Tänapäeval peame enesest mõistetavaks, et sportlased pingutavad medali nimel. Ei anta medaleid ju igaühele (kui mõned lasteüritused välja arvata), vaid ainult kolmele paremale. Ikka kuld, hõbe ja pronks – võimete ja suutmise järgi. Ent möödunud aegadel jagati aurahasid palju enamatel elualadel – põllumajanduses, tööstuses, teaduses, kui nimetada vaid mõnda. Nobeli auhinnaga kaasnev kuldne ketas helgib küllap paljudel meist vaimusilma võrkkestal.
Ei pääsenud medalijahist ka kultuur, ei muusika ega kujutav kunst. Loetagu kasvõi Johann Köleri autobiograafiat, kus kõikide kunstitudengite karjäär keerleb tegelikult medalite ümber – kas saab, kes saab, kes ei saanud ning kelle süü tõttu (Kisseljova 2014, 86-90). Tõepoolest, virgutamiseks tulevasi kunstnikke õpisaavutustele seati Keiserlikus Kunstide Akadeemias 4. juulil 1830. aastal sisse autasude süsteem, mis esialgu hõlmas suurt ja väikest hõbemedalit. Et õppeaasta jagunes kolmandikeks nagu praegu hokimäng, siis jagati ka medaleid vastavalt kolmandike lõpus toimunud eksamitöödele. Mõni aasta hiljem lisandusid akadeemia hõbemedalitele suur ja väike kuldmedal, mida anti vastavalt parima(te) lõputöö(de) ja muidu silmapaistvate kunstisaavutuste eest.
Samas Keiserlikus Akadeemias õppis ka Eesti rahvusliku maalikunsti tüvilooja Johann Köler. Oma autobiograafias (Kisseljova 2014, 84, 86) meenutab kunstnik, kuidas talle ei pööratud mingit tähelepanu enne, kui oli saanud medali. Alustuseks oli see väike hõbemedal, sest reeglina kõrgemat autasu enne madalamat ei antud. Medal omistati Kölerile väidetavalt 1853. aastal, kuid pole teada, mis teosega täpsemalt ta selle ära teenis. Kunstnik meenutab vaid, et sai selle ühe joonistatud aktietüüdi eest. Samal aastal ja nähtavasti sama akti edasiarenduse eest tunnustati teda teisegi väikese hõbeaurahaga, kuna järgmisel aastal tõi aktistuudio talle juba suure hõbemedali (Levin 2019, 64, 417). Aeg oli vahetada hõbe väärtuslikuma metalli vastu ja 1855. aastal auhinnati Köleri akadeemia lõputööd „Herakles toob Kerberose põrguväravast“ väikese kuldmedaliga. Ning viimaks, pärast vahepealset ebaõnne saavutas Köler 1857. aastal akadeemia kõrgeima tunnustuse – suure kuldauraha programmilise teose eest, mis kandis pealkirja „Saul Een-Doori nõianaise juures“.
Köleri kuldsete autasude saatus on teadmata, kuid üks Keiserliku Kunstide Akadeemia väike hõbemedal signatuuriga AM 26378 (läbimõõt 46 mm; kaal 38,69 g) säilib alates 1984. aastast Eesti Ajaloomuuseumis.
Medali esiküljel näeme kaunite kunstide võrdkujusid – lüürat, dooria sammast, paletti pintsliga ning antiikset skulptuuri. Nende kohal kaarduv pealiskiri tõendab, et autasu on antud edukuse eest joonistamisel. Medali oli 1830. aastal kujundanud, modelleerinud ja teostanud üks Vene hilisampiiri silmapaistvaimaid medaljööre, kuulsa Fjodor Tolstoi õpilane Pavel Utkin (tema kohta vt. Štšukina 2000, 139-144). Loorberivanikus tekst medali tagaküljel märgib selle andjat: Keiserlikku Kunstide Akadeemiat, mille alt leiame ka auhinnatu nime: ИВАНУ КЁЛЕРУ – Johann Kölerile. Museaal pärineb eraisikult, kuid paraku puuduvad andmeid, mis teid pidi medal tolle kätte jõudis.
Kuid see pole veel kõik. Sobramine internetis viis hämmastava tõdemuseni, et kusagil ida- või lõunapoolsetes digiavarustes on säilinud teinegi Kölerile antud väike hõbemedal (Медаль академии художеств 1830 - Настольные медали - SAMMLER.RU). Kus täpsemalt, kelle käes ja missuguse saatusega too medal on, pole hetkel võimalik välja selgitada. Igatahes teame nüüd, et mõlemad Johann Köleri väikesed hõbemedalid on seniajani alles. Kas see tähendab ka, et kusagilt võib välja ilmuda mõni kuldne eksemplar? Kunstnikule oleks see tema 200. sünni-aastapäeval ilus kingitus.
Levin 2019 – Mai Levin, Johann Köler (1826-1899).
Štšukina 2000 – Евгения Семеновна Щукина, Два века русской медали. Медальерное искусство в России 1700-1917 гг. Москва: Терра 2000.
