Kevadel 1535 jäi Tallinnas valerahaga vahele keegi Narva foogti talumees. Valeraha levitamine oli raske kuritegu (sellest pikemalt vaata meie ajaveebi kirjutist 14. juunist 2024), mistõttu raad võttis asja tõsiselt ja kuulas mehe üle. Asjast teavitati 16. aprillil 1535 ka Narva foogti.1 Talupoeg tunnistanud vabatahtlikult ja ilma piinamiseta(!), et valeraha andnud talle keegi Ivangorodi kalakaupmees Olaske. Seda olnud 10 marka, mille ta osaliselt ära kulutanud. Nagu kirja mustandist nähtub, oli tegemist väikseima tollal löödud mündisordi pennidega, mida arvestati ühte Riia marka 108 tükki. Niisiis oli talumehe kätte sattunud tuhatkond umbes sentimeetrise läbimõõduga mündikest. Kuid kindlasti ei olnud ta ainuke, kellele Olaske valepenne andis – kas siis tasuna mingi ostu eest või ka teadlikult laiali jagamiseks.
Talumees pisteti mõistagi türmi. Et aga raad pidas asjas peasüüdlaseks Olasket, siis palusid tallinlased foogti, et see venelase Ivangorodi poole pealt Narva saabumisel kinni võtaks, korralikult üle kuulaks ja süüdi leiaks. Ning too teenitud karistuse saaks. Nagu kirjas väljendatakse: mehr andern thom exempel vnnd vorbilde – paljudele teistele eksempliks ja näiteks.
Paistab, et Olaske sai teda ähvardavast ohust haisu ninna. 10. augustil 1535 kirjutas Narva foogt Tallinna raehärradele vastuse.2 Selles arvab ta, et kuna talupoeg ikka veel Tallinnas kinni istub, siis on Olasket (foogti kirjapildis Olaski) ilmselt hoiatatud ja too linna ega Ordu maadele ei tule. Foogt pidas oma talumeest süütuks ja asjatundmatuks ning palus raadi ta käenduse peale vabaks lasta. Seeläbi lootis ta ilmselt jätta venelasele mulje, et asi on lõpetatud, selle uuesti Narva meelitada, ta kinni võtta ja välja uurida, kus see [valeraha] müntija Venemaal tegutseb.
Kuidas asi lahenes, allikad ei reeda. Küllap hoidis Olaske edaspidigi Narvast eemale. Kuid teadagi polnud ta ainuke hõlptulu tagaajaja. Kõigest kolm aastat hiljem, 15. juunil 1538 läkitas Tallinna raad kirja Ivangorodi pealikule (või asevalitsjale, orig. hoevetmann – Hauptmann).3 Selles kurdavad tallinlased suure häda üle, mille põhjustanud mõne aasta eest Liivimaale toodud valeraha. See olevat enamjaolt tehtud nende münditemplite järgi, mida Liivimaa isandad ja linnad kasutavad. Nähtavasti viidatakse siin 1535. aasta sündmustele.
Tallinna rae kiri Ivangorodi pealikule,15. juuni 1538. TLA, 230.1. Aa21, fol. 53r-53v.
Edasi annavad tallinlased teada, et hiljuti olevat Tallinnas Kõigevägevama juhatusel kinni võetud mõned suurvürsti inimesed, kelle juurest TLA, 230.1. Aa21, fol. 53r-53v. palju valeraha leitud. Ühe nimi olla Marten, temal oli kukrus 12 marka. Selgituseks – Riia marka arvestati neli veeringut ehk 36 killingit ehk 108 penni. Marten tunnistas, et saanud need ümber vahetamiseks Ivangorodist kõvera kaelaga Dorony käest. Teine oli Iwan Gladiessen, selle juurest leiti 7 veeringut. Kolmas oli Daniell, sellel oli 4 marka. Kõik see raha olnud valekillingites ja -pennides. Selle tõttu otsitud Tallinnas veel mõnigi mees läbi.4
Oma kirjas väidab raad, et neil on küll põhjust meeste üle kohut mõista, aga nad ei taha seda teha enne, kui on Ivangorodi pealikku teavitanud. Palutakse, et too läkitaks Tallinna oma saadikud, et nood võiksid kaebust ja kurjategijate tunnistusi kaasa kuulata. Kavas oli kurjategijatele nende teenete kohane karm karistus langetada, paljudele halbadele ja kurjadele inimestele hirmuks ja õuduseks.
Võib oletada, et tallinlased tahtsid nimetatud mehed katlasse pista, nagu seda oli tehtud 1493. aastal ja nagu arvatavasti oleks talitatud ka Olaskega, kus see kätte oleks saadud. Nii valeraha tegemise kui ka levitamise eest oli Liivimaal tasuks surmanuhtlus. Paraku ei selgu allikatest, kas Ivangorodi saadikud ka kohale tulid ja mis kinni võetud kurikaeltega tegelikult edasi sai. Rohkem kirjavahetust selle juhtumi ümber säilinud pole, v.a. Tallinna kiri Ivangorodi ja Jaama (Jamgorodii, tänapäeva Kingissepp) pealikele 1542. aastast, milles meenutatakse paari aasta tagust valeraha-lugu. Midagi lähemat selles aga ei mainita. Raeprotokollid 1538. aastast on paraku väga napid ja mingit lisateavet antud asjas ei paku.
Küll on kõnealusest ajajärgust säilinud valeraha ennast. Üks 1530. aastate Tallinna penne jäljendav vaskne pealt tinatatud valemünt tuli hiljuti päevavalgele Rävala pst. arheoloogilistel uuringutel. 1536. aastal peidetud Üksnurme aardes oli Tallinna valepenne koguni 14 eksemplari.5 Nende vermimiseks kasutatud münditemplite analüüs andis huvitavaid tulemusi.
