Juurdepääsetavus

Teksti suurus
Reavahe kõrgus
Kontrastsus
Teised valikud
|

Ajaveeb: Armutu keskaeg. Rahavõltsija kurb saatus

Eesti Ajaloomuuseumi mündikogus säilib tagasihoidliku välimusega rahake, mis pärineb 1536. aastal või vahetult selle järel maha maetud Üksnurme aardest.

 

  1. Tallinna valekilling, AM 29147:2077. Foto: Vahur Lõhmus


Münt on millagi rippunud mõnes ehtekees, nagu tunnistab selle serva löödud auk. Tegemist näib olevat Tallinna orduaegse killingiga, nagu neid vermiti 15. sajandi lõpukümnendeil, umbes aastail 1480-1497. Selle esikülge kaunistab ristiga orduvapp, mündivälja ümbritsev gooti minusklites legend laseb ennast dešifreerida järgmiselt (osa tähti on kustunud): /AGIƧT////VONIE (MAGISTRI LIVONIE – Liivimaa meistri). Mündi teisele küljele on vermitud pikkade harudega rist, mis jagab mündivälja neljaks, risti esimeses vinklis asetseb punkt. Tekst kõlab: MO/ ETA RVA LIƎ (MONETA R[E]VALIE – Tallinna münt).

Kõik näeb välja nagu päris mündil, kuid rahatüki valkja pealispinna alt kumab läbi vask. 

















Tallinna killing, u. 1480-1497, AM 29147:334. Foto: Ivar Leimus

 

Niisiis on tegemist valerahaga. See, et mõned tähemärgid on tagurpidi, ei ole siinjuures oluline – nõnda on sageli ka õigetel müntidel. Kes ja millal võis aga valekillingi valmistada? Sellele küsimusele lubavad vastata mõned säilinud arhiiviallikad. 25. jaanuaril 1493 saatis Saksa ordu Liivimaa meister Johann Freitag vom Loringhove Tallinna raele järgmise kirja:

Auväärsetele ülitarkadele ja ettenägelikele meie Tallinna ordulinna bürgermeistritele ja raehärradele, meie armsatele ja truudele alamatele

Kõigepealt meie lahke tervitus ja ikka kõik head. Auväärsed, ülitargad ja ettenägelikud, iseäranis armsad truud alamad. Anname teie kõigile auväärsustele lahkesti teada, et mingid venelased on Polotskist Leedumaalt Riiga tulnud ja valeraha maale toonud, ja pidavat olema Võnnu moodi löödud killingid, nimelt siis ühel küljel meie vapp ja teisel küljel Tallinna rist ühe täpikesega. Ja venelastest olevat üks Riias kinni võetud ja [see] öelnud, et raha olevat Polotskis pool lasti löödud ja siiamaale jõudnud. Nõndap, armsad truud alamad, olge hoiatatud selle eest, mis ülal kirjeldatud seisab, ja andke oma kodanikele, elanikele ja kaupmeestele sealsinatses ka teada, [et] nad ennast selle eest hoiaksid. Selle üle oleksime iseäranis tänulikud. Antud Võnnus Püha Pauluse pööramise päeval 93. aastal.

Liivimaa meister

Ka, armsad truud alamad, pidavat Polotskist Pihkvasse sellist ülal kirjeldatud valeraha olema saadetud, kavatsedes seda sealt siia maale turustamiseks saata. Mäherdusi münte me ühe teile siin kirja sees läkitame seda uurimaks ja teisi hoiatamaks. Ja kui te kellestki kuulete, (et ta) säherdust valeraha enda käes hoiab või välja annab, see võtke kinni. Mille järel te parimal viisil teate toimida. Datum et supra.


Niisiis valmistati 1490. aastate alguses tol ajal Leedu suurvürsti alluvuses seisnud Polotskis Tallinna killingite eeskujul valeraha. Toodang oli mahukas, Riias vahele kukkunud levitaja tunnistusel pool lasti. Last oli suhteliselt ebamäärase suurusega keskaegne massi- ja mahuühik, mis kaalult võrdus umbes kahe tonniga. Seega tähendab kurjategija tunnistus, et Polotskis toodeti Liivimaal turustamiseks umbes tonn valeraha. Selle vedamiseks piisas mõnest hobuvankrist.

