigeni koos oma abikaasa Emilia Terese ning laste Anna Elisabethi, Carl Ferdinand Leopoldi ja Olga Paulinega aukodanike seisusse.
Keisrinna Maria Aleksandrovna oli oma ehete andeka valmistaja suhtes nii soosiv, et 1869. aastal sai õukonnaminister krahv Vladimir Fjodorovitš Adlerberg keisrinna sekretärilt P. A. Moritzilt järgmise teate: „Tema Majesteet Keisrinna, soovides tasustada juveliir Leopold Saefftigeni viieteistkümneaastast kohusetundlikku tööd Tema Majesteedi tellimuste täitmisel ning Tema isiklike briljantide ja kalliskivide hooldamisel, lubas mul paluda Teie Kõrgusel nimetada ta Tema Majesteedi juveliiriks.“ Aleksander II ei saanud oma abikaasa soovile vastu seista ning alates 1869. aasta novembrist sai Leopold Saefftigen õukonnajuveliiri austava nimetuse.
Samal ajal hakkas ka Konstantin Saefftigeni end oma arveraamatutes nimetama „Tema Keiserliku Majesteedi Maria Aleksandrovna õukonna juveliiriks“. Tõenäoliselt tegeles vanem vend rohkem jooniste, kavandite ja vahamudelite loomisega, mille järgi firma „Leopold Saefftigen“ ehteid valmistas. 1879. aastal omandas ta Tallinnas Aia tänaval krundi oma maja ehitamiseks.
Leopold Saeftigen elas ja pidas luksuslikku kulla- ja briljandikauplust Jelissejevite majas Suur-Mere (Bolšaja Morskaja) tänaval. Ajakiri „Vene Juveliir“ märkis 1914. aastal, et Leopold Saefftigen oli 1880. aastatel „Peterburi kõige jõukam juveliir“. Ta säilitas soosingu ka uue keisrinna, Aleksander III abikaasa silmis. Tema nime kandva tuntud pealinna firma juht pälvis 1883. aastal kroonimismedali. Leopold Saefftigen suri 1888. aastal ja maeti Volkovskoje luteri kalmistule.
Kui Saefftigeni perekonda peeti kõige jõukamaks Peterburi juveliiriks Aleksander III ajal, siis järgmise keiser Nikolai II ajal tõusis esile Fabergé perekond, kes oli samuti Eestiga seotud.
Pärast 1685. aastal Louis XIV poolt välja antud Nantes’i edikti, mis lõpetas usuvabaduse Prantsusmaal, põgenesid hugenottidest Fabergé’d Preisimaale Berliini lähedale. 1800. aastal kolis Peter Fabergé Pärnusse ning tema poeg Gustav (1814—1894) läks siit edasi Peterburi. 1841. aastal sai temast kullassepameister ja järgmisel aastal avas ta kullassepakaupluse esinduslikul Suur-Mere puiesteel, mis oli Peterburis tähtsusel teisel kohal Nevski prospekti järel. 1860. aastal Gustav pensioneerus, andis oma kaupluse ja töökoja juhtimise üle oma partneritele ning kolis ise Dresdenisse, kus sündis ka tema teine poeg Agathon (1862—1895). Esimene poeg Peter Carl (1846—1920) õppis Dresdeni Kommertskoolis. Sellele järgnenud õppereisi jooksul tutvus ta ka juveliiriameti saladustega Maini-äärses Frankfurdis. Seejärel läks ta Firenzesse, kus ta õppis kivilõikamise kunsti. 1870. aastal aga naasis ta Peterburi, kus ta asus tööle isa asutatud ettevõttes ning asus seda kahe aasta pärast ka juhtima.
Fabergé muna „Suur Siberi raudtee“. 1900.a. [1]
1882. aasta ülevenemaaline näitus oli Fabergé jaoks pöördepunktiks – tema loomingut tunnustati kuldmedaliga ning ta pälvis ka keiser Aleksander III ja keisrinna Maria Fjodorovna tähelepanu. 1885. aastal lõi Fabergé esimese oma tuntud Lihavõttemunadest, mis teda maailmakuulsaks tegid. 1897. aastal nimetati Fabergé ka Rootsi ja Norra õukondlikuks kullassepaks. Rahvusvahelise tunnustusega kaasnevalt avas Fabergé harukontorid Moskvas, Odessas, Londonis ja Kiievis. Ettekujutuse Fabergé ettevõtte laiahaardelisusest annab fakt, et 20. sajandi algul töötas seal 700 erinevatele aladele spetsialiseerunud käsitöölist, kes valmistasid üle 100 000 vääriseseme ning ainuüksi puidust karpide valmistamisega tegeles 20 kunstnikku. Ettevõttesse olid kaasatud ka kõik neli Peter Carli poega. Esimese maailmasõjaga aga kaasnes ka Fabergé ettevõtte langus ja kiire kadu. Oktoobrirevolutsiooni ajal põgenes perekond Saksamaale ja ettevõte riigistati järgmisel aastal. Peter Carl suri 1920. aastal Šveitsis ja maeti Cannes’i.
Mis puutub Saefftigenide maja Aia tänaval, siis hiljem hakati seda nimetama Glehnide majaks, sest Konstantini tema tütar Julie Anna (1857—1919) abiellus Edmund August von Glehniga, kellel oli Jälgimäe mõisa omaniku ja Nõmme linna rajaja Nikolai von Glehniga (1841—1923) kauge ühine esivanem. Pärast Julie surma jagati kinnistu tema seitsme lapse vahel, kes selle 1923. aastal 17,75 miljoni Eesti marga eest kirjastuse „Kaja“ ja „Põllumeeste Maja“ ühisomandusse müüsid. Need kaks ühisust aga müüsid selle 1925. aastal omakorda kallimalt edasi Seltskondlikule Majale.
[1] Fotode allikas: https://culture.wikireading.ru/hU7Rw3rfN9