Ajaveeb. Aastalõpu mõtisklus sellest, kuidas me päranduse saime

Mõned aastad tagasi otsustasime Ajaloomuuseumis, et pühendame 2025.–2026. aasta ajutise näituse Maarjamäel pärandihoiu ajaloole ja hetkeseisule. Näitusel „Sulle on pärandus“ mõtiskleme, kuidas asjade ja kohtade loomisest jõuti rahvaalgatuslikult nende märkamise, uurimise ja hoiuni ning sealt edasi riiklikult korraldatud muinsuskaitseni. 14 mälestist kui maailma peegeldavad veetilgad räägivad pärandi loo viimasel sajandil ning 12 intervjuust pärandi hoidjate, uurijate ja kasutajatega selgub, kuhu muinsuskaitse mõte ja korraldus on liikumas.

Näituse tegemise algtõukeks oli teadmine, et 19. juunil 2025. aastal möödus sada aastat Eesti esimese muinsuskaitseseaduse vastuvõtmisest. Mõistagi ei tehta ühtki seadust tühjale kohale – alati on sellel sügav põhjus ja kindel eesmärk. Näiteks poliitika, mis hoiaks või suunaks ühiskondlikke valikuid.

 Mine üles Uruki müüride peale ja kõnni,

 selle rinnatist uuri ja telliseid vaatle ‒

 kas pole selle tellised põletatud

 ja selle vundamendid rajanud seitse tarka?

 (Gilgameši eepos, I tahvel, 18‒21, XIII‒XI saj. eKr, tõlkinud Amar Annus.)

Sumeri legendaarse kuninga Gilgameši lugudes, vanimas kirjalikult säilinud eeposes, otsib inimene surematust. Usuti, et kõik hea, mis inimkonnal oli, tuli uputuse-eelsete inimeste tarkuse pärimisest. Muinsuskaitse tegelebki inimese loomuomase tungiva vajadusega mõtestada, kes me oleme, kust me tuleme ja miks me oleme sellised, nagu oleme.

Kultuuripärand on väärtus kogu ühiskonnale, ent selle aineline osa puudutab mitte ainult ühist ehk riiklikku omandit, vaid ka eraomandit. Seega tuleb üldistes huvides tehtavad kitsendused kirja panna seadustesse. Hea seaduseandja püüab õigusaktis leida tasakaalu üksikisiku ja kogu ühiskonna kanda jääva vastutuse vahel. Seadustel, kus tasakaal leitakse, on lootus saada tõelisteks ühiskondlikeks kokkulepeteks.

Ajaveebis olen varem mõtisklenud aja, ruumi ja mälu üle. Seekord võtan vaatluse alla pärandi väärtustamise loo.

ALGUSE OTSINGUIL

Teekond muinsuskaitseseaduse vastuvõtmiseni 1925. aastal algas tunduvalt varem, ammu enne Eesti Vabariigi loomist. Aga kas saame panna näpu peale, millal täpselt sel teel esimene samm astuti? Millal hakati Eestis varasemate inimeste jäetud jälgi märkama ja milliseid neist väärtusena käsitlema? Mida arvas üks aus kütt ja korilane metsa raadamisest põlluks ja karjamaaks? 

Vepslaste alepõletus 1926. a. ERM Fk 609:38

See, mida ajalooteaduses nimetatakse neoliitiliseks revolutsiooniks, oli pigem aastasadu kestnud evolutsioon. Inimeste eluviis ja keskkond muutus nii märkamatult, et ehk ei tekitanud kelleski ärevust. Või kui tekitas, siis kas me oskaksime seda uurida? 

Jumaliku õiguse alla kuuluvad näiteks sakraalsed ja religioossed asjad. Sakraalsed [asjad] on need,  mis on pühitsetud [ja pühendatud] taevastele jumalatele; religioossed on jäetud surmajumalatele. Aga sakraalseks peetakse ainult seda, mis on pühitsetud Rooma rahva käsul ja volitusel    [rahvakoosolekul], näiteks selle kohta vastu võetud seadusega või senati otsusega. Religioosseks teeme [asja] omal tahtel, mattes surnu meile kuuluvasse paika, kui me ainult oleme selle surnu matmisega seotud. [...] Mingil viisil kuuluvad jumaliku õiguse alla ka pühad asjad, näiteks linnamüürid ning väravad.