Et üks Liivimaa killing kaalus tol ajal pisut üle grammi (ametlikult 1,15 g), siis tähendanuks see ligi 870 000 münti, tõenäoliselt rohkemgi. Selline valeraha hulk tundub küll suur, kuid pole sugugi võimatu, seda enam, et hõbedat müntimiseks ju ei kulunud. Et 36 killingit moodustas Riia marga, tegi see kokku üle 24 000 marga. Isegi kui sellest lahutada tootmisele, transpordile ja levitamisele kulunud teadmata summad (kokku tõenäoliselt ehk mõnisada marka), olnuks kasum märkimisväärne. Kõige rikkamatel tallinlastel oli 16. sajandi esimesel poolel mõnikümmend tuhat Riia marka, aga nood margad maksid, tulenevalt inflatsiooni edenemisest, umbes poole vähem.

Tõenäoliselt samal aastal kukkus teine samasugune kurikael kinni Tallinnas. Tänu 1494. aastal aset leidnud Hansa Novgorodi kaubahoovi sulgemisele ja sellele eelnenud ning järgnenud vastastikusele sõnavahetusele teame tollest sündmusest mõnevõrra enam. Nimelt süüdistasid venelased 1498. aastal Narvas toimunud läbirääkimistel tallinlasi muu hulgas inimeste keetmises. Oma vastuses kirjeldasid Tallinna saadikud juhtumit lähemalt:

Veel, järgmise artikli peale, milles tallinlasi süüdistatakse inimeste keetmises […], vastasid siis Tallinna rae saadikud ära keedetud mehe kohta nõnda: seda et mees, kes Tallinnas ära keedeti, nimega Wassilie Zacharie Jamgorodist, oli müntinud ordumeistri Tallinna mündi järgi valeraha, mida ta oli ühelt Andrekeni nimeliselt Pihkva elanikult, kes oli leedulane, 14 denga eest kaheksa marka ostnud, ja seda Tallinnas ja linnast väljas levitanud ja hea raha pähe välja andnud; ning edasi tunnistas (ta), et temaga seltsis oli veel üks Jamgorodi mees, Ortus nimeks, kes koos temaga oli nõuks võtnud säherdust raha levitada. Mispeale nimetatud Wassilie kinni võeti ja oma kuriteo eest Lübecki õiguse järgi nagu kord ja kohus katlas surma saadeti.


Mees, kes niisiis Tallinnas tõepoolest ära keedeti, oli Jamgorodist pärit Wassilie Zacharie, tänapäevases eesti kirjaviisis ehk Vassili Zahhari. Oma tunnistuse kohaselt ostnud ta ordumeistri Tallinna mündi järgi tehtud valeraha kelletki Pihkva elanikult leedulaselt Andrekenilt. Sõna ’leedulane’ tähistab siin tõenäoliselt mitte Andrekeni etnilist päritolu, vaid riiklikku kuuluvust. Tegemist oli Leedu alamaga ja tõenäoliselt ühega valeraha vahendajatest Liivimaale. Meenutagem, et Polotsk kuulus vaadeldaval ajal Leedule ning Pihkvast oli veetud valeraha ka Riiga.

Seekord saame teada ka valeraha jaehinna – 14 denga eest kaheksa Riia marka ehk siis 288 killingit. Seega sai ühe denga eest 20,5 valekillingit. Et rubla ehk 216 dengat maksis sel ajal keskeltläbi 14 Riia marka ehk 504 killingit, teeb see denga-killingi tavakursiks 1: 2,33. Nõnda võis Vassili isegi n.ö teisest käest valeraha ostes oodata ligi kümnekordset tulu. Seejuures ei levitanud ta valeraha üksi, vaid koos oma kaaslinlase kellegi Ortusega.

Niisiis oli tegemist ulatusliku kriminaalse operatsiooniga, mille alguspunkt paiknes Polotskis. Sealt toimetati valeraha kas otse Väina (Daugava) jõge mööda Riiga või Liivimaa piiri lähedale Pihkvasse, kust vabatahtlikud kullerid selle laiali vedasid. Nagu võis oodata ja nagu ka vähesed säilinud allikad tõendavad, olid nende sihtkohaks siinsed suuremad keskused.

