Rudolf Passup (1874-1945) 1913. aastal.
Foto: Aleksander Jurich, Tallinn. AM D 273:1/2
19. sajandil algul saavutasid enamus Lõuna-Ameerika riike sõdade abil oma iseseisvuse, kuid Peruus püsis Hispaania kuningavõim veidi kauem ja iseseisvus kehtestati alles 1824. aasta lõpus. Mingit rahu aga ei saabunud, sest järgnevail aastakümneil vaheldusid Peruu ühiskonnas kodusõjad ning tülid naabritega. 20. sajandi alguseks lisandus võimuvõitlusse eliidi ja sõjaväeringkondade kõrvale neile mõlemale vastanduv APRA (Ameerika Rahvaülestõusu Ühendus), kes esindas töölisi ja vaesemaid ühiskonnakihte.
1930. aastal korraldati kindral Luis Miguel Sánchez Cerro juhtimisel sõjaväline riigipööre, kuid juba poole aasta pärast oli kindral armees oma toetuse kaotanud ja lahkus riigist. Mõne aja pärast lubas sõjaline hunta korraldada presidendivalimised ja osaleda ka Sanchezel, kes võitiski APRA kandidaati Víctor Raúl Haya de la Torret. Presidendina hakkas Sanchez kõigepealt oma vastastega arveid klaarima ning tülitses valitsuse moodustanud APRA ja naaberriikidega. APRA-l ei jäänudki muud üle, kui korraldada presidendi vastu ülestõuse mitmel pool riigis. 1932. aastal korraldati Sanchezele ka esimene, kuid luhtunud atentaat.
1933. aasta 30. aprillil oli president osalenud paraadil Jorge Chavese pargis ja pärast seda autosse istunud, et oma paleesse tagasi sõita. Liikuma hakanud presidendi kabrioletile hüppas kolm meest ja tulistas tema suunas selja tagant mitu lasku. Presidendi kaitseks tule avanud sõdurid tapsid kaks mõrtsukat ja võtsid kolmanda kinni. Raskesti haavatud president suri haiglas. Hiljem selgus, et presidendi ründajad kuulusid APRAsse, mistõttu omandas kogu intsident poliitilise tooni. Seevastu pärast presidendi mõrva alanud aruteludel uue põhiseaduse üle keelati hoopis tegevsõjaväelaste osalemine presidendivalimistel. Sellega saavutati Peruu sisepoliitikas lühike vaherahu.
Atendaadi juurdluse käigus uuriti ka mõrvari käest leitud relva päritolu, et selgitada võimalikke kaasosalisi. Relvanumbri alusel pöörduti Belgias asuva tehase poole, kust vastati, et sellise numbriga revolver oli müüdud Berliini kaupmees Albrecht Kind’ile. Kind aga teatas, et oli relva 1931.a suvel edasi müünud Tallinnas tegutsenud püssiärile. Sellest järeldati, et jälgede segamiseks võidi püss Peruusse viia Eestist. Nii pöördus Peruu saatkond Eesti välisministeeriumisse, et koha peal asja edasi uuritaks. Eesti politsei sai teada, et Peruust taga otsitav Eesti püssiäri tegutses Pikal tänaval ning selle omanikuks oli püssisepp Rudolf Passup. Kes ta oli ja millega ta tegeles?
Passupite annetus Ajaloomuuseumile
Kõigepealt tuleb kõnelda sellest, miks mul tekkis huvi ühe Eesti püssimeistriga seotud lugu lähemalt uurida. Nimelt müüsid ja annetasid Rudolf Passupi lesk Maria ja tütar Elss Klausen 1959. aastal Ajaloomuuseumile metallitööriistu, auhinnamedaleid ja muid dokumente. Abikaasa ja tütre mälestustele tuginedes pani Epp Siimo kirja Rudolf Passupi eluloo, mida mul õnnestus arhiivi- ja ajakirjandusallikatele toetudes oluliselt parandada ja täiendada.
