Milliseid lugusid võiks rääkida Tallinna timukamõõk! Tema elutee on küll vaid kümnendik Sumeri kausikese omast, kuid võib arvata, et ka tema on kohanud oma saatuslikku kehalisuse mõlemas otsas – käepidet pigistava timuka ning tema ihutud tera lõiget ootava hukatava peas – väga mitmekesiseid inimlikke tundeid ja mõtteid. Nendest külmadest mälestustest pole meieni kahjuks midagi jõudnud, nii et suurem osa neist lugudest tuleb loovutada igaühe kujutlusvõimele.
Küll aga teame, et Tallinna timukad olid läbi aegade põhiliselt sakslased, kelle põlastusväärne amet pärandus sageli isalt pojale. Rahvasuus kutsuti timukaid eesnime järgi, millele lisati sõna Meister (Isand). Selles kajastub teatav austus muidu väga kardetud ametimehe vastu, mida saksa päritolu sugugi ei leevendanud. Hilisemal ajal hakati neid nimetama kohtunikeks, et leevendada veidigi selle ametiga kaasnevat häbimärgistust. Rootsi ajal nimetati timukaid saksa keeles Scharfrichter, mis tähendab otseses tõlkes teravkohtunik ehk mõõgateraga hukkav kohtunik. Kalmer Mäeorg on veel märkinud, et F. J. Wiedemanni 1869. aasta sõnaraamatus esinevad eestikeelsed sõnad timukas, timuk ja timohk. Viimane tähendas ka mõrvarit ning timukas oli kasutusel ka omadussõnana, väljendades tugevust ja jõudu. Veel arvatakse, et timukas tuleb vene murdekeelsest sõnast tjomnuha – sünge ja mossis inimene või tjomnik – suure maleva väepealik.[1]
Timukas ei töötanud kunagi üksi, sest teise ilma saadetav ei saanud olla hukkamisest sugugi suures vaimustuses ja võis avaldada mehist vastupanu. Timuka abilisi nimetati timukasulasteks (sks k Henkersknechte), kes olid peamiselt mittesakslased ja kelle hulgas oli kindlasti ka eestlasi. Nende seisuslik staatus ei võimaldanud neil kunagi saada timukaiks, nagu näiteks käistööameteis, kus meistriks saamise eelduseks oli ameti õppimine sellina.
1456. aastal mainiti Tallinnas timukatööga seoses Herman de rakermester’it, 1555. aastal Tonniest, kes tapeti, 1525. aastal aga timukasulast Thomast. 1525. aasta on graveeritud ka ühele Eesti Ajaloomuuseumi relvakogu talletatud mõõgale. See kaheteraline ristikujuline nn rüütlimõõk on veidi üle meetri pikk - 80 cm pikkuse tera ja 25 cm pikkuse käepidemega. Tera ots on sirgeks lõigatud ning selle otsa on viis puuritud auku, mis olid mõeldud lisaraskuse kinnitamiseks, et löögijõudu suurendada. Käepideme poolsesse otsa graveeritud aastaarvu juures on alamsaksa keelne värss: GOTTESGNADT VN TREW IST ALLE MORGEN NEW / WANN ICH DAS SCHWERDT AVF THV HEBEN SO HELF ICH DEM SUNDER INS EWIGE LEBEN, mis kõlab eesti keeles järgmiselt: Jumala arm ja ustavus tärkab igal hommikul / Tõstes mõõga, aitan patuse igavesse ellu. Teksti lõpus on võllapuu kujutis. Sama värss on graveeritud ka teisele poole ilma aastaarvuta ning võllaratta kujutisega. Arvatavasti on selle mõõga puhul tegemist tseremoniaalse mõõgaga, mida hukkamiseks tegelikult ei kasutatud.