(Gaiuse institutsioonid. Tõlkinud Hesi Siimets-Gross ja Merike Ristikivi.)[i]

Gaius (eluaeg II saj. pKr) oli Rooma jurist. Paljuski just tema tööst lähtusid Justinianuse mõjuka seaduskogu ühe osa ‒ Institutsioonide ‒ kirjapanijad (VI saj. pKr). Justinianuse seaduskogule (hiljem tuntud kui Corpus iuris civilis) tuginesid omakorda õiguseloojad Euroopas alates keskajast. Rooma õigusvaldkondade jaotus era- ja avalikuks õiguseks ning Rooma õiguspõhimõtted on praegugi kehtiva õiguse aluseks.

Samal ajal, kui Gaius viidatud read kirjutas, rajasid Eesti alal elanud inimrühmad, kellega jagame geneetilist koodi^[ii], surnud kogukonnaliikmetele tarandkalmeid. 

Nõo Jaagupi tarandkalme. PäMu 716 F 2560:3

Neisse on maetud mitme sajandi jooksul ning kalmete äärevaredesse või nende lähedusse hiljemgi.^[iii] Toonane maastikukasutus oli juba üsna kindlasti hierarhiline, kus ühed asustuskeskused domineerisid teiste üle.^[iv] Tõenäoliselt oli iga tükk metsavaba maad omandina „arvel“. Huvitav, kas ka meie esivanemad mõtisklesid sarnaselt roomlastele jumalike ja religioossete, s.t. eraomandisse mittekuuluvate asjade ja kohtade üle?

Millest mõtles Eesti elanik XIII sajandil, kui talle tuttavlikku maastikku hakkasid ilmuma seniste kuivlaos vundamentide ja puidust hoonete kõrvale suured kiviehitised – linnused, kloostrid ja kirikud? Legendid räägivad, et nii mõnelgi pool rajati kirik otse kohalike elanike pühapaika. Samuti käib peaaegu iga suurema hoone ehitamisega kaasa muistend sellest, kuidas päeval ehitatu keegi öö jooksul lammutas.

Haljala kirik on üks neist, mille kohta käib jutt, et see on ehitatud vanade eestlaste pühapaika. 

ERM Fk 830:136

Esimesed kivihooned, mis võrreldes hilisematega olid pigem tagasihoidlike mõõtmetega, tundusid siiski tohutult palju suurematena kui jõukaimate pealike senised eluhooned. Neid oli tegelikult ju üsna vähe, kuid vallutajate „ruumipoliitika“ eesmärk oli kindlasti muserdada selle abil vallutatud rahva enesetaju.

Tundmatu kunstniku Rooma vaade. 19. sajand. AM 7361:17 G 1114

Arvestades, et meie armastatud Rooma on kannatanud suurt laostumist ja kahju, kuna puudub antiikne amet, kelle ülesandeks oli hoolitseda linnateede, tänavate, platside ja muude nii avalike kui ka eravalduste ning hoonete korrashoiu ja taastamise eest – ning kuna mõned linnakodanikud viskavad riknenud liha, luid, verd ja muid lagunevaid jäätmeid tänavatele ning teised omakasu huvides hõivavad ja rikuvad avalikke ja pühakute valdusi –, otsustame taastada ja uuesti kehtestada selle ameti kogu selle antiikses hiilguses ja autoriteedis. Sellest tulenevalt lubame tal:

1. Kõrvaldada kõik rüvedused ja rikkumised, mis aja jooksul tekivad, ilma kohtuvaidlusteta, vaid lihtsate ja otseste meetmetega.