Rudolf Passup sündis 7./19. oktoobril 1874. aastal Vaivara kihelkonnas, kuhu tema isa oli koos abikaasaga samal aastal kolinud Päitest Jõhvi kihelkonnas [1]. Maria mälestuste järgi oli isa Gustav metsavaht, kuid arhiiviallikaist ma sellele kinnitust ei leidnud. Küll aga oli metsavahi amet lisatud Rudolfi venna Aleksandri nime juurde koguduse personaalraamatus.
[2]
Keiser Alexander III aegne aumärk „Hoolsuse eest“ AM _ 13752:234 M 514
19. sajandi lõpul algas laste koolikohustus 10-aastaselt ja kestis vallakoolis kolm talve ning selle lõpetamisel sai õpinguid jätkata kihelkonnakoolis. Rudolf läbis mõlemad kooliastmed. Pärast kohaliku Vaivara vallakooli lõpetamist jätkas Rudolf õppimist Vana-Vaivara karjamõisas [3] asunud kihelkonnakoolis, mille nelja-aastase kursuse ta 1892. aastal lõpetas. [4] Maria mälestuste järgi olevat Rudolf koolis käimiseks ise raha teeninud, müües koolikaaslasile omatehtud põdrasarvest joonistuskolmnurki ja taskunuge. Heade tulemustega kooli lõpetamise olevat Rudolfit tunnustatud aurahaga „Hoolsuse eest“ („За усердие“), kuigi Vene keisririigi autasumedalite statuutides nende saajatena kooliõpilasi pole mainitud [5]. Küllap oli ta siiski väga tubli õpilane, kuivõrd kohalik mõisnik parun Korffilt pakkus talle võimalust asuda tööle Peterburi Beckmanni viinavabrikusse, mille juhatusse viimane kuulus. [6]
Vaivara mõis ja mõisnik
Konstantin Peter von Korff (1832—1895) oli mõisa pärinud oma isalt, Vene suurtükiväekindral parun Nikolaus Johann Rudolf von Korffilt (1793—1869). Viimane oli Vaivara ja teised ümbruskonna mõisad ehk majoraadi Arpshovenitelt ostnud 1860. aastal. Suuremaid ümberkorraldusi mõisas hakkas tegema Konstantin Korff . Kõige enam muutus peahoone ilme, mis ehitati Peterburi arhitekt Karl Wergheimi projekti järgi suurejooneliselt ümber. [7]
Samuti kujundati ümber peahoonet ümbritsev park, ehitati uued talli- ja laudahooned, sh sepikoda, mis on tänaseni säilinud. Endise postijaama krundile maantee äärde ehitati 1890. aastal uus kihelkonnakoolihoone, sest vana hoone endises Vana-Vaivara karjamõisas oli kehvas seisukorras. Auvere ja Repniku mõisa vahele jääva raudteejaama ehitust rahastas nähtavasti samuti mõisnik, sest sellele anti tema auks nimi „Korff“. Sajandi lõpus muutus mõisa jaoks üha olulisemaks sissetuleku allikaks Peterburist saabuvad suvitajad, kellele rajati hulganisti suvitushooneid. Vaivara mõisa maadele ehitati suvilad Mummasaarde ja Päeväljale, sh nn Villenkolonie Monplaisir. Mõisa ümber asunud Sinimägede metsades olid head võimalused tegelda jahindusega. Enne Esimest maailmasõda hakati Vaivara ümber rajama mere- ja rannakaitsekindlustusi. Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõdas sai eriti kannatada suvilate ala. 1919. aastal Vaivara mõis riigistati. Pool aasta kestnud Teise maailmasõja Sinimägede lahingud mõjusid siinsele kandile hävitavalt. Hävis nii Sinimägede sinetav mets kui ka enamik mõisahooneid.
Rudolf Passup Peterburis ametit õppimas
Niisiis läks Rudolf pärast kooli lõpetamist 1892. aastal tööle Peterburi Beckmanni viinavabrikusse. Maria mälestuste järgi olnud sealne sepp, kelle juures Rudolf metallitööd õppima asus, suur joodik ja noormehel tuli peagi tema amet üle võtta. Rudolfi enda sõnul õppis ta vabrikus sepa-, lukusepa-, metallitreiali- ja peenmehaanikatööd, aga ka elektrotehnikat ning 1896. aastal lõpetas ta vabrikus teenistuse elektrijaama masinistina.
