Sügisel 2024 möödus 130 aastat lavastaja, dramaturgi ja teatrikriitiku Voldemar Mettuse (1894-1975) sünnist ning suvel 2025 saab täis pool sajandit tema surmast. Kuna aeg teeb oma töö ja ka oluliste teatriinimeste nimed võivad unustusse vajuda, siis on aeg Voldemar Mettuse panust ja elukäike meelde tuletada. Seda enam, et ka tema kogu T1 digiteerimine on Rahvusarhiivi rahvuskaaslaste projekti raames edenenud jõudsalt ja saab selle aasta jooksul kõigile muuseumide infosüsteemi MUIS kaudu kättesaadavaks.
Nii on 9 aasta jooksul täies mahus nähtavaks muudetud paarikümne välis-eesti teatritegelase arhiivi, sh Rahel Olbrei, Hanno Kompuse, Edmar Kuusi ja Lensi Römmeri, Bruno O’Ya jt isikukogud Muusikakogudest lisaks New Yorgi Eesti Helikunsti Keskuse, Eduard Tublina jt arhiivmaterjalid.
Voldemar Mettus, portree sõjaväevormis - ETMM _ 8703 T 1:1/82:4
Vana Draamateater
Protestiks teatrijuhi Karl Menningu lahkumise vastu Vanemuisest lahkunud trupp asutas 1916 Tallinnas Draamateatri. Algul dramaturgina tegutsenud Otto Petersoni asendasid 1920. aastate algul teatri kirjanduslike nõuandjatena Artur Adson ja 1922-1924 senine Päevalehe teatrikriitik Voldemar Mettus, kes alustas ka lavastajakarjääri.
Tema lavaletoodud G. Kaiseri „Hommikust keskööni“ Ruut Tarmoga peaosas oli moodiläinud ekspressionistliku teatri parimaid näiteid. Mettuse lavastatud oli ka P. Claudeli sümbolistlik draama „Vahetus“. Mettuse kõige menukamaks lavastuseks kujunes F. Wedekindi „Simson“
Eduard Türk nägi kolleegil ka puudusi: „Varsti aga selgus, et lavastamiseks on raamatutarkusest üksi vähe, et peale selle on vaja ka päris tublisti praktilisi kogemusi. /-/tema iseloom oli koolipapalikult kuiv-asjalik ja dotseeriv.“ [1]
Foto lavastusest “Hommikust keskööni”. Jefur- Ruut Tarmo
ETMM _ 11274 T 200:2/26:1
Draamateater oli 1920ndate algul jõuline ja loominguline, etendused olid väljamüüdud. Ent sellele vaatamata olid rahalised raskused, sest Saksa teater võttis järjest kõrgemat üüri. Teater likvideeriti 1924 lõpul, trupp ühendati Vanemuisega.
Pärnu Endla
Hooajal 1924/25 tegutses Mettus Endla teatrijuhina ja lavastas üle 20 näidendi. Odavad piletid tegid teatri kõigile kättesaadavaks. Selts võimaldas teatril tasuta kütte ning ruumid 2 korda nädalas ning rahalist toetust.[2]
Uuslavastuse hulgas oli Draamateatrist kaasavõetud repertuaari kõrval (“Uputus”, “Kuritegu ja karistus”) noorsoolavastusi (“Punamütsike”, “Okasroosike”) ja ka Offenbachi operett “Pericola”. Lisaks panustas Mettus eksootikale, eksperimenteerides temaatiliste õhtutega, kus lühinäidendeid ühendas mingi sarnane joon (Idamaa õhtu, Armastuse õhtu, Hirmu ja õuduse õhtu)
Vanemuine
1.mail 1925 asus Mettus ametisse Vanemuise direktorina. Vahepeal, pärast Ants Simmi direktori kohalt lahkumist oli tegutsenud näitejuhtide kolleegium.[3] 1925/26 hooaeg Vanemuises avati Mettuse lavastusega “Püha Johanna” (1925) Liina Reimaniga peaosas. Mettus üritas jätkata ka temaatiliste õhtutega.
Palju on tolle perioodi meeleolude iseloomustamiseks Vanemuises meenutatud seika, kui direktor Mettus olevat kord lausunud vastutulijaile: „Minge ometi ja vaadake, kui huvitav Liina Reiman välja näeb, kui ta nutab.“[4]
Leopold Hansen meenutab, et talle käis näitlejana üle jõu peaosa Mettuse futuristlikus stiilis lavastatud Sternhelmi „Püksid“. Uue direktori põhimõte: „Vana inimene – juba viiekümnendast eluaastast peale – pole enam kellegi näitleja“ tähendas, et Hansen pidi 48-aastaselt Vanemuisest ajutiselt lahkuma ja lootma Näitekunsti sihtkapitali pajukile.