2. Karistada vastuhakkajaid ja korrarikkumisi ning kehtestada vajalikud parandused ja taastamistööd.

3. Kasutada kõiki oma eelkäijate õigusi ja volitusi, nagu nad antiikses Roomas olid.

(Paavst Martinus V korraldus. 31. märts 1425.^[v] Tõlgitud ladina keelest eesti keelde tehisaru abiga.)

Teemeistrite – magistri viarum – ameti taasloomine Roomas 1425. aastal on üks esimesi paavstlikke korraldusi, kust nähtub mure pärandi ehk suuremale kogukonnale oluliste asjade säilimise pärast, olenemata sellest, kas need kuuluvad avalikku või eravaldusesse.^[vi] Järgnesid paavstide bullad 1468. ja 1474. aastast, millega kehtestati nõue kirikutesse kogunenud kunstivarade hoidmiseks. Kas ka Eestis tunnetati, et kirikuvarad meilgi siin Maarjamaal on kuidagi erilised?^[vii] Kas püssirohu tulekul kandiliste kindlusetornide asendumine ümaratega, või veelgi enam – linnamüüride matmine muldkindlustustesse – võis tekitada osas elanikest donkihhotlikku võitlustahet või vähemalt trotsi maailma muutumise vastu?

KUNINGA KÄSK

Varauusaeg oli suurte mõttemuutuste aeg. Reformatsioon, tööstuslik pööre ja valgustus muutsid läänemaailmas ajapikku jumalausu teaduseusuks ja tänulikkuse olemasoleva eest tarbimiskultuuriks. Ühiskond polnud enam endine, kuid näib, et inimese põhivajadust ‒ tahtmist teada, kust me tuleme ja kes me oleme ‒ see ei muutnud. Religioosse ilmanägemise murenemisel hääbuvate kommete, tavade ja tabude asemele tekkis riiklikult korraldatud muinsuskaitse.

Esimene muinsuskaitseseadus, mis puudutas ka Eestit, anti Rootsi noore kuninga Karl XI nimel 28. novembrist 1666. aastal. Plakat-manifest sätestas kuninga ja riigi maal olevate vanade linnuste, mõisate, kivikindluste, kantside, kivikangrute, ruunikivide, samuti suurte kokkukantud mullaküngaste, sugukonnakalmete jms. purustamise ja hävitamise keelu ning nende võtmise kuningliku kaitse alla. Lisaks sellele oli seaduses kirjas, et kui kellegi käes on juhtumisi muuhulgas vanu münte, siis sellest tuleks kuningale teada anda. Kui samalaadsed muinsused asusid aga põlistel aadlimaadel, kutsus kuningas aadlit tema eeskuju järgima, ähvardades vastasel korral ebasoosinguga.^[viii] Kui mõjuvõimas karistus oli ebasoosing? See kindlasti ei piirdunud õhtusöögikutsest ilmajätmisega, vaid tähendas ebasoosingusse langenule suurt ühiskondlikku ja majanduslikku kahju.

Vähemalt üks eksemplar Rootsi esimesest muinsuskaitseseadusest on meie maal siiani säilinud ning selle kodu on Tartu Ülikooli raamatukogus. „Sulle on pärandus“ näituse eksponeerimise ajal saavad kõik huvilised seda näha Maarjamäe lossis.

Foto Vahur Lõhmus

Plakat tuli saata riigiametnikele, samuti kirikuõpetajatele. Kindlasti jõudis kuninga käsk ka Rootsi toonastesse ülemereprovintsidesse. Seaduse päriselus rakendumisest võib kaudseks vihjeks olla kõige varasem teade Eesti alalt leitud viikingiaegsest aardest. Nimelt toimetas Karuse kihelkonna Järise külast leitud mündid selle paiga valitsejamees Philip Behm 1685. aastal kiiresti Stockholmi.^[ix]

PIKK KOGUKONDLIK PÄRANDI MÕTESTAMISE SAJAND

Põhjasõda pani „muinsusidu“ arengu pausile, kuid ei hävitanud seda. Valgustusest ning romantismi tormist ja tungist haaratud baltisaksa haritlased ei tegelnud seejuures ainult „oma pärandiga“ ‒ keskaegsete linnuste, kirikute ja linnadega ‒, vaid pöörasid estofiilselt tähelepanu ka maarahva muististele. Näiteks kandis aastatel 1791–1810 krahv Ludwig August Mellin oma atlases^[x] kaardile kümneid niinimetatud talupojalinnuseid.