Mis puudutab nüüd tallinlaste väidet, et Vassili oli ka ise valeraha valmistanud, siis seisab see muu süüdistuse sisust eraldi. Arusaamatuks jääb, kus ja millal ja kellega ta seda tegi, samuti poleks tal sel juhul olnud tarvis võltsmünte Andrekenilt osta. Küllap lisasid tallinlased süüdistava sõnapaari põhjendamaks kohtuotsuse valjust. Katlas surnuks keetmine oli isegi keskaja mõõdupuuga võttes karm karistus. Kuid see väide jäi kõlama ja püsima. Liivimaa kroonik Balthasar Russow kirjeldab Saksa kaupmeeste vangistamist Novgorodis 1494. aastal. „Põhjus aga, miks see aset leidis,“ märgib ta „oli, et tallinlased olid ühe venelase, kes nende linnas oli võltskillingeid müntinud, Saksa õiguse järgi lasknud surnuks keeta.“


Tallinlaste väitel põhines kohtuotsus Lübecki õigusel, kuid see pole päris täpne. Lübecki õiguse varasemad Tallinna redaktsioonid valeraha tegemist ei puudutagi. Hiljem karistati valeraha omajat ja (teadmatut) levitajat Lübecki õiguse järgi käe maha raiumisega, selle valmistajat nagu ka teadlikku ja pahatahtlikku levitajat aga tulesurmaga.


Valerahategija Riias maha raiutud käsi. Riia Linna ja Meresõidu Ajaloo Muuseum. Foto: Astrīda Meirāne


Küll sisaldas mündivõltsija keetmise sätet Hamburgi õigus, kust see juba 13. sajandil võeti üle ka Riia õigusse. 1300. aasta paiku koostatud Riia statuudid jagavad karistuse vastavalt üleastumise raskusele järgmiselt. See, kelle käes leiti valeraha kaks ööri ja enam, pidi andma linnale marga hõbedat. Alates poolest veeringust karistati valeraha omajat käe maha raiumisega, terve veeringu puhul aga pannil (st katlas) keetmisega. Selgituseks. Tol ajal arvestati 208-grammisesse hõbemarka 4 veeringut ehk 48 ööri, veeringusse niisiis 12 ööri. Seega tõusis karistuse määr hüppeliselt alates vastavalt kahest, kuuest ja 12 öörist.


Surmanuhtlus katlas keetmise läbi, Codex Justinianus, u. 1500. Haag, 

Kuninglik Raamatukogu, 168 A 6


Miks karistati kõike valerahaga seotut nõnda valjult? Siin tuleb teada, et mündiõigus – jus monetae – oli keskajal üks kõrgeimaid privileege, mis tähendas voli määrata raha vääring, kaal, kulla- või hõbedasisaldus ja – sugugi mitte viimases järjekorras – kujundus, ning saada müntimisest (ja rahas korjatavatest maksudest) tulu. Seega hõlmas mündiõigus niihästi fiskaalset kui ka propagandistlikku külge. Algselt kuulus mündiprivileeg ainult kroonitud peadele, kuid hiljem hakati seda edasi läänistama ka mõnevõrra madalamat järku aadlile. Saksamaal, mille poliitilisse ja õigusruumi Liivimaa kuulus, oli nende hulk siiski piiratud riigivürstide ja maahärradega. Liivimaal olid niisugusteks isandateks Saksa ordu Liivimaa haru meister, Riia peapiiskop ja piiskopid Tartus, Saaremaal ja Kuramaal, kuid mitte Tallinnas. Liivimaa linnadel keskajal mündiõigust polnud, küll võisid nad ajuti teostada isanda korraldusel müntimisõigust – jus monetandi – ja saada sellest mõnikord ka tulu.


  1. Püha Vituse († u. 304) märtrisurm kuumas õlis keetmise läbi. Veit Stoßi pärnapuust skulptuur, u. 1520. Saksa Rahvusmuuseum, Nürnberg, Pl.O.301