Ajaveeb. Närvid läbi! „Meie rahvast kannatab 75% närvide all“

„Närvid on läbi“, „närv ei pea vastu“, „olen täiesti närviline“ – need väljendid on nii tavalised, et nende tähendust pole enamasti vaja selgitada. Selgitust vajab pigem see, miks närvid enam vastu ei pea. Mis ajab inimese pingesse, kust tuleb rahutus ja miks hakkavad isegi igapäevased kohustused üle jõu käima? Närvid võivad olla pingul, nõrgad või korrast ära.

Vaevusi, mida tänapäeval seostatakse muu hulgas vaimse kurnatusega, kirjeldati varem sageli närvide ja närvihaiguste kaudu. Aja jooksul on muutunud sõnavara, töö tegemise viisid ja puhkuse korraldus, kuid küsimus inimese jõuvarude ammendumisest ja taastamisest on palju vanem. 1930. aastateks oli närvidest rääkimine Eestis laialt levinud ning pälvis suurt avalikku tähelepanu. Kui Ludvig Puusepp pidas 1930. aastal Estonia kontserdisaalis närvihaigustest kõne, kogunes kuulajaid nii palju, et osa inimesi ei mahtunud ära ning pidi lahkuma.¹ Aasta hiljem kuulutati Sakalas „Meie rahvast kannatab 75% närvide all“.² Tänapäeval nimetaksime sellist pealkirja klikimeediaks, kuigi klikkida polnud tol ajal veel midagi. Ajalehes esile tõstetud väite tonaalsus kõlab siiski üllatavalt tuttavalt. Arusaam, et eestlaste vaimne tervis on kehvas seisus, on endiselt aktuaalne. Sama püsiv on küsimus – kuidas kurnatusega toime tulla. Arstid olid soovituses üsna üksmeelsed: parim ravim on puhkus.

Eesti kultuuritegelaste elulugudeski kohtab kirjeldusi närvinõrkusest, kurnatusest ja pikemast ravist. Anna Haava nimetas oma seisundit „suureks erkude väsimuseks ja nõrkuseks“ ning viibis 1904. aasta lõpust 1905. aasta suveni ravil Tartu Ülikooli Närvi- ja Vaimuhaiguste Kliinikus. (Anna Haava, AM N 7041:10, Eesti Ajaloomuuseum SA.)

Mis oli närvilisus?

19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi esimestel kümnenditel kasutati inimese kurnatuse ja sellega kaasnevate vaevuste kirjeldamiseks sageli sõnu närvilisus, närvinõrkus ja neurasteenia. Neurasteenia alla võidi koondada halb uni, jõuetus, peavalud, südamekloppimine, keskendumisraskused, ärrituvus, hirmud ja mitmesugused kehalised vaevused. Neurasteeniat ei saa võrdsustada ühegi tänapäevase diagnoosiga. Selle alla mahtunud kaebusi võidaks praegu käsitleda mitme erineva seisundina – näiteks uneprobleemide, ärevuse, depressiooni, läbipõlemise või pikaajalise väsimusena. Mõnikord võidi närviliseks nimetada ka lihtsalt tundlikku, kärsitut või pikemat aega murede all elanud inimest.

Mõiste võttis 1869. aastal (taas)kasutusele Ameerika arst George Miller Beard, kes kaksteist aastat hiljem avaldas raamatu „American Nervousness: Its Causes and Consequences“, kus ta kuulutas närvilisuse oma ajastu haiguseks. Beard käsitles närvijõudu piiratud kapitalina. Suure jõuvaruga inimene võis palju kulutada ja säilitada siiski ülejäägi, väiksema varuga inimene võis aga ületöötamise, mure või unepuuduse tõttu jõuda „närvide pankrotini“ (inglise keeles nervous bankruptcy).³

Süüdlasi ei otsinud Beard inimeste olemusest, vaid nende ümbert. Peapõhjuseks pidas ta tsivilisatsiooni ennast, eeskätt selle uusi saavutusi: telegraafi, raudteed ja ajakirjandust, mis kõik kurnavat närve ja seda eriti haritud inimeste puhul.

Kurioosumina toob ühe süüdlasena Beard välja ka kellad. Kellade täiustumine, sealhulgas taskukellade levik olid Beardi järgi moodsa närvilisusega otseselt seotud, sest need sundisid täpsust pidama ja tekitasid harjumuse aina kellaaega kontrollida, et rongile või kohtumisele mitte hiljaks jääda.⁴ Enne täpse ajamõõtmise laialdast levikut ei saanud punktuaalsust nõuda samal viisil nagu hiljem. Aeg oli miski, mis möödus, mitte miski, mille järgi end iga natukese aja tagant sättida. Üks pilk kellale ei muutnud muidugi kedagi haigeks. Koormav oli terve elukorraldus, mis nõudis pidevat tähelepanu ja enesekontrolli. Kui varem võis kohtumise algus olla ligikaudsem, siis täpse aja maailmas oli hilinemine minutite, mitte tundide küsimus.

