Iga kord, kui näeme ust sildiga „Ainult personalile“, ärkab meis automaatselt uudishimu. Mis peitub selle ukse taga, et sinna pääsevad vaid vähesed? Muuseumid ei ole siin erand – terved korrused ja ruumid on külastajatele suletud. Hollywood armastab neid paiku romantiseerida, kujutades neid peidetud aarete, lummatud esemete ja salajaste ühenduste maailmana. Tegelikkus on küll vähem glamuurne, kuid sugugi mitte vähem põnev. Käesolev blogipostitus avab selle kangekaelselt suletud „Ainult personalile“ ukse ning heidab pilgu muuseumitöö kulisside taha.
Nagu mesilastarus, käib ka muuseumides pidev ja väsimatu töö, mida külastajad sageli ei märka. Koguhoidjad, kuraatorid, konservaatorid, hariduskuraatorid, raamatukoguhoidjad ja paljud teised spetsialistid panustavad iga päev sellesse, mida publik lõpuks näeb. Näitusi kureeritakse, kahjustatud esemeid konserveeritakse ning tehakse plaane kogude tuleviku jaoks.
Olen sedasama küsimust mõttes rakendanud ka enda elule – kui mu kodu süttiks, teaksin üsna täpselt, millised viis asja ma esimesena kaasa võtaksin. Kuid kujutlegem sama otsust olukorras, kus tegemist ei ole viie esemega, vaid tuhandete või isegi sadade tuhandete objektidega. Kuidas üldse selliseid otsuseid tehakse? Kes suudaks seista Van Goghi ja Monet’ teoste ees ning otsustada, kumb neist tuleks enne päästa? Just siin muutuvad oluliseks kogude väärtustamine ja riskihindamise raamistikud.
Väärtuse mõistet aitavad konkretiseerida erinevad tegurid. Ese võib olla suure või väikese väärtusega sõltuvalt selle seostest, informatiivsest väärtusest, suhtest teiste esemetega või ainulaadsusest. Näiteks võib tuua Erika Haggi loodud Helmi Puuri pronksskulptuuri. Skulptuur valmis 1950. aastatel ajal, mil Eesti oli Nõukogude Liidu okupatsiooni all ja kultuurielu tugevalt ideoloogiliselt kontrollitud. Haggi kujutas oma loomingus tuntud sportlasi, kultuuritegelasi ja Eesti revolutsionääre ning mitmed tema tööd jõudsid Eesti Kunstimuuseumi või Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi jm kogudesse. Seos tunnustatud kunstnikuga võib tõsta eseme väärtust nii avalikkuse kui ka muuseumispetsialistide silmis.
Informatiivne väärtus ilmneb siis, kui esemel või kogul on oluline teaduslik või hariduslik kasutus. Selliseid objekte soovivad uurijad sageli kasutada või sisaldavad need väärtuslikku teavet mõne kindla teema kohta. Näiteks oletame, et Eesti armee ohvitseri mõõka soovivad regulaarselt uurida sõjaajaloolased. Tegemist on hästi säilinud 1930. aastate relvanäidisega, millel on Tallinna linna kultuurilised ja militaarajaloolised sümbolid. Eseme väärtus seisneb sel juhul ajaloolises ja stilistilises teabes, mida see edasi annab.
Oletame ka, et tegemist on ainsa omataolise mõõgaga nii Eestis kui maailmas. Haruldus on sageli esimene asi, millele inimesed mõtlevad sõna „väärtuslik“ kuuldes – olgu selleks materjali haruldus või eseme vähene säilimine. Ainueksemplar võib automaatselt tõsta eseme tajutud väärtust. Samas ei pruugi üksikese ise olla eriliselt haruldane, kuid selle tähendus võib suureneda seoses teiste kogus olevate objektidega. Võib-olla ei mõju see mõõk üksikuna kuigi tähelepanuväärsena, kuid terviklikus Eesti mõõkade kogus omandab see palju suurema tähtsuse. Seetõttu tuleb väärtuse hindamisel arvestada ka esemete omavahelisi seoseid.