XIX sajandit võib julgelt nimetada pärandi väärtustamise, mõtestamise ja kirjeldamise sajandiks. Loodi kohalikke ja piirkondlikke õpetatud seltse, mille liikmeiks olid peaasjalikult mõistagi maa- ja linnaharitlased, pastorid, linnakodanikud ja aadlikud. Nende sekka hakkas sattuma ka ülikoolihariduse kättevõidelnud maarahva esindajaid (eestlasi ja lätlasi), mis tagas selle, et muinsusteemalised ideed levisid ühest seltskonnast teise. Ühingutes peeti ettekandeid ning toimetistes avaldati uurimusi, isiklikke kogusid hakati üle andma seltsidele ning pandi sellega alus muuseumidele.

Eesti rahvuslik ärkamine tõi kaasa ka maarahval endal oma juurte otsimise mõtte. 1888. aastal avaldas Jakob Hurt „Postimehes“ üleskutse „Paar palwid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele“, kus ärgitas inimesi saatma talle rahvapärimust, murdekeele näiteid, luulet ja laule, tantse ja muistendeid. Kogujaid oli üle 1500, kes panid kirja kümneid tuhandeid lehekülgi eesti vaimset pärandit, mille põhjal siiani tehakse teadust ja ammutatakse inspiratsiooni.

Jakob Hurdale pühendatud plakat. 1989. AM F158 10:218

1895. aastal, saades nõu Soome arheoloogidelt ning võttes eeskujuks Jakob Hurda kogumistöö, pani Abja kooliõpetaja ja suur arheoloogiahuviline Jaan Jung (1835‒1900) ette koguda kokku ka ühised teadmised ainelise pärandi kohta. Tema üleskutsele vastas üle 500 inimese, kes saatsid infot sadade muististe kohta ‒ nii tekkis esimene ülevaatlik nimekiri kalmistutest, kivikalmetest, linnustest, ohvripaikadest, kabelimägedest, kiviristidest jms. Jung jõudis osa neist nimekirjadest ise avaldada kahe raamatukesena pealkirja all „Muinasaja teadus eestlaste maalt“. Pärast tema surma jätkas tööd Eesti Kirjanduse Selts, mille toimetistes ilmus sarja III osa (1910). Raamatu sissejuhatuseks avaldas Villem Reiman suure entusiasti eluloo ning märkis tema ja rahva kiituseks: „Kõigest majandusepolitika ja materialismuse kiitlemisest hoolimata seisab Eesti rahva hinges siiski veel suur aateline vara ja vaimustusevõime peidus, kui aga õnnelaps leidub, kes imelillega salakambri ust oskab avada.“[xi] 

Jaan Jung (43) teiste kultuuritegelaste seas.

Fotod Heinrich Tiidemann AM 13813 F 11684:37

Vaatamata eraalgatuslikele pärandihoiutegevustele ja -ootustele ei kehtestanud tsaarivõim siiski kuni oma eksistentsi lõpuni praegusel Eesti alal sisuliselt toimivat muinsuskaitsekorraldust, ehkki muistsete esemete kokkukogumist nõuti juba Peeter Esimese ukaasides. Samuti kohustas 1826. aastal tsaar Nikolai I kubernere kindlaks tegema, kus ja millises seisukorras on säilinud vanade losside ja kindluste jäänused.^[xii] 1845. aastal välja antud Balti provintsiaalseaduses^[xiii] oli Eestimaa adrakohtuniku, Liivimaa sillakohtuniku ja Kuramaa hauptmanni ametikohuseks võimudele aruannete esitamine kõigi piirkonnas leiduvate haruldaste loodusvaatamisväärsuste, muististe jms. kohta, kuid paraku pole ei kaasaegsed ega hilisemad uurijad välja toonud seda tõika kui toimivat kultuuri- ja looduspärandi haldust.