(Taskukell vaskketiga, 1801–1900. AM_16623 K 3971, Eesti Ajaloomuuseum SA)

Moodne haigus avalikkuses

Beardi kirjeldatud moodsa elu haigus ei jäänud üksnes Ameerika nähtuseks. 1930. aastateks oli arusaam närvilisusest kui kiire elutempo, pideva ärrituse ja vaimse ülekoormuse tagajärjest jõudnud Eestissegi. Seda kinnitavad nii erinevad rahvarohked loengud neil teemadel kui ka toonane ajakirjandus ja eneseabikirjandus.

Teema populaarsusele osutab Max Baumi tõlkeraamat „Närvilisus. Kuidas kõrvaldan oma närvilisuse“, millest ilmus 1936. aastaks juba viies trükk. Raamatu esimene lause ei jätnud kahtlust, kui laiale lugejaskonnale see oli mõeldud: „Närvihäired osutuvad tänapäeva levinuimaiks kannatusteks. Närviline on tänapäev lapsest raugani, peaaegu iga inimene.“⁵

Baumi kirjeldatud maailm sarnanes paljuski Beardi omaga. Inimesed elasid tema sõnul „alatises ärrituses, alatises erutuses ja närvilisuses“ ning närvidel ei lasknud rahuneda „telegrammid, telefonikõned, kirjad, ja mitte just kõige vähemal määral ajalehed“, mis mõnel maal ilmusid koguni mitu korda päevas.⁶ Isegi ärkamisest oli saanud närvide küsimus. Baum pidas kõige tervislikumaks harjumust tõusta kindlal ajal ilma kõrvalise abita ning soovitas harjutada end kindlal ajal üles tõusma. Kui kõrvalise abita toime ei tuldud, tuli eelistada äratuskella, mis ei teinud suurt müra ega ehmatanud magajat. Kõige sobimatumaks äratamisviisiks pidas ta inimese häält, eriti kui see oli „toores, terav“ ja „kriiskav“.⁷

Närvilisus ei olnud aga üksnes arstlik või eneseabikirjanduses kasutatud mõiste. 1931. aastal märkis toonane Seewaldi abidirektor doktor Tomingas oma ettekandes, et „on kujunenud peaaegu moeasjaks kõnelda oma närvilikkusest ning põhjendada sellega oma teoviise“.⁸ See tähelepanek ei tähendanud, et ta oleks närvilisusega seotud vaevused olematuks kuulutanud. Pigem osutas ta sellele, kui laialt oli närvilisuse mõiste argikeeles käibele läinud.

Kuidas närve kosutada?

Baumi peamised ravisoovitused eeldasid ennekõike aega. Ümber tuli korraldada kogu eluviis – töö, uni, söömine, liikumine ja meelelahutus. Närvilisest inimesest pidi saama patsient, kelle päevakava, tegevusi ja isegi lõbustusi kontrollis arst. Baum kirjutas: „Kõige parem on nende närviliste inimeste seisukord, kes suudavad endale võtta kogenud majaarsti, kelle valve all nad alatasa seisavad, kes tunneb neid juba lapsest saadik, oskab neile valida vastava sobiva elukutse ja hoida neid eemal kõigest häirivast.“⁹

Kergemate haigusjuhtude puhul soovitas ta umbes kaheksapäevast voodikuuri. Päris kerge neurasteenia korral tuli vara magama heita ja hilja tõusta, et saada ööpäevas kümme kuni neliteist tundi und ning ka päeval korduvalt pikali heita. Raskema haiguse puhul pidi patsient minema närvihaiglasse, kus ta ei tohtinud külalisi vastu võtta ning tema juurde pääsesid ainult arst ja põetaja. Ravi algas täieliku voodirahuga, keelatud võis olla isegi rääkimine ning tavapärase tegevuse juurde lubati haiget tagasi alles järk-järgult.¹⁰

Omariiklusperioodil sai Eestis „närve ravida“ neljas raviasutuses: Tartus, Tallinnas Seewaldis, Viljandimaal Jämejalas ning Saaremaal Pilgusel. (Jämejala Vaimuhaigete haigla, AM F 5816:42, Eesti Ajaloomuuseum SA)

Sõdadevahelisel ajal oli Eesti linnades vilgas kultuuri- ja meelelahutuselu. Restoranid, kinod ja teatrid pakkusid üha enam võimalusi vaba aja sisustamiseks väljaspool kodu. Baumi arvates võis seegi kujuneda närvidele koormavaks. Ta rõhutas, et inimesi ei kurnanud üksnes töö, vaid ka pidev „mõnu otsimine“ ja „meeleliste lõbudega üliküllastus“.¹¹ Linnast lahkumine ei taganud veel kosutust. Kriitiliselt suhtus Baum ka moodsatesse suvituskohtadesse. Tema sõnul võis puhkaja leida eest samad tuttavad, lõbustused ja seltskondlikud kohustused, mille eest ta oli ära sõitnud. Sellisest puhkusest polnud rahu vajavatele närvidele „vähimatki kasu ega kosutust“ ning oodatud kasu asemel võidi saada hoopis kahju.¹² Puhkust ei tulnud seega hinnata selle järgi, kui kaugele sõideti või kui palju jõuti näha. Baumi jaoks tähendas õige puhkus tavapärase elurütmi katkestamist, mitte selle jätkamist uues kohas. Sama põhimõte kehtis töövälise aja kohta. Neurasteenilisele õpetajale ei piisanud koolitöö katkestamisest: loobuda tuli ka eratundidest, teaduslikust lugemisringist, ettekannetest, lärmakatest seltskondadest ja õhtustest koosviibimistest. Kui põhitöö järel vabanenud tunnid täitusid lisatöö, enesetäiendamise ja seltskondlike kohustustega, ei saanud närvid tema arvates ikkagi rahuneda.¹³ Kõrvale pidid jääma tubakas, kohv, tee ja eriti alkohol.

