Ajaveeb. Kirjad kasetohul

1941. aasta küüditamine paiskas tuhanded inimesed kodust kaugele Siberisse, katkestades
nende senised eluteed ja sotsiaalsed sidemed. Sellises olukorras omandavad erilise väärtuse
kõik säilinud materjalid, mis võimaldavad täiendada teadmisi küüditatute saatusest.
Ajaloomuuseumi kogudes leiduvad kasetohule kirjutatud tekstid moodustavad ühe niisuguse
väärtusliku allika, sisaldades isiklikke mõtteid, joonistusi ja teateid. Nii Eestis kui ka teistes
riikides, keda nõukogudeaegsed repressioonid puudutasid, käsitletakse kasetohukirju
dokumendipärandina, mis aitab mõista ja teadvustada 20. sajandi totalitaarse võimu
toimemehhanisme.

„Minu isamajakene linnupesasarnane. Siiski ma kui linnukene, igatsen ta järele. Sääl ootab mind isa. Sääl ootab mind ema ja vana koergi veel tunneb mind tema oma nooruse sõpra ja seltsi meest…“

Need read pani kasetohule kirja Salme Kask (1916–2008) Siberis. Ta küüditati 1941. aastal koos 8-kuuse poja Reinuga, kes suri teel asumisele. Järgnevaks 16 aastaks sai Salme elukohaks Tomski oblastis asuv Vassiljevka küla. Tema abikaasa, politseikonstaabel Endel Herbert Kask (1912–1994), arreteeriti ja saadeti Sosva vangilaagrisse Svedrlovksi oblastisse. Päevik – kirjutatud aastatel 1942–1944 ja koosnev 21 kasetohulehest – peegeldab ennekõike sisemisi mõtisklusi: igatsust ja lootust uue elu ning perekonna järele. Salme kirjapandu on kohati muutunud raskesti loetavaks, ent mõned leheküljed on oma sõnumid säilitanud hästi. Neis leidub lisaks mõtisklustele ka mälestusi möödunud isiklikest sündmustest, mis kanduvad sujuvalt üle laulusõnadeks. Nii põimub näiteks pulmapäeva kirjeldus Jaan Lattiku väheste luuletuste hulka kuuluva kirikulaulu „Kalla kallis isakäsi“ teise salmi sõnadega – “Luba mind Su ligi tulla, armas taeva Kuningas, et Su Poja risti alla elukoorma panna saaks!”. Nii Salme kui ka tema abikaasa vabanesid asumiselt 1957. aastal.

Miks just kasetohule?

Vastus on lihtne – paberit polnud kerge hankida. 1941. aastal Eestist küüditatud umbes 10 000 inimest saadeti peamiselt mehed vangilaagritesse ja naised-lapsed asumisele. Seal oli puudus kõigest, sealhulgas mõistagi paberist. Kasetohtu aga oli piisavalt ning samaaegselt on see vastupidav materjal. Seda on aastasadu kasutatud kaskede kasvualadel nii tarbeesemete valmistamiseks kui ka kirjatraditsioonis. Siinkohal tulevad meelde Vene aladelt leitud tohtkirjad, näiteks Novgorodi tohtkirjad.

Ajaloomuuseumis kogudes olevad kasetohukirjad on valdavalt küüditatute kirjutatud, kuigi nende hulgas leidub ka üks teistsuguse taustaga tekst. See on pärit Punaarmee Eesti Laskurkorpuse 249. Laskurdiviisi 921. laskurpolgu 2. roodu seinalehest Ründaja, ilmselt kirjutatud 1942. aasta suvel. Plakati „Hoiame sotsialistlikku vara!“ toon mõjub tagantjärele tragikoomiliselt. Selle tekst manitseb punaväelasi ühisomandit kaitsma ja mitte hooletult ümber käima neile usaldatud varaga. Samas on see üles kirjutatud materjalile, mis ise väljendab parema materjali nappust – ja kaudselt ka varade väärkasutust.