Heinz Pirang kirjeldas 1912. aastal oma ettekandes Balti ajaloolaste päevadel, kuidas uue sajandi alguses püüti baltisakslaste eesvedamisel keskvõimu ärgitada muinsuskaitset korraldama, kuid kõik katsed takerdusid seetõttu, et eelduseks võeti kaitset vajavate mälestusmärkide inventuuri olemasolu. Küsimust, kes ja millal nimekirja oleks pidanud koostama, ei lahendatud, mälestise definitsiooniski ei jõutud kokkuleppele. Samavõrd oluliseks takistuseks oli riikliku organisatsiooni struktuuri kujundamine – keiserliku tsentraliseerimishuvi kõrval ei selgunud, kes ettepandud auametites oleks pidanud otsuseid langetama, vastutama ja tegema ära tegeliku töö.

KATEGOORILINE PARATAMATUS

^[xiv]

Ilmasõja puhkemine 1914. aastal tõi Tsaari-Vene poliitikas ühe esimese asjana kaasa saksa koolide ja organisatsioonide sulgemise ning senine baltisaksa eliit sunniti kõrvale astuma kõigest, sealhulgas ka muinsuskaitsemõtte arendamisest ja riikliku korralduse ülesehitamisest.

Rahvusliku ärkamisaja ühistegevuse kaudu, valla- ja linnavalitsustes aegamisi ülekaalu saades ning Maapäevas demokraatiat ja valitsemist harjutades lõid eestlased 24. veebruaril 1918. aastal oma riigi. Manifestis kõigile Eestimaa rahvastele seisab üleskutse asuda ehitama oma kodu, kus valitseks kord ja õigus, sest seda nõuab meilt meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, ning kohustavad järeltulevad põlved.

Esivanemate higi ja vere väljenduseks olid paljude inimeste meelest kindlasti ka eri ajastute muistised maastikul ning rahvakunst, käsitöö, töö- ja tarberiistad jms. Noor riigivõim lõi muuseumide ja muinsuskaitse korraldamiseks üsna varakult ‒ juba veebruaris 1919 ‒ haridusministeeriumisse kunsti- ja muinsuskaitseosakonna, mille juhiks sai kunstnik Kristjan Raud. Vabadussõja ajal tuli tal jätkata kunstikaitsekomisjonide tööde korraldamist, kuid juba sama aasta sügisel valmis Rootsi 1867. aasta seaduse eeskujul esimene muinsuskaitseseaduse eelnõu. K. Raua hinnangul pidi just muinasjäänuste hoid olema riigi prioriteet, sest vaid oma muistiseid ja vanavara tundes saaks rahvast kasvada väärtuslikku kultuuri loov rahvus: „Üldinimlise kultuuri seisukohalt on meie rahva olemasolu ainult nii palju tähtis, kui palju ta suudab omapärast lisaks tuua selle üldinimlise kultuuri varasalve. Meie riigi olemasolu on õigustatud üksnes meie omapärase kultuuri olemasoluga, mis eeldud jälle omapärasest tüsedast rahvast. […] Kõige päält iseendasse ja siis Euroopasse!“^[xv]

Karl August Hindrey (Hoia Ronk) joonistus Kristjan Rauast.

ETMM 8239 T 2:1/34:7

Seadusega kavandati nii kinnise kui ka lahtise pärandi, s.t. arheoloogia, ehitiste, arhiivide, muuseumide ja kirikuvarade kaitse korraldamist, mistõttu küsis K. Raud eelnõu kohta mitmete üht või teist valdkonda tundvate inimeste ja organisatsioonide arvamust. 1920. aasta kevadel tõlgiti tekst saksa keelde ja saadeti muuhulgas ka peatselt Tartu Ülikooli professoriks tulevale arheoloogile Aarne Michaël Tallgrenile, kes redaktsiooniliste ettepanekute asemel koostas eelnõu uue versiooni. Sisulisi muudatusi polnud selles tegelikult kuigi palju, sest lähtus ju ka Tallgren Rootsi ja Soome seadustest.