Eesti Ajaloomuuseumi kogusse on see jõudnud Eestimaa Provintsiaalmuuseumi riigistamise käigus ja sinna omakorda vastu võetud 1870. aastail Tallinna apteeker Johannes Burchardt VIII kollektsiooniga „Mon faible“. Selle eseme puhul on veel teada ka varasemad omanikud. Nimelt omandas Burchard selle mõõga Tallinna kondiitrilt Carl Friedrich Seywangilt (1779-1834), kes väärib pikemat tutvustust. Seywang olevat mõõga ostnud endise Tallinna linnapea, kohtufoogti ja kaupmehe Caspar Höppeneri (1701-1785) pärandvara avalikult müügilt.
AM N 5631:1169; AM _ 12771 F 14728.
Seywang oli pärit Preisimaalt, Berliinist ja saabus Tallinna 18./19. sajandi vahetusel. Tallinnas asus ta sellina ametit õppima kondiiter Vogti juures. 1806. aastal sai ta linnakodanikuks ja omandas ühelt kaugelt sugulaselt Pika ja Hobuse tänava nurgal maja ja rajas sinna oma kondiitritööstuse ja äri. Seywang hakkas ostjate meelitamiseks kasutama uudseid võtteid, korraldades oma äris väljapanekuid. Jõulunäitusi tegid ka teised kondiitrid, kes tutvustasid sellega oma toodangut, kuid Seywang pakkus selle asemel huvitavaid vaatepilte kogu maailmast, nimetades neid kunstinäitusteks. Kes ostis kaupa vähemalt ühe rubla eest, võis Alpi mägesid või Hispaania maastikku vaadata tasuta. Need vaatepildid võisid olla panoraamad, mis tollal olid väga moes ning mille jaoks ehitati terveid hooneid.[2]
Veelgi laiemat tähelepanu ja austust sai Seywang aga sellega, et rajas Kalamajja ligi kahe kilomeetri pikkuse kaseallee, kuhu ta ise oma perega puid istutas. Allee äärde paigutas ta ka pingid ja poolkaarekujulised kivist puhkemajad neile, kes trammi pealt Kalamaja kalmistule jalutades vihma kätte jäid. Mitu aastat väldanud töö valmis 1831. aastal. Seywang ise aga suri paar aastat pärast seda.
Aastakümneid hiljem püstitasid Tallinna kondiitrid Georg Stude eestvedamisel allee algusesse Volta tänava ja Kopli maantee nurgale kõrge telliskivist värava allee rajaja mälestuseks. Eesti Ajaloomuuseumi fotokogus sellest väravast säilinud ka üks foto, millel näha väravat ja sellel olevat teksti „Seywangi promenaad“. Kahjuks lammutati värav 1950. aastate lõpus Nõukogude võimude poolt nagu paljud teised varasemat aega meenutavad märgid linnaruumis – umbes samal ajal hävitati ka Kalamaja, Kopli ja Vana juudi kalmistu.
AM _ 5117 R 511.
Küll aga on Ajaloomuuseumi kogus ka teine timukamõõk, mis on samuti valmistatud 16. sajandil. Oma tüübilt on ta eelmisega samasugune ristikujuline kaheteraline rüütlimõõk, millel on ümaraks lõigatud ots. Selle mõõga valmistas Vestfaali Solingeni relvatehastes Johannis Henckel, kes on sellest teada andnud mõõgale graveeritud tekstis. Mõõka võib igaüks praegu minna imetlema Suurgildis selle aasta mais avatud näitusele „Hansa hiilgus. Kuidas keskajal rikkus sündis.“ Sel näitusel jälgitakse ühe Hansa-kaupmehe elukaart, mille võis saada ka kuritegu ja karistus.
1.) Kalmer Mäeorg. Tallinna timukad.
https://linnaarhiiv.wordpress.com/2017/04/25/tallinna-timukad/
2.) Moonika Teemus. Reisides toas : pano-, kosmo- ja dioraamadest Tallinnas ja Tartus (1826-1850). Tartu: Tartu Ülikool, 2005.