Tõnu Kännu kaardid

Tõnu Kännu (1937–1947) kasetohul jäädvustusi on Ajaloomuuseumi kogudes seitse. Materjalile mõtlemata ei pruugi tundmatu poisi kaardid esmapilgul erilisi tundeid tekitada – need on lapse joonistused, mis on eelkõige mõeldud rõõmustama tema lähedasi. Nende seas on sünnipäevaõnnitlused ema Mallele, kirja pandud lastelaul „Vares vaga linnukene“ ning ilmselt ümbritsevat elu peegeldavad illustratsioonid. Esimese emotsionaalse lisakihi annab neile aga just kasetoht. Tänapäeva inimesele tavapäratu kirjutusmaterjal tuletab meelde, et paberit polnud niisama lihtsalt saada. See omakorda annab aimu nende tingimuste kohta, milles poiss suure osa oma lapsepõlvest veetis. Oludest, kus isegi kõige lihtsamad tarbeesemed puudusid ning igapäevaseid väljendusvahendeid tuli asendada sellega, mida loodus pakkus.

Tõnu oli pärit Rakverest ning küüditati koos ema Mall Kännuga (1910–1995) 1941. aasta juunis sundasumisele Tomski oblastisse Kamennõi külla. Raudtee lõppedes jätkus sõit praamiga mööda Vasjugani jõge, mis voolab läbi samanimelise ulatusliku sooala (53 000 ruutkilomeetrit). Tõnu oli sel ajal 4-aastane. Tema isa, Eesti omavalitsusametnik Richard Känd (1905–1945), arreteeriti ning saadeti Uurali taha Sverdlovski oblasti sunnitöölaagrisse.

Järgmine oluline osa Tõnu ja tema pere loost avaneb läbi isa kirjade, mis on talletatud Rahvusarhiivis.[1] Esimesed säilinud kirjad on venekeelsed ja pärinevad 1943. aastast ning on adresseeritud abikaasale. Hiljem lisanduvad pöördumised poja poole. Ühes kahest eestikeelsest kirjast (7. oktoober 1944) kirjutab ta: „Kallis Tõnu! – Ole emale hea ja tubli poeg ning pea meeles ka oma isa, kes ka Sind ei unusta. – Isa."
Kirjades kordub palve, et abikaasa Mall kirjutaks sagedamini. Ta märgib, et vastused võiksid olla vene keeles, sest eestikeelsed kirjad ei pruugi tsensuurist läbi minna. Isa puudutab laagri olmetingimusi vähesel määral – enamasti mainib ta töökohti ja leivanormi. „Oma elu kirjeldan pikemalt juba siis, kui jõuan sinu juurde. Kiri ei mahuta kõike,“ märgib ta 17. aprillil 1944. Viimane kiri on dateeritud kuupäevaga 31. juuli 1945. Mõne nädala pärast Richard Känd sureb.
Tõnu poolt kasetohule kirjutatud sünnipäevaõnnitlus emale 6. märtsist 1947 jääb tema viimaseks.

1946. aastal said paljud küüditatud lapsed kodumaale tagasi (1940. aastate lõpus küüditati osa neist omakorda uuesti). Ka Kamennõi küla lastel oli lootus kodumaale naasta, kuid tol aastal nad Novõi-Vasjuganist edasi ei pääsenud ja pidid tagasi pöörduma. Kodumaale jõuti järgmisel aastal. Tõnu nende seas ei olnud – ta uppus 1947. aasta augustis Vasjugani jõkke. Teadaolevalt suri Kamennõi külla viidud eestlastest kokku 22 inimest. Tõnu ema Mall vabanes asumiselt 1956. aastal.

Hansu abipalve

Hans Eduard Leo Meisner (1911–1945 ) töötas enne 1941. aasta mobilisatsiooni Punaarmeesse klaasipuhujana. Järgnevatel aastatel teenis ta Krasnouralski linnas (170 km kaugusel tänasest Jekaterinburgist) sõjalise ehituse kolonnis. Eestisse jäid temast maha abikaasa Vanda ja aastane tütar Helle. 1944. aasta varakevadel Hans arreteeriti ning mõisteti süüdi paragrahvides § 5810 (propaganda või agitatsioon) ja § 5811 (organiseerimistegevus suunatud kontrrevolutsiooniliste kuritegude ette valmistamisele või toimepanemisele). Pere teatel oli vahistamise põhjuseks see, et ta kuulas raadiost saksakeelset saadet. Karistuseks määrati kümme aastat vabaduskaotust parandusliku töö laagris. Üheksa kuud hiljem, 1944. aasta jõululaupäeval, kirjutas Hans Ajaloomuuseumi kogus oleva lühikese kasetohule ja tikuga kraabitud sõnumi lähedastele: „Olen elus ja viibin laagri haiglas. Teatage minust kõigile ja andke aadress, et nad mulle võiksid kirjutada ja toidupakki saata olen nõrk järgmine kord kirjutan rohkem kui saadavad mulle pliiatsi ja paberit. Siin metsas põhjas pole midagi saada.“