[8]
Maria mälestuste järgi olevat Rudolf vabrikus „elektri suitsusüütajad“ üles seadnud ja meisterdas ka mingisuguse poogenlambi, mida veel pikka aega pärast tema lahkumist edasi kasutati. Siin on ilmselt silmas peetud grafiidist elektroodidega kaarleeklampi, mida saksa keeles nimetati Kohlebogenlampe, lühendatult Bogenlampe
[9]. Esimese taolise tööpõhimõttega lambi oli 1802. aastal leiutanud Humphry Davy (1778—1829), kes tegeles muuhulgas ka katsetustega fotograafias. 1870. aastatel arendas kaarlampi edasi vene insener Pavel Jablotškov (1847—1894), kes esitles oma leiutist 1878. aasta Pariisi maailmanäitusel. 1879. aastal hakkas Werner Siemens (1816—1892) tootma tänavavalgustuseks sama lahendusega elektrilampe. Sajandivahetusel pärast Thomas Edisoni (1847—1931) leiutatud hõõglambi laiemat kasutusele võttu aga hakkasid kaarlambid kaduma. Mida Rudolf kaarlampide konstruktsioonis parendas, pole kahjuks teada. Ta ise loobus nähtavasti nende kasutamisest 1913. aastal, kui ta ajalehes mitmesuguseid kasutatud ja heas seisukorras kaarlampe odavalt müügiks pakkus põhjendades, et soovib nende müügist saadava tuluga oma äri laiendada.
[10]
Püssitöökoja asutamine Rakveres ja esimesed tunnustused
1896. aastal kutsuti Rudolf sõjaväeteenistusse Rakverre, kus ta täitis vanemkirjutaja ametit. Pärast sõjaväeteenistust jäi ta Rakverre elama, abiellus seal 1901. aastal ning asutas samal aastal oma püssisepa-, peenmehaanika- ja metallitreimistöökoja. Abikaasa Antonie Wilhelmine (neiup. Orro, 1880—1913) oli tal neli last (Frieda, Heinrich-Rudolf, Gustav ja Linda-Antonie), kellest kaks surid imikutena. Rudolfi abikaasa Antonie suri juba 1913. aastal.
1902. aastal tunnustati Rudolf Passupi meistrioskusi kohalikul põllumajandusnäitusel. Muuhulgas säilitatakse Ajaloomuuseumis Jaagupi Põllumeeste Seltsi tunnistust. 1902. aasta 15.—17. juunil Rakveres peetud põllu-, aia- ja käsitöö, karjakasvatuse, mesilasepidamise ja kalakasvatuse näitusel anti Rudolf Passupile püsside eest Põllutöö- ja Riigimaade Ministeeriumi pronksmedal. Järgmisel suvel toimunud Rakvere näitusel sai Passup püsside ja lukksepatööde eest Jaagupi Põllumeeste Seltsilt Rahaministeeriumi pronksmedali. 1903. aasta suvel aga sai ta hõbemedalid ka Tallinnas ja Tartus toimunud Eesti näitustelt. [11]
Jaagupi Põllumeeste Seltsilt saadud medal AM _ 15190:4 M 1322
Passupi tegevus Tallinnas
1904. aastal siirdus Rudolf oma perega Tallinna ja temast sai Jaani koguduse liige.
[12]
Koguduse personaalraamatus märgiti tema ametiks püssissepp (Büchsenschmied). Lühikest aega oli Rudolfil oma töökoda Väike-Tartu maanteel, mis 1936. aastal nimetati Sakala tänavaks ja jäi osalt praeguse Rävala puiestee alla. Seal pakkus Rudolf kasutatud jahi- ja hülgejahipüsse.
[13]
Tema enda sõnul töötas ta Tallinnas algul püssimeistrina Rederi, hiljem Musso ning Lier ja Rossbaumi juures.