Kõige kujukamalt – ja lugejale ehk ka naeruväärsemalt – väljendub Baumi puhkamise ideaal närvilisele ärimehele antud nõuandes. Ületöötanud ärimees pidi veetma suvepuhkuse „metsaüksinduses, kaugel liiklemiskeerisest ja ärilinna askeldusist“, kohas, kuhu ei saabunud telegramme ega kirju ning kus puudus telefoniühendus. Oma ärist, mille ta oli jätnud „usaldavaisse kätesse“, ei tohtinud puhkaja mitte midagi teada.¹⁴

Lõuna-Eestis kujunes Elvast 20. sajandi alguses populaarne kuurort. 1929. aastal rajati Verevi järve äärde plaaž ja rannahoone koos välibasseinide ning kümnemeetrise hüppetorniga. (Grupipilt Verevi järve ääres: Sinaida Henrichson (Sirotkina) koos oma venna perega, AM F 27456:41, Eesti Ajaloomuuseum SA)

Kes sai puhata?

Puhkusest kõneldi küll üldise ravimina, kuid sõdadevahelises Eestis ei olnud tasuline puhkus siiski üldine õigus, vaid sõltus ametist, töökohast ja teenistusstaažist. Tasulise puhkuse õigus kujunes Eestis jupikaupa ega laienenud kõigile töötegijatele.

Kõige paremas seisus olid riigiteenistujad, kes said palgalist suvepuhkust juba 1921. aastast: sõltuvalt staažist kaks kuni neli nädalat. Ligikaudu 700 trükitöölist oli kollektiivlepinguga saavutanud õiguse kahenädalasele suvepuhkusele, kusjuures tööandjad olid sellega nõustunud eelkõige trükitöö tervist kahjustava iseloomu tõttu.¹⁵ Laiema tööstustööliste ringini jõudis tasuline puhkus 22. detsembril 1934 jõustunud seadusega. Vähemalt aasta sama tööandja juures töötanud töölisele tuli anda seitse järjestikust tasulist puhkusepäeva. Seadus kehtis aga ainult vähemalt viie töötajaga tööstusettevõtetes ning tootmise vajaduse korral võis tööandja puhkuse rahalise hüvitisega asendada.¹⁶ Põllutöölistel iga-aastasele tasulisele puhkusele õigust ei olnud.

1939. aasta seadus andis vähemalt kaheks kuuks palgatud töölisele iga kahe kuu järel ühe tasulise päeva oma majapidamise korraldamiseks ning iga kuue kuu järel veel ühe „laadapäeva“.¹⁷ 1940. aasta kevadel laiendati tasulise puhkuse õigust enamikule töölepingu alusel töötanutele (tehase-, vabriku- ja kaevandustöölised, ehitustöölised, kaubandus- ja toitlustusasutuste töötajad, majateenijad). Tuleb mainida, et tööandjad olid selle vastu.¹⁸ Ent seegi seadus ei hõlmanud Eestis kõiki töötegijate rühmi.

Kokkuvõte: 

1930. aastate Eestis kasutati närvilisust üha sagedamini väsimuse, rahutuse ja vähenenud töövõime kirjeldamiseks. Samal ajal hakati tööõiguses järk-järgult arvestama, et töötaja töövõime säilitamiseks ei piisa üksnes tööaja piiramisest, vaid vaja on ka tasustatud puhkeaega. Arstide soovitused ja tasulise puhkuse kehtestamine ei olnud otseses põhjuslikus seoses, kuid neid võib vaadelda kõrvuti. Ühelt poolt sõnastati inimese jõuvarude piirid, teiselt poolt hakati tunnistama, et töövõime taastamiseks peab töötajal olema ka töövaba aega. See toimus järk-järgult, eri ametirühmade puhul ebaühtlaselt ja paljude eranditega. Ometi tähendas see nihet – puhkus polnud enam üksnes isiklik võimalus või ravivõte, vaid sellest hakkas kujunema tööelu reguleeritud osa. Tänapäeval on tasuline puhkus enesestmõistetav, kuid küsimus inimeste vaimsest kurnatusest pole kadunud. Vaba aeg on seadusega ette nähtud, kuid palju raskem on tagada, et selle jooksul katkeks ka rütm, mis närviliseks ajas.