Professor Aarne Michaël Tallgreni portree.

Fotograaf teadmata.

ERM Fk 3076:406

EELNÕUST SEADUSEKS – PÄRANDUSE VASTUVÕTMINE

Eelnõu viimistlemine sai haridusministeeriumi muinsusvalitsuses Kristjan Raua juhtimisel, rahvusteadlaste (arheoloogid, ajaloolased, kunstiajaloolased, etnograafid) ja hiljem ka juristide osavõtul põhijoontes valmis 1923. aastal, kuid Riigikokku jõudis see siiski alles 1925. aastal.

Miks kõik nii kaua aega võttis? Kas seetõttu, et haridusministreid nagu valitsusigi vahetus vabariigi alguses tihti ‒ kui esimene muinasvarade kaitse seadus lõpuks vastu võeti, oli tööl kaheteistkümnes minister. Või oli venimise põhjuseks poliitikute vähene usk, et muinsuste olukord on nii kriitiline, nagu erialainimesed seda esitasid? Ajakirjanduses ilmus ju aastate jooksul muinsuste suhtes ka iroonilisi artikleid. Näiteks kritiseeris kirjanik Artur Adson „Päevalehes“ haridusministeeriumi kultuuripoliitikat, kus teadusele ja muinsustele eraldati eelarves rohkem raha kui kunstivaldkonnale: 

„…vanavarasse ja muinsusse maetud kapitaal ei kanna kunagi sarnaseid protsente kui elava kunsti, loovate talentide ja nende produktsiooni rahvale kättesaamise heaks antud summad. […] Või arvatakse tõesti, et ühe vanaaegse kella omandamine kultuurväärtusena 75 tuh. marga eest on produktiivsem rahakulutamine kui P. Südda ehk R. Tobiase teoste väljaandmine, ehk mõne parema kunstniku-kirjaniku väljamaale õppima, tundma, täiendama saatmine? Ja kas emotsioonid, mis saadakse mainitud kella 5-minutilisest vaatlemisest (rohkem pole tarvis), on kaaluvamad kui need, mis saadakse Tobiase ja Südda helitööde kontsertidest ehk teostest, mis on loonud riigi abirahaga värskeks saanud kunstnik-kirjanik?!“^[xvi] 

Hugo Raudsepp sekundeeris mõni nädal hiljem allegooriliselt: 

„Lugu seisab nimelt selles, et Eesti iseseisvus on hakanud tõsiselt huvitama meie esiisi ja esivanemaid. Nad on heaks arvanud surnuist üles tõusta. […] Meie täidesaatev võim on esiisade käes ja surnud hinged valitsevad elavate üle – absoluutse enamusega. […] Ärge heitke ette kunsti-eelarve juhuslikkust ja tasakaalutust! See on ilmavaade ja süsteem.”^[xvii]

Märtsis 1925 teaduslike organisatsioonide kannatus igatahes katkes ning suuremates ajalehtedes avaldati märgukiri haridusministrile.^[xviii] Õpetatud Eesti Seltsi, Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Kirjanduse Seltsi, Akadeemilise Ajaloo Seltsi, Akadeemilise Kirjandusühingu, Tartu Ülikooli kunstiajaloo instituudi ja arheoloogia kabineti esindajad tõid kirjas hulgaliselt näiteid muististe ja ajalooliste ehitiste lõhkumisest ning teadusliku väärtusega esemete müümisest. Teadlased palusid ministril „avaldada terve oma mõju selleks, et kaitseseadus, mis juba mitu aastat teoksil, ilmuks veel sel kevadel“, sest „hävitamistööd tehakse peaasjalikult kevadel ja suvel, kündmisel, ehitamisel jne. Samuti sünnivad kirikute ja teiste ehituste remondid harilikult suvel.“