Näitleja Liina Reimani lõhnaõlipudel, mida võib näha näitusel “Pöörased lood teatrist ja muusikast”
ETMM _ 5502 Aj 10:20/T50
Mettuse Vanemuise-perioodi plusspoolele kantakse mitu Shakespeare’ lavastust. “Veneetsia kaupmees” (1926 ) sai menu osaliseks. Ent Mari Möldre idee, mille ta sai Raimund Kullilt – lavastada temaga peaosas operett “Silva” - mattis Mettus siiski maha.[5] Veel enne, kui vana Draamateatri trupp taas lahkus ja Rändteatri moodustas, jäeti Mari Möldrega leping pikendamata. Juhatus vallandas ka Elsa Ratassepa, Heino Vaksi, Emmi Treumundti ja Ida Tüüri.
Administratiivses osas polnud märgata Mettuse kindlat kätt ja asjaajaja Harald Stukise j uhtimisel tegi operett, mida tahtis. Vanemuise peakoosolekul käisid ägedad vaidlused ja direktor Mettusele tehti kibedaid etteheiteid, ent ta jäi direktori kohale edasi.[6] Vanemuise teater siples juba enne Draamateatri trupiga ühinemist võlgades ja M ettuse ajal kasvas puudujääk järjest suuremaks. „Ta nagu ei märganudki, mis tema ümber sünnib,“ meenutab Eduard Türk. Näitlejate olukord muutus katastroofiliseks.
Vanemuise seletuskiri Näitekunsti Sihtkapitali Valitsusele taotluse nr 128 juurde, 11.04.1930
ETMM _ 7315 T 48:1/31:15
1931/32 hooaja lõpus jätkas senine direktor Mettus dramaturgi ja näitejuhina, 1932 kevadel lahkus ta lõplikult Vanemuisest.
Taas Tallinnas
Mettusest sai 1934 Estonia dramaturg, ent juba oktoobris 1935 teatab ajakirjandus tema lahkumisest teatrist.[8] Ta asus Adsoni asemel Päewalehe teatriarvustajaks.[9]
1935–1938 Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali esimehena oli Mettus ilmselt distantseeritum kui Aleksander Lepp. Kui pehme südamega Lepa poole pöördusid paljud abipalujad isiklikult kirjadega stiilis: „Olge nii kallis mees ja katsuge minu jaoks midagi teha“, siis Mettuse ajal sellises toonis kirju enam ei leidu.[10]
.png)
Näitekunsti Sihtkapitali esimehe Leo Kalmeti teade asjaajamise ülevõtmise kohta V. Mettuselt (1938)
ETMM _ 7315 T 48:1/43:83
Ajakirjas Teater, mis 1934-40 ilmus 9 numbrit kuus, kirjutas Mettus nii tutvustavaid artikleid ameerika teatrist kui näitejuhi rollist meie iseseisvusaegses teatris. 1939-41 ilmus tema sulest pea igas numbris rolliportreid: Ants Lauter „Ameerika Kristuses“, Aleksander Teetsov Falstaffina jne.
Paarkümmend kirja on Mettuse arhiivis saksa teatrikriitiku Friedrich Ege käest , kes samuti ajakirjas Teater kaasautorina mitmel puhul sõna võtnud (kirjutanud Helsingi rootsi teatrist, võrrelnud Eesti ja Soome „Kolmekrossiooperit“ jne)
Fragment Friedrich Ege kirjast Voldemar Mettusele
ETMM _ 8703 T 1:1/15
Punane aasta 1940-41
Ajakiri Teater nimetati ümber ja kandis hooajal 1940/41 nime Teater ja Muusika. „Tsensuur suuri takistusi ei teinud, aga sekeldusi oli temaga siiski palju,“[12] meenutab Mettus. Revisjonipoognad tuli anda kahes eksemplaris, kusjuures iga lehekülg pidi kandma vastutava toimetaja allkirja. Mitmed endised kaasautorid enam koostööd teha ei tahtnud, sestap tuli palju kasutada tõlkematerjale.
Päevalehe võttis üle 1940. suvel ajalehe Kommunist vastutava toimetajana töötanud Nikolai Karotamm. Kõiki endisi toimetajaid uus võim enam ei vajanud, jääjatelgi paluti täita ära põhjalik ankeet. „Neis ei tohtivat valetada ega eksida, samuti ei tohtivat ükski küsimus jääda,“ meenutab Mettus.[13]
Saksa okupatsioon ja saksakeelne teater 1941-44
Alanud saksa okupatsioon tõi ajakirjandusse ja teatriellu taas muutusi.
