Augusti lõpupoole juhtus see, mis ikka, tabasin end vestlus-väitluselt, kas sel aastal suvi oli või mitte ja kui oli, kas siis hea soe või vastikult vihmane.
Kui jätta isiklik, siis keskkonna teemade vaates on august olnud läbi ajaloo oluline. Aastal 2018 astus, õigemini istus areenile Greta Thunberg, kes korraldas 20. augustil esimese koolistreigi Stockholmis Rootsi parlamendi ees. Kolme nädala igal koolipäeval toimunud Skolstrejk för klimatet’iga (Koolistreik kliima eest) protestiti Rootsi valitsuse vastu, mis ei täitnud Pariisi kliimaleppega võetud kohustusi. Hiljem toimus streik reedeti ja sünnitas lõpuks globaalsema Kliimastreik (Fridays for Future) liikumise, mis jõudis ka Eestisse.
2019. aastal Tartus toimunud kliimastreigi loosungid. ERM
Augustis 2021 tuli välja Valitsusvahelise Kliimamuutuse Nõukogu (IPCC) raport, kus öeldi esimest korda välja, et inimtegevus on põhjustanud atmosfääri, ookeanide ja maa soojenemise. Raportit nimetatakse „kood punane inimkonnale“.
Aga toimus ka midagi eriti head.
Ülemere korraks põigates, siis 25. augustil 1916 loodi Ameerikas president Woodrow Wilsoni allkirjastatud seadusega USA Rahvusparkide Teenistus. Seadus, mis väärtustas ja korraldas riiklikult loodusväärtuste haldamise.
Esimene teadlik loodusekaitsja Eestis
Siit vaatest saab enesekindlalt nentida tehtut. Juba kuus aastat varem, 10. augustil 1910 pandi alus Baltimaade esimesele looduskaitsealale. See kuupäev tähistab hetke, mil Riia Looduseuurijate Ühing rentis Vilsandi läheduses Vaika saared ja kuulutas need loodusreservaadiks. Selle sündmuse teeb erakordseks tõsiasi, et 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi algusel oli meil looduse uurimises madalseis, Tartu ülikool oli venestamise turmtule all, bioloogia polnud populaarne, ornitoloogiahuvilised polnud veel mannermaalt kaugemale saanud. Looduskaitse hakkas tänu just Riia entusiastidele vaikselt pead tõstma. Oli ju Saaremaa Riiale ka lähemal kui Tartule, mille akadeemilistes ringkondades hakati tasapisi ka looduskaitse teemadel arutlema.
Selles, et looduskaitse teemadel esimene leping sõlmiti, oli oluline roll Vilsandi tuletorni ülemal Artur Toomil. Tõe huvides tuleb märkida, et õiged inimesed saavad lõpuks alati kokku. Riias loodusuurijate ühingus sündis teadmine Saaremaast tänu Tartu Ülikoolis matemaatikat ja ka botaanikat õppinud Karl Reinhold Kupfferile. Oma autoriteediga oli ta suutnud huvi äratada ühingu suurimas linnuhuvilises Ferdinand Erdmann Stollis ja ta Vilsandile toonud ja mitte ainult korra. Nii nad Artur Toomiga ka 1906. ja 1907. aastal kokku said.
1906. aastal oli tollal 22-aastasest Artur Eduard Johannes Toom (Thom) (1884-1942) Vilsandi tuletorni ja päästejaama ülem ja mereside punkti juhataja. Artur oli sündinud Kaali mõisa Sagaritsi külas, oma tädi juures jõuluajal, kuid elu tõi ta lapsena Vilsandile ja tollasest tuletorni ülevaatajast sai ta kasuisa. Nõrga nägemise tõttu kapteniks saamise unistusest loobumine ja kasuisa surm tõid vahepeal Peterburi raudteekontrolöri kursustele läinud noormehe tagasi Vilsandile. Tuletorni ülemana osales ta Venemaa fenoloogilise vaatlusvõrgustikus ja edastas linnuvaatluse tulemusi. Ta südameasjaks oli lindude heaolu, munaröövide ärahoidmine ja seetõttu alustas ta aktiivselt merelindude kaitsega tegelemist. 1921. aastal täiendas ta ennast Tartu Ülikooli ornitoloogia- ja meteoroloogia alastel kursustel, olles ilmselt praktilistelt teadmistelt üle nii õppijatest kui õpetajatest.
Toomi konkreetsem tegevus lindude kaitseks algab kohe peale tööle asumist 1907. aastal, mil ta saab nõusse Vilsandi suurima peremehe Jaen Teäri ja võtab temalt Vaikla saarerühma kuus kaljusaart saare rendile. Paari aasta pärast rendib juba ise Kihelkonna kirikuõpetajalt neid saari 3 rubla eest aastas. Enda kätte saared saanuna, kehtestab ta seal linnumunade korjamise keelu. Linnumune korjati toiduks ja loomasöödaks ja loomulikult tekkis selle kohalike inimeste tavapärase praktika takistamise tõttu konflikt. Toomi ettepanekul ja koostöös jõutigi selleni, et Riia Loodusuurijate Ühing ja Kihelkonna kirikumõis sõlmisid lepingu, mille järgi Vilsandi tuletorni alused majanduslikuks kasuks kõlbmatud kuus tillukest Vaika saart võeti samal aastal Rootsikülla rajatud bioloogiajaama poolt kuueks aastaks rendile ühe eesmärgiga luua pesitsevatele lindudele kaitseala.