Samal päeval saatis Hans teisegi kasetohule kirjutatud sõnumi, mis on tallel Eesti Sõjamuuseumis [2] ning mis kordab samu mõtteid, kuid täpsustab toidusoove – jahu ja rasva, et õhtuti putru keeta. Neli päeva hiljem õnnestus tal lähedastele kirjutada ka paberil. [3] Selles palub ta saata paberit, sibulaid, küüslauku, rasva, võid, jahu, kruupe, kama, tärklist, tubakat, soola ning villaseid sokke.

Pere saatis Hansule laagrisse toidupaki, kuid see jõudis kohale kaks päeva pärast tema surma. Sellest sai pere ilmselt teada kaasvangi kirjast, kes ühtlasi vabandas, et pakki ei saadetud tagasi, vaid selle sisu tarvitati ära. Ametliku kinnituse surmaaja kohta sai perekond 1957. aastal – teate järgi suri Hans 5. veebruaril 1945.

Nii Salme, Tõnu kui ka Hansu kirjatükid on suunatud ennekõike iseendale või lähedastele. Selles kontekstis eristub neist Kirovi oblastist pärit tohul olev isikute nimekiri, mille eesmärk ja laad on teistsugune, kuid mis toimib samuti allikana seal mainitud inimeste elutee selgitamisel.

Nimekiri Kirovist

Ilmselt oli selle nimekirja koostamise ajendiks Lembit-Ilmar Andersoni (1918–1943) algatus. Noor mees küüditati 14. juunil 1941 Kirovi oblastisse, Oritši rajooni Striži turbarappa. Lembit-Ilmar sai aru, et küüditatute tegelikust hulgast polnud teadmisi ei teistel viidutel, ega lähedastel kodumaal. Kuigi olud olid keerulised ja peamiseks mureks ellujäämine, asus ta koostama nimekirju saatusekaaslastest. Esialgu jäädvustas ta oma 14 barakikaaslase nimed. Piirkonnas mahukamate nimekirjade koostamine oli keerukas, sest asulast ei tohtinud lahkuda. Liikumist täielikult piirata siiski ei suudetud ning lisaks tekkisid Lembit-Ilmaril abilised.

Oritši rajoonis aitasid tal nimekirju koostada Lembit Üksti (1927–2012), Ida Ladva (1899–1983) ning Marta Polma (1899–1981). Mõlema naise nimed esinevad ka Ajaloomuuseumi kogus oleval nimekirjal. Seetõttu võib eeldada, et selle koostajaks oli kas üks neist või mõlemad. Ida vabanes asumiselt 1958. aastal. Marta kaks aastat varem, ent Siberis oldud perioodi sees viibis ta kolm aastat ka vangilaagris. Marta, kes enne küüditamist oli Hageris kooliõpetaja, arreteeriti juba asumisel olles 12. märtsil 1943. aastal. Selle käigus võeti talt ära 90 lehekülge eestikeelseid kirju, 20 lehekülge märkmeid ja 14 lehekülge eestlaste nimekirju ning aadresse. Kuu varem oli arreteeritud Lembit, kes suri sama aasta septembris. Tema täpsed surmaolud ei ole teada, samuti pole selge, kuidas tal õnnestus nimekirju Eestisse saata.

Eelmainitud Ajaloomuuseumi kogus oleval kasetohukirjal on kirjas 21 tol hetkel veel elus olnud inimest. Iga kirje algab päritolukohaga, millele järgneb nimi; sulgudes on märgitud kaasas olnud pereliikmete arv. Nimekiri lõpeb surnute loeteluga. Neid oli nimekirja koostamishetkel kolm – Malve Ervin (1904–1941), Helmi Ladva (1899–1941) ning Elisabeth Säästla (1905–1941).

