Ajaveeb. Peeglimaagia

Oskus oma peegelpilti enesega samastada on inimkonna ajaloos üks tähtsamaid teetähiseid, mis andis edasisel evolutsiooniteekonnal teiste liikide ees olulise eelise. Valmistama hakati peegleid siiski aastatuhaneid hiljem, kui udusest virvendusest veepinnal enam ei piisanud. Kõikvõimalikest materjalidest erineva suuruse- ja raamistusega peegeldajatest on tänaseks saanud meie igapäevelu lahutamatud kaaslased ning ilma nendeta me tavaliselt oma päeva ei alusta. Ütlused, et „peegel ei valeta“ või „tõde paistab peeglist“, päriselus siiski paika ei pea, sest peeglid petavad meid alati – näeme sealt ju tegelikkuse pöörd-kujutist.

MIKS JA MILLAL PEEGLEID TEGEMA HAKATI?

Esimesed peeglid, mida inimkond kasutama hakkas, olid looduslikud veesilmad, millelt paistis vastu nii vaataja ise kui teda ümbritsev keskkond. Võib vaid arvata, millise müstika- ja maagiaga see vaatepilt nappide teadmiste ajastul seotus või milliseid tundeid esile kutsus. Oma välimuse korrastamiseks esiajal ilmselt peegeldust ei kasutatud, küll aga loeti sellest endeid tulevikuks ja seletati minevikus toimunut.



Ühiskonna ja sotsiaalsete suhete arenedes, muutus peegeldus oluliseks osaks mina-pildi kujunemisel ja maailma mõtestamisel ning sellega kaasnes vajadus, näha ennast ka loodusjõududest sõltumata. Enamgi veel – oma peegelduses hakati nägema võimu loodusjõudude üle. Otsides alternatiive veteväljale, hakati siledaks lihvima kivi- ja puitplaate, seejärel aga sepistama metalltahvleid. Peeglite kuju meenutas materjalist sõltumatult inimese nägu, mis omakorda seletab, mida sealt eeskätt näha taheti. Kui muistses Egiptuses kuulusid läikima poleeritud esikülje ja nikerdatud käepidemetega pronksist, hõbedast või kullast peeglid ainult kõrgklassi igapäevaellu, siis antiikmaailmas levisid peeglid juba sedavõrd laialdaselt, et jõudsid rahvalugudesse ja filosoofide traktaatidesse. Tuntud on legend Vana-Kreeka jahimehest Narkissosest, kes armus oma peegelpilti, filosoof Platon soovitas aga kõigil joobnutel ja õelatel tülinorijatel oma pahede nägemiseks peeglisse vaadata.


Kuna metallpeeglid kaotasid kriimustuste korral kiiresti selguse ja moonutasid kujutist, võeti Rooma impeeriumis umbes kaks tuhat aastat tagasi kasutusele ka klaaspeeglid. Tänapäevaste peeglite valmistamine algas 13. sajandil Veneetsias Murano saarel, kus klaasplaatide tagakülgi hakati katma õhukese tina-amalgaami kihiga. Itaalias leiutatud uut tüüpi peegeldajate võidukäik oli kiire ja paar sajandit hiljem muutusid need enesest lugupidava härrasrahva tunnuseks ka mujal Euroopas.
Veneetsias legendaarses peeglitööstuses valmistatakse peegleid tänapäevani. Sealsete peeglite tunnuseks on rikkaliku ja keeruka ornamentikaga klaasraamid, mida kaunistavad graveeringud, värvilised-kullatud klaaslilled jm detailid.

Tehnoloogia arenedes kasvasid näomõõtu peeglid 17. sajandil juba seinasuurusteks ning uhkelt raamituna asendasid need interjöörides tihti maalikunstnike teoseid. Lisaks ruumide dekoreerimisele hakati valmistama ka spetsiaalseid väikeseid, kumera välisküljega peegleid, mille abil ülemteener jälgis härraste söömise edenemist, jäädes ise sööjatele diskreetselt nähtamatuks. Kaasajal on populaarseimaks peegeldajaks kujunenud aga hoopis nutitelefon, mille selfie-režiimi võimaldab oma peegelpilti igal hetkel mitte üksnes vaadata, vaid seda jäädvustada ja sõpradega jagada.