[14]
Järgmisel aasta aga rajas ta oma töökoja Pikale tänavale, Rohelise turu juurde majja nr 36. Ajalehes reklaamis ta end näitustelt saadud auhinnamedalitega ning kirjutas, et võtab vastu uute ühe-, kahe-, kolme- ja neljaraudsete püsside tellimusi ning ostab kokku kasutatud püsse ja revolvreid. Samuti tegeles ta parandustöödega ja lubas, et „panen pahasti laskjad püssid väga heasti laskma.“
[15]
1909. aasta kuulutuse järgi müüs ta „parajate hindadega“ ja asjatundlikult „kõiksuguseid püssisid, püssirohtu, padronikestasid, haavleid, troppisid, pistongisid, kuulisid ja muud.“ Uue tootena pakkus ta ka „viiepauguga isetöötavad (automat) haavlipüsse.
[16]
“
Pikale tänavale rajas ta ka jõujaama, et elektriga oma masinaid käitada, varustades ka Zwetkow ja Kitzeli trükikoda. Passup tegeles püsside valmistamise, peenmehaanika, metallitreimise ja galvanoplastikaga, pakkudes nii vasetamist, nikeldamist, hõbetamist kui kuldamist.[17]
1912. aastal reklaamis ta seda ajalehes järgmiselt „Võtan kõiksugu nikeldamise töösi, nii kui theemasinaid, kohvikannusid j. m. vastu. Kõige täielikuma väljamaa sisseseade tõttu töö puhas, nikkel vastupidav, hinnad odavad.“
[18]
Eraldi reklaamis ta ka hammasrataste freesimise teenust.
[19]
Näib, et tellimusi oli kas liiga napilt või teotahet piisavalt, sest et 1911—1912. aastal pakkus ta müügiks algul kasutatud jalgrattaid, seejärel nimetas end Saksmaal toodetud Brennabori
[20]
jalgrataste ainuedasimüüjaks.
[21]
1908. ja 1911. aastal täiendas Rudolf Passup oma püssissepa oskusi ka Saksamaal (ühe allika järgi Suhlis ja Zellas) [22] ja Belgias. Tema oskusi tunnustati ka näituste auhindadega. Ajaloomuuseumis on säilinud üks Tallinna Eesti Põllumeeste Seltsi diplom 1908. aastast (AM D273:1/2).
Eesti Põllumajanduse Seltsi hõbemedal AM 15190:1 M 460
Muuseumi medalikogus säilitatakse Jaagupi seltsilt saadud pronksmedalit (AM _ 15190:4 M 1322), Eesti Põllumajanduse Seltsi hõbemedalit (AM 15190:1 M 460), aga ka 1913. aastal Tallinna Eesti Põllumeeste Seltsi Tallinna Eesti näitusel püsside ja jahitarvikute eest saadud I auhinna hõbemedalit (AM _ 15190:6 M 1324) ja diplomit (AM D 273:1/12) ning veel kahte medalit (AM _ 15190:2 M 522; AM _ 15190:3 M 521).
Tõukoerte Kasvatajate Seltsi medal AM 15190:3 M 521
Jahikoerte omaduste ja kõikide jahiliikide edendamise seltsi medal AM 15190:2 M 522
Rudolf Passupi kaupluse kataloog
1910. aastal andis Rudolf Passup välja oma töökojas pakutavate püsside, revolvrite ja muude jahitarvete kataloogi.[23] Seal reklaamis ta oma töökoja püssitoodangut, tõstes esile nende tugevat ehitust ja häid laskeomadusi. Aastate jooksul oli ta omandanud nii teoreetilisi kui praktilisi teadmisi nii enda kui ka ostjate kogemusest ja tähelepanekutest. Ennast nimetas ta omal alal suureks asjatundjaks, sest oli lapsest peale relvadega kokku puutunud (see näikse kinnitavat ka väidet, et ta isa oli metsavaht) ning end Saksamaa ja Belgia suuremates püssivabrikutes täiendanud. Eeskujuliku püssitöökoja ja uute elektrimasinate abil oli tal võimalik iga püss piisavalt hästi laskma panna, mis tähendas tänapäeva mõistes toimivuse garantii andmist. Täpselt nagu tänapäeva tarbijakaitse nõuab, andis Passup tellijale õiguse ostetud püss kahe nädala jooksul ümber vahetada, kui püss oli ilma „pruukimise märkideta“. Kataloogis olid ära toodud ka püsside parandustööde hinnad. Muuhulgas selgub tiitellehelt, et Passupi ettevõttel oli esindus ka Peterburis (Liteinõi prospekt 53). Ühe allika kohaselt oli selleks esindajaks ajakiri „Loodus ja jaht.“ [24]
19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses tegutses Vene keisririigis suhteliselt vähe relvatöökodasid ja -kauplejaid, kes jahitulirelvadega tegelesid. Rudolf Passupi püssitöökoda oli üks väheseid Eestimaa kubermangus tegutsenud ettevõtteid, mis oli juba enne Esimest maailmasõda ka laiemalt tuntud ning Eesti Vabariigi ajal tuntud ka välismaal. V. E. Markevitši 1995. aastal ilmunud raamatus „Jahi- ja sportlikud tulirelvad” nimetati Rudolf Passupit „parimaks relvasepaks kolmeraudsete püsside alal”. Teda on Vene keisririigi 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse meistrina nimetatud ka „Jahimehe-sportlase käsiraamatu” esimeses köites, mis avaldati 1955. aastal
[25].