Ei pääsenud medalijahist ka kultuur, ei muusika ega kujutav kunst. Loetagu kasvõi Johann Köleri autobiograafiat, kus kõikide kunstitudengite karjäär keerleb tegelikult medalite ümber – kas saab, kes saab, kes ei saanud ning kelle süü tõttu (Kisseljova 2014, 86-90). Tõepoolest, virgutamiseks tulevasi kunstnikke õpisaavutustele seati Keiserlikus Kunstide Akadeemias 4. juulil 1830. aastal sisse autasude süsteem, mis esialgu hõlmas suurt ja väikest hõbemedalit. Et õppeaasta jagunes kolmandikeks nagu praegu hokimäng, siis jagati ka medaleid vastavalt kolmandike lõpus toimunud eksamitöödele. Mõni aasta hiljem lisandusid akadeemia hõbemedalitele suur ja väike kuldmedal, mida anti vastavalt parima(te) lõputöö(de) ja muidu silmapaistvate kunstisaavutuste eest.
Samas Keiserlikus Akadeemias õppis ka Eesti rahvusliku maalikunsti tüvilooja Johann Köler. Oma autobiograafias (Kisseljova 2014, 84, 86) meenutab kunstnik, kuidas talle ei pööratud mingit tähelepanu enne, kui oli saanud medali. Alustuseks oli see väike hõbemedal, sest reeglina kõrgemat autasu enne madalamat ei antud. Medal omistati Kölerile väidetavalt 1853. aastal, kuid pole teada, mis teosega täpsemalt ta selle ära teenis. Kunstnik meenutab vaid, et sai selle ühe joonistatud aktietüüdi eest. Samal aastal ja nähtavasti sama akti edasiarenduse eest tunnustati teda teisegi väikese hõbeaurahaga, kuna järgmisel aastal tõi aktistuudio talle juba suure hõbemedali (Levin 2019, 64, 417). Aeg oli vahetada hõbe väärtuslikuma metalli vastu ja 1855. aastal auhinnati Köleri akadeemia lõputööd „Herakles toob Kerberose põrguväravast“ väikese kuldmedaliga. Ning viimaks, pärast vahepealset ebaõnne saavutas Köler 1857. aastal akadeemia kõrgeima tunnustuse – suure kuldauraha programmilise teose eest, mis kandis pealkirja „Saul Een-Doori nõianaise juures“.
Köleri kuldsete autasude saatus on teadmata, kuid üks Keiserliku Kunstide Akadeemia väike hõbemedal signatuuriga AM 26378 (läbimõõt 46 mm; kaal 38,69 g) säilib alates 1984. aastast Eesti Ajaloomuuseumis.
Medali esiküljel näeme kaunite kunstide võrdkujusid – lüürat, dooria sammast, paletti pintsliga ning antiikset skulptuuri. Nende kohal kaarduv pealiskiri tõendab, et autasu on antud edukuse eest joonistamisel. Medali oli 1830. aastal kujundanud, modelleerinud ja teostanud üks Vene hilisampiiri silmapaistvaimaid medaljööre, kuulsa Fjodor Tolstoi õpilane Pavel Utkin (tema kohta vt. Štšukina 2000, 139-144). Loorberivanikus tekst medali tagaküljel märgib selle andjat: Keiserlikku Kunstide Akadeemiat, mille alt leiame ka auhinnatu nime: ИВАНУ КЁЛЕРУ – Johann Kölerile. Museaal pärineb eraisikult, kuid paraku puuduvad andmeid, mis teid pidi medal tolle kätte jõudis.
Kuid see pole veel kõik. Sobramine internetis viis hämmastava tõdemuseni, et kusagil ida- või lõunapoolsetes digiavarustes on säilinud teinegi Kölerile antud väike hõbemedal (Медаль академии художеств 1830 - Настольные медали - SAMMLER.RU). Kus täpsemalt, kelle käes ja missuguse saatusega too medal on, pole hetkel võimalik välja selgitada. Igatahes teame nüüd, et mõlemad Johann Köleri väikesed hõbemedalid on seniajani alles. Kas see tähendab ka, et kusagilt võib välja ilmuda mõni kuldne eksemplar? Kunstnikule oleks see tema 200. sünni-aastapäeval ilus kingitus.
Kasutatud kirjandus
Kisseljova 2014 – Ljubov Kisseljova, Härra professor Köleri biograafia. – Tuna 1/2014, 78-91. Tõlgitud väljaandest: Иван Петрович Кёлер, профессор живописи. 1826–1886 [продолжение]. – Русская старина: ежемесячное историческое издание. СПб.: Тип. В. С. Балашева, 1886, Т. 52, № 11 (ноябрь), 333–378.Levin 2019 – Mai Levin, Johann Köler (1826-1899).
Štšukina 2000 – Евгения Семеновна Щукина, Два века русской медали. Медальерное искусство в России 1700-1917 гг. Москва: Терра 2000.