Riskihindamine on süsteemne viis tuvastada ja vähendada ohte, mis võivad kahjustada kogude säilimist. Selle eesmärk on minimeerida kriisidee lühi- ja pikaajalist mõju. Selliste tööriistade väärtus seisneb selles, et need aitavad kogude tähtsust paremini mõõta ning annavad konkreetsed suunised hädaolukorra plaanide koostamiseks.
Üheks näiteks on Kanada Konserveerimisinstituudi ja ICCROM-i loodud ABC-meetod [1]. See võimaldab teha kogude kvalitatiivset ja kvantitatiivset analüüsi ning talletada riskide ulatust puudutavaid andmeid süsteemse riskijuhtimise jaoks. Kriiside sageduse, väärtuskadude ja mõjutatud pärandivara ulatuse hindamine aitab tuvastada suurima riskiga valdkonnad ning suunata kriisivalmiduse planeerimist.
Ukraina kultuuripärand on saanud sõjas rängalt kannatada. Mariupolis asunud Kuindži [2] kunstimuuseum, kus hoiti märkimisväärset Ukraina kunstnike teoste kogu, hävis raketirünnakus täielikult ning muuseum on nüüd jäädavalt suletud. Teadaolevalt on konflikti käigus konfiskeeritud tuhandeid kunstiteoseid ning kogusid peidetud teadmata asukohtadesse. See on valus näide sellest, miks riskihindamine ja kriisivalmidus on hädavajalikud. Tänases julgeolekuolukorras ei ole kriisihaldus enam pelgalt teoreetiline harjutus. Kuigi ükski plaan ei suuda arvestada kõigi võimalike riskide ja stsenaariumidega, aitab see siiski vähendada kõige raskemaid tagajärgi.
Selle blogipostituse eesmärk ei ole hirmu külvata, vaid juhtida tähelepanu tööle, mida muuseumitöötajad teevad selle nimel, et tänased kogud säiliksid ka tulevastele põlvkondadele. Kultuuripärand talletab teadmisi sellest, kes me oleme, miks me oleme selliseks kujunenud ja kuidas meie ühiskond on arenenud. Riskihindamise, kogude väärtustamise ja kriisiplaneerimisega tegeledes olen hakanud mõistma, kui oluline on see töö kultuurimälu säilimise jaoks tervikuna.
Muuseumid on kollektiivse mälu hoidjad. Need säilitavad inimeste identiteeti ja aitavad mõtestada meie ühist minevikku. Eriti kriisiaegadel on pärandi säilitamine omamoodi lootuse tegu. Loodan, et see postitus aitab märgata muuseumitöötajate nähtamatut panust ja väärtustada seda, mis toimub suletud uste taga.
[2] https://www.house.museum/projects/kuindzhi-art-museum
Nagu mesilastarus, käib ka muuseumides pidev ja väsimatu töö, mida külastajad sageli ei märka. Koguhoidjad, kuraatorid, konservaatorid, hariduskuraatorid, raamatukoguhoidjad ja paljud teised spetsialistid panustavad iga päev sellesse, mida publik lõpuks näeb. Näitusi kureeritakse, kahjustatud esemeid konserveeritakse ning tehakse plaane kogude tuleviku jaoks.
Milliseid esemeid päästa esimesena?
Praktikandina kogude osakonnas uurisin teemat, mida enamik inimesi ei seosta kultuuripärandi säilitamisega, kuid mis on selle pikaajalise hoidmise seisukohalt määrava tähtsusega – kogude säilitamise kriisihaldust ja riskihindamist. Esmapilgul võib see kõlada kuivalt ja tehniliselt, kuid tegelikult on küsimus palju keerulisem ning isegi filosoofiline. Sisuliselt tähendab see küsimust: „Mida päästaks muuseum esimesena, kui puhkeks tulekahju?“Olen sedasama küsimust mõttes rakendanud ka enda elule – kui mu kodu süttiks, teaksin üsna täpselt, millised viis asja ma esimesena kaasa võtaksin. Kuid kujutlegem sama otsust olukorras, kus tegemist ei ole viie esemega, vaid tuhandete või isegi sadade tuhandete objektidega. Kuidas üldse selliseid otsuseid tehakse? Kes suudaks seista Van Goghi ja Monet’ teoste ees ning otsustada, kumb neist tuleks enne päästa? Just siin muutuvad oluliseks kogude väärtustamine ja riskihindamise raamistikud.