Passupi püssitöökoda pakkus mitmesuguseid haavlipüsse, kaheraudseid kombineeritud relvi, kolmeraudseid relvi ja isegi karabiine. Tähelepanu väärib, et juba 1910. aastal võisid jahimehed soetada vertikaalse kaheraudse kombineeritud relva, mille alumine raud oli vintraudne ja ülemine sileraudne. Selliseid relvi valmistati nii firma enda tööna kui ka telliti Suhlist edasimüügiks. Samal 1910. aastal võttis Rudolf Passupi firma kasutusele originaalse hoobkaitseriivi, mille oli loonud relvasepp ise. Seda sai kasutada nii kukkedeta kui ka kukkedega püssidel, samuti nii ülemise kui ka alumise lukustushoovaga relvadel. Lae kaela alla oli paigaldatud pikk hoob, mis suruti enne lasku peopesaga lae kaela vastu; selle tulemusel vabastati löögimehhanismid. Kui hoob lahti lasta, naasis see algasendisse ja lukustas löögimehhanismid. Lukuploki ülemisele sabale kanti kiri „Systeme Passup Reval”. See kaitseriiv pälvis 1910. aastal Eestimaa Põllumajanduse Seltsi näitusel suure hõbemedali. Hoobkaitseriivi kasutati eri mudelitel, sealhulgas nii haruldastel relvadel nagu neljaraudsed püssid. Just 1910. aasta kataloogi kaunistab R. Passupi enda isiklik neljaraudne püss, millel on samasugune kaitseriiv, alumine lukustushoob ja optiline sihik.
Passup jagas oma kaupluses müüdavad tooted neljaks rühmaks. Esimeses olid tema enda valmistatud relvad. Teise rühma kuulusid Belgia ja Saksamaa ettevõtete relvad, mida Passupi edasi müüs. Nende seas olid sellised tuntud kaubamärgid nagu FN, Lepage, Manufacture Liègeoise, Pieper ja Heym. Kolmanda rühma moodustasid püssid, mille Passupi firma tellis spetsiaalselt müügiks oma nime all. Neljandasse rühma kuulusid püssid, mille firma töökoda sisse laskis, parandades rauda puurimisega ja saavutades haavlilaskmisel suurepäraseid tulemusi. Selliseid eksemplare oli Passupi enda sõnul tuhandeid.
Eriti huvitavaks ja haruldaseks peetakse Passupi neljaraudseid püsse, mis olid valmistatud Excelsior Witteni terasest
[26]. Need on keeruka ehitusega, mille puhul nõuab eriti palju tööd rauaplokk: see tuleb õigesti kokku seada, tasakaalustada, kindlalt ühendada ja sisse lasta. Passupi neljaraudsel püssil paiknesid kõik neli rauda vertikaalse rombi nurkades. Vintraudsele rauale ümberlülitamise nupp paiknes lukuploki ülemisel sabal. Praegu pole täit kindlust, kas ka üks Ajaloomuuseumis säilitatav jahipüssi on Rudolf Passupi toodang (AM _ 40283 R 2702), tema neljaraudseid püsse mulle teada olevalt Eesti muuseumikogudes pole.