TÕRNA – KAMARI MANUFAKTUUR

Eestis alustati peeglite valmistamist 1782. aastal Tõrna - Kamari manufaktuuris Põltsamaal. Selle asutajaks oli edumeelne lossiomanik Woldemar Johann von Lauw, kes peegelklaasi tooraineks vajaliku liiva välismaalt kohale vedada laskis ja spetsiifilisi eelteadmisi nõudvaid töid palkas tegema Saksamaal väljaõppinud meistrid. Tõrna klaasikojas puhuti esmalt eriliselt läbipaistvad õhukesest klaasist tahvlid, mis seejärel Kamari lihvimiskojas Põltsamaa jõe veesurve abil siledaks poleeriti ning siis tina-amalgaami kihiga kaeti. Ettevõttes valminud peegleid kasutas luksuslikku elustiili armastanud Woldemar Johann von Lauw ise, kuid konkurentsi puudusel olid need väga populaarsed ka siinse aadelkonna seas ja jõudsid müügile isegi Vene impeeriumi pealinnas Peterburis. Peeglite valmistamiseks vajalik tooraine oli aga kallis ja tegevuskulud kõrged, lisaks purunes suur osa valmistoodangust kehvade transpordiolude tõttu enne ostjateni jõudmist. Moodne tööstusettevõte tegutses paraku üsna lühiajaliselt ja pärast lennukate ideedega omaniku surma peeglikoda suleti.

RÕIKA – MELESKI SUURTÖÖSTUS

Palju tuntumaks said veidi hiljem Võrtsjärve-äärse Võisiku mõisa maadele rajatud Rõika-Meleski vabriku peeglid, mis oma märkimisväärse selguse tõttu võitsid kiiresti laialdase tuntuse. Suurtööstuse rajas Saksamaalt pärit Carl Philip Amelung, kes enne Eestisse tulekut töötas Peterburis, esindades seal oma isale Anton Amelungile kuulunud Grünenplani peeglivabrikut. Keerulised transpordivõimalused ja pealinnas kiiresti kasvanud nõudlus peegliklaasi järele, viisid ta peagi mõttele, asutada Vene impeeriumi territooriumil oma ettevõte. Välismaalasest peeglivabrikandi ideed toetas kohalikke olusid paremini tundev jõukas Riia raehärra Eberhard Berens von Rautenfeld, kes kaasas ettevõtmisesse ka oma poja Carl Heinrichi ja väimehe George von Bocki. Ühiselt otsustati tootmine rajada George von Bockile kuulunud Võisiku (sks k Woiseck) mõisa maadele. Asukoha valikult said määravaks nii isiklikud suhted, kui see, et mõisale kuuluvad alad Võrtsjärvest Põltsamaani, olid laevatatavate jõeteede kaudu Peterburiga küllaltki hästi ühendatud.


Aastatel 1792 – 1795 ehitati kiiresti valmis suur tööstuskompleksi, kuhu kuulusid Rõika vesiveski juurde rajatud peeglite lihvimise ja poleerimise vabrik Katharina ning klaasipuhumise ja lõikamise vabrik Lisette Võrtsjärve kaldal. Kaunid naisenimed said vabrikud Võisiku mõisahärra abikaasa ja tütre järgi.
Uut suurettevõtet kutsuti Saksamaalt juhtima kogenud Anton Amelung, kes võttis oma senisest vabrikust keerukamate tööprotsesside jaoks kaasa parimad spetsialistid. Kvaliteetne toodang ja agressiivne müügistrateegia Peterburis viisid Rõika-Meleski lühikese ajaga Vene impeeriumi juhtivate tööstusettevõtete hulka. Pärast Anton Amelungi surma võttis direktoriameti üle Carl Philipp Amelung, kes tootmisega teenitud kasumi arvelt ostis vabriku teistelt osanikelt välja. Perekond Amelungi ainuomandisse läinud Rõika-Meleski kasvas 19. sajandi alguses mõneks ajaks koguni Eesti alade suurimaks tööstus­ettevõtteks. Vene impeeriumis 1822. aastal kohaliku tööstuse kaitseks ja edendamiseks kehtestatud kõrged sisseveotollid ainult suurendasid peeglitootja edu ja kasvatas tootmismahtu. Kiiresti tõusis ka tööliste arv, ulatudes 1850. aastatel juba viiesajani.