„Vilsandi Linnukuningas“ Artur Toom 1914. aastal. Rannarahva Muuseum
Eesti iseseisvumine pani korraks senised tegevused Vilsandi kandis seisma. Oli piisavalt õiguslikku segadust kui muud, sh vilsandlaste vastuseisu. Tänu Tartu Ülikooli ja Toomi tegevusele taasasutati 1921. aastal bioloogiajaama ja taastati Vaiklas linnukaitseala. Kui saared ja bioloogiajaam ühendati ühe struktuuriüksuse alla 1924. aastal, siis sai Toomist saarte hooldaja. Kirest oli saanud palgatöö.
Jüri Parijõgi on oma 1929. aastal ilmunud raamatus „Kodumaa helinad“ kirjutanud: „Nüüd paneb kapten Toom jalga pikasäärelised saapad, seab korda vened ja sõit algab lähedatele Vaika laidudele – Toomi linduderiiki. Paneme talle siinsamas nimeks „lindude kuningas“. Kui hästi ta lindude ühiselu, isegi nende perekonnaelu tunneb! /…/Arthur Toomi näivad kõik linnud tundvat ja usaldavat, meie eest aga tõusevad lendu ja tiirlevad mustade pilvedena laidude kohal.“
Toom jõudis palju. Teda võib pidada ka edukaks turismiarendajaks. 1921. aastal riigivanema K. Pätsi saarekülastus tõi Vilsandile omajagu tähelepanu ja kasvatas ka tavainimeste huvi saare vastu. Nii rajab Toom muuseumi (1927), Turistide Kodu (1937), mille munakook ja mee-taimetõmmise nalivka olid kuulsad. Jõudis matta oma esimese abikaasa ja kahe tütre ema, uuesti abielluda, koolitada kaitseliitlasi ja veel paljugi muud. Eesti annekteerimine Nõukogude Liidu poolt ja arreteerimine 1941. aastal tõi sellele tööle lõpu. Milles muus kui sidemetes saksa luureteenistusega üht saarevahti süüdistada. Artur Toomi elu lõppes eeluurimisel Ussollagi vangilaagris Solikamskis 1942. aastal.
Rahvuspargiks
Vaba Eesti riik jõudis oma esimese looduskaitseseaduseni alles 1935. aastal, siis kanti ka ala looduskaitseregistrisse, kuid Vilsandi ümbruse saared oli de facto juba varem kaitse all. 1933. aastal nimetati laiendatud kaitseala rahvuspargiks. Kontseptsioon oli kohe alguses laiem kui pelgalt pragmaatiline linnu- ja looduskaitseala vaid kogu ala nähti tervikliku kultuurmaastikuna, millel olid juba omad vanad kihistused, kuid mis pidi saama ka võimaluse uueks. Nii näiteks oli kirjanikel võimalik seal inspiratsiooni ammutamiseks peatuda. Ja siis tuli sõda.
Naerukaja parve taga on Vilsandi ja selle tuletorn 1930. aastatel. Eesti Ajaloomuuseum
Eesti NSV-s anti välja esimene looduskaitsealane seadus 1957. aastal ja sama aasta määrusega asutati Vaikla Riiklik looduskaitse ala, mille piire järgmise aasta määrusega suurendati 35 hektarini. 1971. aastal suurendati veelgi kaitsealust piirkonda, seekord 10 689 hektarini ja nimetati ümber Vilsandi Riiklikuks Looduskaitsealaks. Rahvuspargi nime tagasi saamiseks tuli oodata ära Eesti vabariik. 1993. aasta määrusega moodustati Vilsandi Riikliku Looduskaitseala ja Harilaiu botaanilis-zooloogilise kaitseala baasil Vilsandi rahvuspark.
Vilsandi looduskaitseala 75. aastapäevale pühendatud plakat. Eesti Ajaloomuuseum
Tänasel päeval hõlmab rahvuspark 48 594,6 ha suuruse ala. Rahvuspargi aladel talvitub kogu maailmas ohustatud linnuliik, kirjuhahk. Muu hulgas asuvad seal Eesti suuremad hallhülge lesilad ja seal kasvab 32 liiki orhideesid.
Tahad rohkem teada saada, siis uuri siit: Kaitsealast | Kaitsealad
Lõppsõna asemel algküsimuse juurde tagasi minnes, meenutan, et augustis 2021 ilmunud raportiga „kood punane inimkonnale“ öeldi esimest korda välja, et inimtegevus on põhjustanud atmosfääri, ookeanide ja maa soojenemise. Teisesõnu, vastus küsimusele „milline oli suveilm 2026?“, on - selline, milliseks me ise oleme selle teinud.
Vilsandi rahvuspargi sünd on hea näide, kus õigel kohal olev süda, ind ja teadlik tegutsemine viivad millegi suuremani kui lihtsalt hästi hoitud maalapp. Laenates looduseuurija Jaan Eilarti sõnu raamatust „Inimene. Ökosüsteem. Kultuur“ (1976), „looduse hoidmise kaudu saame hoida oma üldisi kultuurilisi taotlusi, mõjutades nii maastiku, elamise ja käitumise kultuuri.“.
Eks oma maalappi peame ikka ise hoidma. Mõistust meile.