Väärtus, tähendus, haruldus
Miljoni euro küsimus on: kuidas määrata eseme väärtust riskihindamise kontekstis? Kogude prioriseerimine ja väärtustamine loob aluse hädaolukorra plaanide koostamiseks. Lihtsustatult tähendab see esemete tähenduse ja väärtuse hindamist eesmärgiga töötada välja võimalikult tõhus pääste- ja kriisiplaan. Väärtuse määramine ei põhine pelgalt tunnetusel, vaid eelnevalt kokku lepitud kriteeriumidel ja põhjendatud hinnangutel.
ETMM 5772 Sk 5, Helmi Puur tantsupoosis, Erika Haggi 1955
Väärtuse mõistet aitavad konkretiseerida erinevad tegurid. Ese võib olla suure või väikese väärtusega sõltuvalt selle seostest, informatiivsest väärtusest, suhtest teiste esemetega või ainulaadsusest. Näiteks võib tuua Erika Haggi loodud Helmi Puuri pronksskulptuuri. Skulptuur valmis 1950. aastatel ajal, mil Eesti oli Nõukogude Liidu okupatsiooni all ja kultuurielu tugevalt ideoloogiliselt kontrollitud. Haggi kujutas oma loomingus tuntud sportlasi, kultuuritegelasi ja Eesti revolutsionääre ning mitmed tema tööd jõudsid Eesti Kunstimuuseumi või Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi jm kogudesse. Seos tunnustatud kunstnikuga võib tõsta eseme väärtust nii avalikkuse kui ka muuseumispetsialistide silmis.
AM 17213 R 1714 Eesti maaväeohvitseri saabel M1923, A. Coppel Solingen
Informatiivne väärtus ilmneb siis, kui esemel või kogul on oluline teaduslik või hariduslik kasutus. Selliseid objekte soovivad uurijad sageli kasutada või sisaldavad need väärtuslikku teavet mõne kindla teema kohta. Näiteks oletame, et Eesti armee ohvitseri mõõka soovivad regulaarselt uurida sõjaajaloolased. Tegemist on hästi säilinud 1930. aastate relvanäidisega, millel on Tallinna linna kultuurilised ja militaarajaloolised sümbolid. Eseme väärtus seisneb sel juhul ajaloolises ja stilistilises teabes, mida see edasi annab.
Oletame ka, et tegemist on ainsa omataolise mõõgaga nii Eestis kui maailmas. Haruldus on sageli esimene asi, millele inimesed mõtlevad sõna „väärtuslik“ kuuldes – olgu selleks materjali haruldus või eseme vähene säilimine. Ainueksemplar võib automaatselt tõsta eseme tajutud väärtust. Samas ei pruugi üksikese ise olla eriliselt haruldane, kuid selle tähendus võib suureneda seoses teiste kogus olevate objektidega. Võib-olla ei mõju see mõõk üksikuna kuigi tähelepanuväärsena, kuid terviklikus Eesti mõõkade kogus omandab see palju suurema tähtsuse. Seetõttu tuleb väärtuse hindamisel arvestada ka esemete omavahelisi seoseid.