Eelnõu, mille haridusministeerium oli andnud Riigikogule 1923. aasta juunis ning mis seejärel pendeldas hariduskomisjoni ja üldkomisjoni vahel, jõudis 17. juunil 1925. aastal lõpuks suurde saali esimesele lugemisele. Seadust tutvustades märkis üldkomisjoni esindajana riigikogu liige Aleksander Jõeäär: „See seadus on laiaulatuslik, umbes samane nagu see on vastu võetud Prantsusmaal, Rootsis ja Soomes. Seadus ei ulata mitte ainult avalikkude asutuste ja seltside varanduste, vaid ka eraisikute omanduses olevate varanduste peale. Kaitset teostab haridusminister muinsusnõukogu abil. Viimase koosseis garanteerib, et võrdlemisi karmid kaitseabinõud mitte asjata tarvitusele ei tule.”^[xix]

Nähtava häälteenamusega nõustusid riigikogujad ka sellega, et I ja II lugemise vahele ei jäetaks kodukorras ettenähtud kolmepäevast vaheaega ‒ enne suvepuhkust oli seadusandjatel suur soov ehk vajadus vastu võtta lausa 32 seaduseelnõu. II lugemine toimus 18. juuni pärastlõunal, kus üldkomisjoni aruandja Werner Richard Karl Hasselblatti juhtimisel käidi läbi kõik paragrahvid ja tehti pisiparandusi. Seaduse III lugemine ja vastuvõtmine leidis aset 19. juuni hommikupoolsel istungil 16. päevakorrapunktina, asunikkude ehituslaenu seaduse ja Stockholmis 1924. aastal sõlmitud üleilmse postikonventsiooni ja kokkulepete kinnitamise seaduse vahel.

Kümme aastat (1925‒1935) juhtis muinsuskaitsekorraldust haridusministri abi Gottlieb Ney ning seejärel esimese muinsuskaitseinspektorina arheoloog-etnograaf Eerik Laid. 26. septembril 1925. aastal pidas Muinsusnõukogu oma esimese koosoleku. Koosolekute kohta avaldati jooksvalt infot ajalehtedes – seda, et koosolek on tulemas ja pärast toimumist ka seda, mida arutati. 1940. aastaks oli peetud 62 koosolekut, mille käigus tehti ministrile kaitse alla võtmise ettepanek umbes 2200 mälestise kohta, suunati restaureerimistoetuste jagamist ning arutleti muid kaitsekorralduslikke küsimusi.

Nii saigi meie riigi rajajate poolt esivanemate higi ja veri aukohale tõstetud ning järeltulevatele põlvedele pärandatud.

***

Jättes mõne teise kirjutise lahata kõik vahepealsed aastad muinsuskaitseloos, märgin siinse loo lõpetuseks, et Eesti ühines 2021. aastal Euroopa Nõukogu kultuuripärandi raamkonventsiooniga, mis võeti vastu 2005. aastal Faros. Selle kohaselt on kultuuripärand minevikust pärinev ressursside rühm, mida inimesed määratlevad, sõltumata selle omandilisest kuuluvusest, oma pidevas muutumises olevate väärtuste, uskumuste, teadmiste ja traditsioonide peegelduse ning väljendusena. See sisaldab kõiki keskkonna aspekte, mis tulenevad inimeste ja kohtade vahelisest vastastikusest mõjust läbi aja. Pärandi kogukonnaks aga on inimesed, kes väärtustavad kultuuripärandi teatud aspekte, mida nad soovivad avaliku tegevusvõrgustiku kaudu säilitada ja tulevastele põlvkondadele edasi anda.

Tõepoolest, pärand on eelnevate põlvkondade pärandus järglastele ning selle vastuvõtmine on üksiti ka selle eest vastutuse võtmine.  

[i]