Passupite püssitöökojad
Maria mälestuste järgi töötasid Rudolfi juures ka tema vennad Gustav ja Alexander, kellest viimane asutas juba 1912. aastal enda relvatöökoja, mis asus algul Rataskaevu tn 4. Miks vendade teed lahku läksid, pole teada, kuid juba järgmisel aastal otsis Rudolf töökotta õpipoissi.[27] Alexander Passup (1882—1945) teatas ajalehes, et oli aastaid oma venna töökojas keerulisemaid töid teinud ning tegeles nüüd iseseisvalt kõigi püssitööde (paigaldades muuhulgas ka optilisi sihikuid), metalli- ja treimistöödega ning parandas jalgrattaid.[28] Alexandri töökoda tegutses Tallinnas järjepidevalt kuni Nõukogude okupatsioonini, algul Lühikeses jalas (Rataskaevu tn 4), 1919. aastast Pikas jalas (maja nr 6) ning 1920. aastate teisest poolest alates Väike Karja tn 3. Eesti Ajaloomuuseumis säilitatakse ka ühte nime nimega tähistatud püssi (AM _ 28302 R 2391).
(AM _ 28302 R 2391/1-2)
Näib, et Rudolf Passupi töökojal hakkasid juba enne Esimest maailmasõda tekkima raskused. 1914. aasta jaanuaris pakkus ta 3700 rubla eest müügiks kogu oma mehhaanika- ja galvanoplastika töökoda, mille ostis A. Suidt, kes hakkas tegelema ka jalgrataste parandamisega
[29]. Maria mälestuste järgi olevat Rudolf Esimese maailmasõja ajal tegelnud soomust läbistavate kuulide katsetustega, kuid pole teada, kas neid kasutama hakati. Sõja tõttu olevat tema töökoda likvideeritud, masinad ja treipingid aga võetud Tallinna Sadama tehastele (nähtavasti sõjatehastele Põhja-Tallinnas). 1917. aasta ajalehekuulutustes müüs Passup tõepoolest oma kassaaparatuuri ning aasta lõpus tahtis osta kast-vedruvankrit ning veskit „Titan“
[30]. Ühtedel andmetel töötas Rudolf 1916.—1918. aastal metallitreialina Peterburis
[31]. 1917. aasta sügisest asus ta elama Viljandimaale, Ollepa mõisasse, kus hakkas tegelema põllutööga. Rudolfi enda sõnul lahkus ta Tallinnast Saksa okupatsiooni survel ja hakkas talu pidama
[32]. 1919. aastal abiellus ta vaid mõni aasta tagasi Türilt linna tulnud Maria Wilhelmine Jürjoga (1886—1968).
Rudolf oli väga tegus ka maal elades. Juba 1920. aastal ehitas ta Ollepale elektrijõul töötava jahu- ja saeveski. Kuid see ettevõtmine polnud talle ilmselt piisavalt südamelähedane või tasuv, sest juba 1925.a hakkas ta Põltsamaa tööstuskoolis tööle metallitöö vaneminstruktorina, kus töötas kuni 1927. aastani. 1926. aastal müüs ta oma jahu- ja saeveski maha. 1929. aasta algul oli tagasi Tallinnas ja avas laskeriistade kaupluse ning asutas koos abikaasaga 1000 kroonise algkapitaliga ettevõtte Rud. Passup ja Co
[33]. Samal aastal võttis ta patendi oma püssipuhastusõlile PASSOL. 1932. aastal asutas ta kaupluse juurde ka laskeriistade töökoja ja märkis erialaks „kolmeraudsed püssid pikksilmaga“, kuid juba 1934. aasta juuli algul teatas ta Kaubandus-Tööstuskojale, et oli oma äri eelmise kuu lõpul kinni pannud.
[34]
Tallinnast kolis ta tagasi Viljandimaale Ollepale. 1935. aastast töötas ta taas Põltsamaa Tööstuskoolis. 1936. aastal lõpus registreeriti Passup Viljandi tööoskusametis peenmehhaanika meistriks
[35], kuid juba järgmise aasta algul vabastati ta tervislikel põhjustel Põltsamaa Tööstuskoolist. Ajalehekuulutusest selgub, et Passup tegutses püssisepatöödega edasi oma majas Ollepal vähemasti kuni 1942. aastani.