Väljapaistvaim Rõika-Meleskis töötanud erialateadlane oli 1864.–1885. aastani koos Friedrich Ludwig Amelungiga ettevõtet juhtinud keemiadoktor Hermann Benrath. Tema eestvõttel toimunud tehniliste uuenduste käigus mindi üle ökonoomsematele Siemens-tüüpi regeneratiivahjude kasutamisele, mis lühendasid sulatusprotsesse rohkem kui poole võrra. Tahvelklaasi hakati puhumise asemel aga valama, mis tõi kaasa peeglite kvaliteedi paranemise ning suurema tootmisvõimsuse.


Vigurpeegli valmistas oma pruudile pulmakingiks Rõika-Meleski klaasitööstuse lihtööline ja kutsar Jaak Kuusik. Mõõduka tasu eest palkas innukas peigmees appi ka sakslasest meistri, sest lihvitud ja faasitud peegelklaasi valmistamine oli keeruline ja nõudis erilisi oskusi.
Rõika-Meleski vabriku peeglid pälvisid oma kvaliteedi ja hiiglaslike mõõtmete – võimsamad neist olid üle viie ruutmeetri suurused - tõttu ka laiemat rahvusvahelist tähelepanu, võites preemiaid erinevatel tööstusnäitustel. Londonis 1851. aastal toimunud maailmanäitusel võitsid ettevõttes valmistatud veidi üle kolme meetri kõrgused peeglid koguni kuldmedali. Rõika-Meleski peegleid kaunistasid Peterburi aadelkonna losside seinu, kuid jõudsid tänu vilkale ülemerekaubandusele teistessegi Euroopa suurlinnadesse ja Ameerika Ühendriikidesse.
Rõika-Meleski vabriku kõrgajaks jäigi 19. sajand. Esimese maailmasõja lõpul, kui Vene impeeriumi hiiglaslik turg kadus, lõpetati vabrikus peeglite valmistamine ning keskenduti lihtsamate klaasesemete ja taara tootmisele.

VÄIKETÖÖKOJAD, ARTELLID JA TSEHHID

Hilisemal ajal Eestisse enam uusi peeglivabrikuid ei asutatud, küll aga tegelesid peegelklaasi hõbetamise, parajaks lõikamise- ja poleerimisega arvukad väiketöökojad. Kahe maailmasõja vahelisel perioodil oli erinevaid peeglitootjaid kokku üle paarikümne, suuremad ja tuntumad neist olid Johann Lindemanni Klaasi- ja peeglitöökoda, E & G Loderaud Peeglitööstus ning aktsiaseltsid Frankonia ja Fama.


Peeglite valmistamiseks vajaminevat tahvelklaasi ostsid ettevõtted peamiselt Järvakandi klaasitehasest , kuid väiksemates kogustes toodi seda sisse ka välismaalt. Kui Põltsamaal ja Rõika-Meleski vabrikus valmistatud peeglite peamiseks ostjaskonnaks oli peamiselt olnud aadelkond, siis omariiklusajal tegutsenud väikefirmade soodsa hinnaga peeglid jõudsid juba Eesti kujuneva keskklassi kodudesse.
Nõukogude aja siinne peeglivalmistamine hääbus. Artellideks muudetud väikesed töökojad likvideeriti kiiresti ja peegleid hakati tarnima NSV Liidu suurtööstustest.



Kõikuv kvaliteet ja tarneprobleemid pidevalt kasvavat nõudlust siiski rahuldada ei suutnud ja nii käivitati 1970. aastatel Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaadis modernsete seadmetega peeglitsehh, mille toodang jäi siinsel domineerima kuni taasiseseisvumiseni. Tänapäeval on Eesti tuntumaks peeglitootjaks osaühing Andres Glass Solutions, kus eksporditud tahvelklaas kaasaegse tehnoloogia abil peegeldama pannakse.