Kestis mitu nädalat, enne kui Saksa komandantuur andis loa eestikeelse Linna Teataja väljaandmiseks. Algul tsenseeris lehte staabimajor ise, kes näitas näpuga pealkirjadele ning küsis, millest seal kirjutatakse.[14]
Sõja-aastate kõige iseloomulikum nähtus Eesti teatrimaastikul oli saksakeelne teater. Draamateatrilt nõuti saksakeelsete etenduste väljatoomist oma trupiga, vastasel korral ähvardati majja paigutada saksa rindeteater. Saksakeelse trupi etteotsa määrati linnavalitsuse poolt Voldemar Mettus, polüglotist erudiit.[15] Ta asus välja sõeluma sobivaid kandidaate, kelle saksa keel arvati olevat piisav lavakõne edasi andmiseks. Lõpuks oli trupis 13 liiget: Olev Eskola, Maks Karro, Tallinna saksa teatris mänginud Signe Pinna, äsja lavakooli lõpetanud Voldemar Panso ja Ellen Liiger jt.
Esimeseks saksakeelseks lavastuseks sai Kurt Götzi „Ingeborg“. Komöödiad „Eva hüppab aknast välja“ ja „Dreizehn Hufeisen” toodi välja nii eesti kui ka saksa keeles. Lavastati ainult üks eesti autori teos, Vilde „Pisuhänd“, saksakeelse nimega „Der Schrat“. Viimane saksakeelne näidend „Für die Katz“ esietendus juba peale Tallinna pommitamist.[16]
Lavastuse “Pisuhänd” režiiraamat, 1942
ETMM _ 8703 T 1:1/20:1
Tragöödia Läänemerel
1945-49 elas V. Mettus Taani põgenikelaagris. Tema perekond sinna aga ei jõudnudki.
Punalipulise Baltimere laevastiku allveelaev „S-13“ uputas 30. jaanuaril 1945 saksa põgenikelaeva „Wilhelm Gustloff“ 4000 eraisikuga pardal, kelle hulgas olid peamiselt naised ja lapsed. Laev oli teel Gotenhafenist Kieli. Lätlaste andmetel olnud „Gustloffi“ pardal ka mitusada läti naist ja last, kes leidsid Läänemeres külma haua. Kui palju hukkus „Gustloffiga“ eestlasi, pole vist võimalik enam täpselt kindlaks määrata.[17] Räägitakse samuti mõnest sajast.
Teiste eestlaste hulgas hukkusid selle laeva torpedeerimisel ka Mettuse tütred Ingeborg ja Ester. Nende ema, Voldemar Mettuse esimene abikaasa Erna-Alice Mettus (1895-1944), kes Võitleja artikli väitel reisis koos tütardega, oli teistel andmetel surnud sügisel Gotenhafenis (Gdynia) multipelskleroosi.[18]
Erna-Alice ja 18-päevane Inge Mettus 1926. aastal
UTKK F 92:1/K5
Mettus Argentinas
Paar aastat hiljem abiellus Mettus Kopenhagenis uuesti ning Linda Mettusega (1910-1995) siirdusid nad 1949 elama Argentinasse.[19]
Argentina eestlaste üldorganisatsiooniks oli E- S. „Estonia“, mille ümber on koondunud ea. 200 liiget. See on umbes 1/5 Argentiinas elavate eestlaste üldarvust. E. S. „Estonia“ eesmärk oli „koondada enda ümber ainult rahvuslikke, demokraatlikke ning veendunult kommunismivastaseid Argentiinas asuvaid eestlasi.“[20] Mettus esines seal korraldatud aktustel ja pidudel.
Mettus memuaarikirjanikuna
Voldemar Mettus on oma loometeed põhjalikult jäädvustanud, andes paguluses välja mitu mälestusteraamatut. “Narrid, näitlejad ja nõiad” (1950) sisaldab teatrimälestusi; ,“Süda peo peal” (1967) sündmustik pärineb peamiselt Riiast, olles noore inimese eestlaseks muutumise lugu. “Ainus paradiis” (1967) vaatleb iseseisvusaega ajakirjanduse, ringhäälingu ja teatri alal ;“Mask ja nägu” (1969) käsitleb eesti kultuurielu nõukogude ja saksa okupatsioonide all. “Soovimata külalised” (1971) kirjeldab pagulaspõlve mälestusi Saksast ja Taanist.
Voldemar Mettus, portree
ETMM _ 8703 T 1:1/82:1