Neist kolm arvatavalt varaseimat valeraha jäljendavad Tallinna penne, mida valmistati alates 1515. aastast kuni 1520. aastate alguseni. Täpseid vermimisaastaid me ei tea, sest Tallinna killingitele ilmusid aastaarvud alates 1535. aastast, pennidele aga alles Rootsi ajal. Kõik kolm seda tüüpi münti on löödud ühe ja sama templipaariga ja eristuvad järgmisest templivalmistaja käekirja poolest (foto: AM 29147/2078).
Järgmised kaks gruppi reedavad eelmisest erinevat templilõikaja kätt. Neist esimese moodustavad veel 1515. aastal sisse viidud tüüp sisemise ringiga mündi mõlemal küljel (foto 3: AM 29147/2082).
Tallinna valepenn, AM 29147/2082. Foto: Ivar Leimus.
Kolmas tüüp Üksnurme valerahasid jäljendab penne, mis kuuluvad aastaisse 1532-1534 (foto: AM 29147/2084). See on ilma sisemise ringita, kuid kahe rõngaga mündi esiküljel. Just seda tüüpi on lausa kolm Rävala puiestee leiuga identset valepenni.
Tallinna valepenn, AM 29147/2084. Foto: Ivar Leimus.
Üksnurme aardes oli ka kaks Tartu piiskopi Johann Blankenfeldi (1518-1527) valepenni, mõlemad löödud ühe ja sama templipaariga. Tõenäoliselt ei lõigatud niisuguseid valetempleid palju, sest piiskop Blankenfeldi vapp oli väga detailirikas (ta oli ühtlasi ka Riia peapiiskop ja mingi aja Tallinna piiskop) ning seetõttu keeruline valmistada.
Üksnurme aarde ainus valekilling on vermitud Tallinnas ja seejuures väga hästi (foto 5: AM 29147/2092). Münt jäljendab killingeid, mida valmistati aastail 1533-1534, selle pealiskirjad on peaaegu laitmatud. Ainult sõnas REVALI on R sattunud peegelpilti.
Tallinna valekilling, AM 29147/2092. Foto: Ivar Leimus.
Kõik käsitletud valerahad on valmistatud vasest, kaetud õhukese tinakihiga ja vermitud, mitte valatud. Esi- ja tagakülje münditemplid on olnud eraldi nagu siinmail tavaks, mistõttu on toimunud ka nende ristkasutust. Erandi moodustab siin kõige esimesena käsitletud ja neist vanim mündigrupp, mis teistega ei seostu. Ülejäänud Tallinna valepennid on nähtavasti tulnud kõik ühest ja samast töökojast. Ilmselt jälgiti nende templeid lõigates käibivaid rahasid tähelepanelikult. Münditüübi muutmisele Tallinnas reageerisid sulid kohe.
Valerahategijate toodang näib olevat olnud küllatki mahukas – senistel andmetel on nad pennide valmistamiseks kasutanud vähemalt viit esi- ja kaheksat tagakülje templit. Nendega võis hinnanguliselt lüüa mitukümmend tuhat münti. Kuid tõenäoliselt oli erinevaid münditempleid rohkemgi. Neile tuleb lisada kirjas mainitud valekillingid. Unustada ei saa ka Tartu münte, sest tallinlaste kirjas oli juttu mitmete isandate ja linnade valerahast.
Võib-olla pisut hilisemasse aega, käekirja põhjal otsustades 1540. või isegi 1550. aastatesse kuulub veel üks Tallinna rae dateerimata kiri Ivangorodi pealikule või õigemini selle mustand. Sellest ilmneb, et Ivangorodist olla Tallinna tulnud keegi venelane Paun, kellelt juba varem oli erinevate kuritegude eest käsi, üks kõrv ja üks jalg ära raiutud(!). Kuidas see retsidivist Tallinna jõudis, on raske isegi ette kujutada. Temalt võetud ära 40 marka valekillingeid, millest mõned nüüd kirja sees Ivangorodi näha saadeti. Venelane tunnistanud, et sai need Ivangorodi elanikult Peter Teravinilt. Taas palutakse Ivangorodi pealikku kaks saadikut Tallinna läkitada, et need võiksid venelase tunnistust kuulda ja veenduda, et talle tema teo järgi õigust mõistetakse.
Ka selle juhtumi lõpplahendus jääb meile teadmata. Kuid paistab, et 1530.-1540. aastatel oli just Ivangorod see kanal, kust valeraha Liivimaale, eelkõige Tallinna saabus. Kas see ka löödi Ivangorodis või mõnes muus Venemaa keskuses, jääb teadmata. Kuid pole põhjust, miks neid oleks pidanud tegema mujal kaugemal (ill. 6). Ehk oli rahapaja omanik vähemalt mõnda aega seesama Tallinna kirjas mainitud kõvera kaelaga Dorony?
- Väljavõte Olaus Magnuse 1539. aasta kaardist. Narva ja Ivangorod väljavõtte keskel ratsu esikapjade all. Carta Marina - Carta marina - Wikipedia.
Viited
- 1. TLA, 230.1. Bj6/I, fol. 95r, 96r. ↩
- 2. TLA, 230.1. BB_52/II, fol. 21r. ↩
- 3. TLA, 230.1. Aa21, fol. 53r-53v. ↩
- 4. Peale nimetatute arreteeritud veel samuti Ivangorodist pärit vennad Peter ja Penthele Simonewittz, kes olid ühelt voorimehelt 13 marka varastanud ja oma kuriteo ka üles tunnistanud, aga see ei puuduta valerahajuhtumit. ↩
- 5. AM 29147/2078-2091. ↩