Kriisideks valmistumine muuseumis
Kõik need väärtuskriteeriumid loovad aluse riskihindamise läbiviimiseks. Just selliseid nähtamatuid otsuseid peavad muuseumitöötajad kulisside taga tegema. Minu uurimistöö viis mind riskihindamise meetodite, juhtumiuuringute ja erinevate lähenemiste maailma, mida võiksid kasutada ka muuseumid. Üks muuseumivaldkonna tugevusi on rahvusvaheline koostöövõrgustik, kus kultuuripärandi institutsioonid arendavad ja jagavad avatud lähtekoodiga tööriistu ning metoodikaid.Riskihindamine on süsteemne viis tuvastada ja vähendada ohte, mis võivad kahjustada kogude säilimist. Selle eesmärk on minimeerida kriisidee lühi- ja pikaajalist mõju. Selliste tööriistade väärtus seisneb selles, et need aitavad kogude tähtsust paremini mõõta ning annavad konkreetsed suunised hädaolukorra plaanide koostamiseks.
Üheks näiteks on Kanada Konserveerimisinstituudi ja ICCROM-i loodud ABC-meetod [1]. See võimaldab teha kogude kvalitatiivset ja kvantitatiivset analüüsi ning talletada riskide ulatust puudutavaid andmeid süsteemse riskijuhtimise jaoks. Kriiside sageduse, väärtuskadude ja mõjutatud pärandivara ulatuse hindamine aitab tuvastada suurima riskiga valdkonnad ning suunata kriisivalmiduse planeerimist.
Miks on see teema täna eriti oluline?
Sest elame kiiresti muutuvas maailmas. Iga päev toob nii häid kui halbu uudiseid. Eesti Ajaloomuuseum tunneb selle teema vastu üha suuremat huvi just seetõttu, et maailm meie ümber on muutunud ebastabiilsemaks kui varem. 2022. aastal alanud Venemaa sõda Ukraina vastu sundis paljusid Balti- ja Põhjamaade kultuuripärandi institutsioone oma kriisivalmidust ümber hindama. Eesti jaoks, kelle ajalugu on tihedalt seotud Vene okupatsiooniga, muutus küsimus Eesti kultuuri säilitamisest võimaliku konflikti tingimustes väga reaalseks.
Sõjakahjustused Kuindži Kunstimuuseumi galerii ruumides, märts, 2022
Ukraina kultuuripärand on saanud sõjas rängalt kannatada. Mariupolis asunud Kuindži [2] kunstimuuseum, kus hoiti märkimisväärset Ukraina kunstnike teoste kogu, hävis raketirünnakus täielikult ning muuseum on nüüd jäädavalt suletud. Teadaolevalt on konflikti käigus konfiskeeritud tuhandeid kunstiteoseid ning kogusid peidetud teadmata asukohtadesse. See on valus näide sellest, miks riskihindamine ja kriisivalmidus on hädavajalikud. Tänases julgeolekuolukorras ei ole kriisihaldus enam pelgalt teoreetiline harjutus. Kuigi ükski plaan ei suuda arvestada kõigi võimalike riskide ja stsenaariumidega, aitab see siiski vähendada kõige raskemaid tagajärgi.
Selle blogipostituse eesmärk ei ole hirmu külvata, vaid juhtida tähelepanu tööle, mida muuseumitöötajad teevad selle nimel, et tänased kogud säiliksid ka tulevastele põlvkondadele. Kultuuripärand talletab teadmisi sellest, kes me oleme, miks me oleme selliseks kujunenud ja kuidas meie ühiskond on arenenud. Riskihindamise, kogude väärtustamise ja kriisiplaneerimisega tegeledes olen hakanud mõistma, kui oluline on see töö kultuurimälu säilimise jaoks tervikuna.
Muuseumid on kollektiivse mälu hoidjad. Need säilitavad inimeste identiteeti ja aitavad mõtestada meie ühist minevikku. Eriti kriisiaegadel on pärandi säilitamine omamoodi lootuse tegu. Loodan, et see postitus aitab märgata muuseumitöötajate nähtamatut panust ja väärtustada seda, mis toimub suletud uste taga.
Viited
[1] Canadian Conservation Institute. (2016). The ABC method a risk management approach to the preservation of cultural heritage. Canadian Conservation Institute = Institut canadien de conservation[2] https://www.house.museum/projects/kuindzhi-art-museum