Elisabeth oli küüditamise ajal lapseootel. Kasetohul on tema kohta märgitud lühidalt, et surma põhjuseks oli kopsupõletik. 1989. aasta ajalehes meenutas samas külas asumisel viibinud Asta Ladva naise viimaseid päevi järgmiselt: „...See oli üks masendavamaid aegu. Vend lebas põrandal õlgedel meelemärkuseta. Maja teisel korrusel lamas õlgedel pr. Säästla, väike nelja aastane tütar kõrval nutmas. Oli alanud sünnitus, kuid abi ei olnud. Mu ema kutsus mind sinna juurde ja ütles, et jäägu see pilt sulle meelde.“

Elisabethi poeg Uno on hiljem täiendanud oma teadmisi ema ja noorima, nimeta jäänud õe saatuse kohta: „Hilisematest kaaskannatajate ütlustest selgus, et lõpuks olevat leitud hoburegi, et sünnitajat Kirovi haiglasse viia, kuid teel külmusid nii ema kui vastsündinu, nii et haiglasse jõudsid vaid 2 laipa.“ [4] Elisabethiga koos küüditati ka 4-aastane tütar Reet, kes ema surma järel viidi Poloi lastekodusse. Reeda tõi sealt 1946. aasta jõuludeks tagasi Eestisse tema onu. Kodumaale olid maha jäänud veel kaks last: vanim laps Uno, kes küüditamisööl viibis tädi juures, ning tütar Mall, kes oli emapoolsete vanavanemate juures. Elisabethi abikaasa Arkadi Säästla (1904–1941) suri eeluurimise all Sosva vangilaagris 1941. aasta novembris.

Salme märkmed, Tõnu joonistused, Hansu lühikesed teated ja Kirovi oblastist pärit nimekiri näitavad eri viise, kuidas kasetohule kirjapandut kasutati suhtlemiseks, meelespidamiseks või info kogumiseks. Kuigi need kirjed on lühikesed, aitavad need koos teiste allikatega küüditatute kogemusi ja elukäike täpsemalt avada.[5] Samas ei ole sellised materjalid olulised üksnes üksikisikute eluloo jäädvustamise seisukohast, vaid ka seetõttu, et need kujundavad osa laiemast ühiskondlikust mälust läbi nende säilitamise, uurimise ja tutvustamise.

Allikad

[1] Rahvusarhiiv, ERA.5674.1, s 217. Küüditatute ja põgenike mälestused: Mai Raud-Pähn „Põgenikuna Taanimaal“ (kirjutatud 2009); koopia Eesti Muinsuskaitse Seltsi ajaloolisest pärimusest Fr Pinka perekonna küüditamise kohta; koopiad Siberisse saadetud kirjadest, adressaat Mall Känd; kirjavahetus Leo Sipelga kohta andmete saamiseks; Hugo Ahoneni kiri Elmar Joosepile koos meenutustega Venemaa vangilaagrist jt küüditatute mälestused (osalt poolikud).
[2] Eesti sõjamuuseum - kindral Laidoneri muuseum, KLM ART 112:2/8 F4. Hans Meisneri kiri kasetohul https://www.muis.ee/museaalview/3985362
[3] Eesti sõjamuuseum - kindral Laidoneri muuseum, KLM ART 112:2/3 F4. Hans Meisneri kiri 1944. a https://www.muis.ee/museaalview/3985357
[4] Säästla, Uno. (2017). Juuniküüditamise läbi elanud Reet (Säästla) Oksa mälestused. Mälestusleht: Alutaguse Memento, 1. september, l 3–8.
[5] Lisaks on kasutatud järgnevaid allikaid:

Eesti Mälu Instituut. Eesti kommunismiohvrid 1940–1991. Elektrooniline memoriaal. Kasutatud 18. oktoober 2025, https://www.memoriaal.ee/andmebaas/

Koduloolane. (2018). 1941. aasta juuniküüditamine Raplamaal. Raplamaa Sõnumid, 7. veebruar, lk 17–18.
Saarniit, Emu. (1999). Silmitsi hävituspataljoniga. Võitleja, 1. november, lk 5.
Tuulik, Kalju (2019). Lapse kodust lastekodusse. Tallinn: Valge raamat.
Varju, Peep (2013). Eesti laste küüditamine Venemaale 14. juunil 1941 kui genotsiidi- ja sõjakuritegu. Tallinn: Valge raamat.

*Tsiteeritud tekstid on esitatud muutmata kujul.