[36]
Rudolf Passup laskesportlasena
1920.- ja 1930. aastatel tegeles Rudolf Passup aktiivselt laskespordiga ja sai nii Eestis kui välismaal kõrgeid auhindu. 1931. aastal esinesid eestlased edukalt Poolas, Lwowis toimunud sõjaväepüsside võistlustel ja tõid koju ühe kuld ja mitu hõbe- ja pronksmedalit. Seal sai Passup spordipüssiga põlvelt laskmises 370 silmaga hõbemedali [37]. Samuti kuulus Passup Eesti Kennel-Liitu ja sai ka sealt oma püsside eest mitmeid auhindu. Ajaloomuuseumi medalikogus on säilinud üks näidis 1932. aastast (AM _ 15190:5 M 1323) ning arhiivis kolm diplomit (AM D 273:1/3; AM D 273:1/4; AM D 273:1/13).
Eesti Kennel Klubi auraha Rudolf Passupile AM _ 15190:5 M 1323
Püssimeistri saatus Nõukogude "viljastavates" tingimustes
Viimane peatükk Rudolf Passupi elus oli nukker. Tema enda sõnul olid okupandid 1941. aastal tema töökoja läbi otsinud ja sealt suurema osa varandusest ja dokumentidest kaasa viinud. [38]
1941. aastal komandeeriti ta Tallinna laskmiskursuste instruktoriks ja määrati Haapsalu tööstuskooli vanemmeistriks. 1943. aastal sügisel ta aga haigestus ja aasta lõpus olid arstid diagnoosinud tal vasakus jalas närvipõletiku, halvatuse ja veresoonte lupjumise, millega tunnistati 90% töövõime kadu. 1944. aastal olid sakslased mobiliseerinud sõjaväkke tema poja [39]. Sama aasta lõpus esitas Maria Passup oma abikaasa nimel Viljandi maakonna Täitevkomitee Sotsiaalkindlustuse osakonnale palve määrata talle töövõimetuse alusel personaalpension. Selleks esitas ta ülevaate oma tegevusest püssisepana, oma püssitoodangust ja tema meistrioskuste tunnustamisest. Viljandimaa täitevkomitee oli nõus pensioni määramisega ja saatis selle edasi Sotsiaalkindlustuse Rahvakomissariaadile. Avaldust menetleti mitu kuud ja lõpuks vastati, et personaal-pensioni määrata ei saa, sest Rudolf Passupil puuduvad „erilised teened“ ning soovitati pöörduda tagasi madalama astme asutusse, et taotleda tööstaaži alusel tööpensioni. Nähtavasti Passup seda enam teha ei jõudnud, sest suri samal aastal.
Mis sai Peruu presidendi tapnud relvast?
Kirjutise alguses oli juttu Peruu presidendi mõrvas kasutatud relva päritolu selgitamisest. Nagu öeldud, otsiti relva kõigepealt tootjavabrikust, siis Berliinist Kindi relvakauplusest, kust niidid viisid Passupi relvakaupluseni. 1931. aastal hakkas Eesti välisministeeriumi palvel asja uurima Eesti politsei ja sai teada, et Pikal tänaval püsse müünud Rudolf Passup oli küsitud numbriga relva müünud Narva 1. rügemendi üleajateenijale. Kui aga politsei sõduriga kohtus, näitas see Passupilt ostetud relva. Välisministeerium oli nüüd täbaras olukorras. Kui Peruu valitsusele kirja teel lugu ära jutustada, ei pruugita seda uskuda ja võidakse kahtlustada, et Eesti soovib midagi varjata. Peruuga ei tahetud mingil juhul suhteid rikkuda, sest parasjagu olid algamas läbirääkimised neile sõjalaevade müümiseks. Seepärast otsustati sõdurilt relv ära osta ja saata see Berliini saatkonna kaudu Peruusse ette näitamiseks. Paar nädalat hiljem saabusid saadiku kaudu viisakad tänusõnad Peruust. Vahepeal oli selgunud, et presidendi mõrvar oli kasutanud vanemat tüüpi relva, millel oli sama number, mis Passupilt ostetud uuemal relval.