Alates Aleksander Saebelmann-Kunileidist on eesti heliloojad seadnud endale eesmärgiks anda rahvalauludele kunstipärane vorm ja seada neid enamasti neljahäälsele koorile. Näiteks Kunileidi “Süda tuksub”; Karl August Hermanni “Jaani linnaskäik” ja samuti “Süda tuksub”; Miina Härma “Lauliku lapsepõli”, mis on kolmest rahvalaulust koosnev popurrii ja ka “Tuljak”.
Uuemate rahvalaulude hulgas on väga populaarne “Meil aiaäärne tänavas”. See laul on inspireerinud paljusid heliloojaid Eevald Aavast Enn Võrguni. Eesti Muusika Infokeskuse (EMIK) andmebaasis leidub ühtekokku 16 kooriseadet ja ka muuseumi arhiivist leidub 33 käsikirja erinevatest vokaalteostest, mis põhinevad sellel rahvaviisil. Mitmed neist on sama laulu eri versioonid või ümberkirjutised – juba ainuüksi Cyrillus Kreegi koorilaulust on 11 erinevat versiooni. On ka instrumentaalteoseid, kus kasutatakse kõnealust rahvalaululu, ent kuna laulu pealkiri ei kajastu nende teoste pealkirjades, siis on neid raskem leida. Näiteks Artur Lemba fantaasia eesti rahvaviisidele, Alo Põldmäe klaveripala “Mööda ääri”, Eino Tambergi trio “Prelüüd ja metamorfoos”, Raimo Kangro “Kolm eesti rahvaviisi sooloflöödile” või Tubina viies sümfoonia, kus selle laulu motiiv on kogu teose dramaturgiliseks aluseks.
Süüvides rahvalaulu päritolusse, pälvis esmalt mu tähelepanu 2018. aasta mais eetris olnud klassikaraadio saade “Helikaja”. Seal osalenud muusikateadlase Tiia Järgi ja ajaloolase Enn Tarveli väitlusest selgus, et laulu “Meil aiaäärne tänavas” meloodia pole eesti rahvaviis ning sõnad pole üldsegi Lydia Koidula originaaltekst. Tarvel kommenteeris, et Koidula tekst on hoopis 19. sajandi luuletaja Klaus Grothi alamsaksa keeles kirjutatud luuletuse “Min Platz voer Doer” eestikeelne adaptsioon. Küsimusele, kust piirkonnast pärit rahvaviisiga tegemist võiks olla, vastust Tiia Järg otseselt siiski ei pakkunud, küll aga pakkus mitmeid oletusi.(1)
Teksti päritolu
Teksti päritolu otsima asudes sattusin ühele Kanadas ilmuva ajalehe Eesti Elu artiklile aastast 2010 “Lydia Koidula loomingu juurtest”, mille autor on väliseestlane Raul Pettai. Tema sõnul pärineb Koidula luuletuse tekst Klaus Grothi kogust “Quickborn*. Volksleben in plattdeutschen Gedichten in ditmarsischer Mundart” (1852, tlk “Quickborn. Rahva elu alamsaksa ditmarsi-murdelistes luuletustes”)(2). Klaus Groth (1819–1899) oli nimekas Alam-Saksa lüürik ja kirjanik. Muusikaloos on ta oluline ka seoses Johannes Brahmsi nimega, kes viisistas mitmeid tema tekste. Neid kahte ühendas Holsteini päritolu ja soe sõprus.
Lydia Koidula (1843–1886) seitsmest esimesest trükis ilmunud luulekogust (alates "Waino-lilled", 1866), kõnesolevat teksti ei leia. Pettai kommenteerib:
“/…/ Mitmes eesti luulekogus puudub Koidula osas see laul, arvatavasti /…/ põhjusel, et ta pole originaalteos. Laulikutes on ta küll Koidula nime all, kuid see on kõik. Appi tuli viimaks 1957. a. Tallinnas välja antud raamat “Lydia Koidula teosed I”. See koltunud köide toob Koidula luuletuse pealkirja all “Kodu” ning lisab juurde, et “Kl. Groth’i järgi”. /…/ Koidula oskus niihästi luuletuse meisterlikus tõlkimises, kui tema sisule ürgeestilise kõla andmises, on tähelepanuväärne.”(3)
Veel ühe viite leidsin Eesti Kirjanike Muuseumide Ühingu kodulehel videomaterjali näol pealkirjaga “Tähtteose kiirkursus. Lydia Koidula “Meil aiaäärne tänavas””. Sealt selgub, et esmakordselt ilmus Koidula luuletus pealkirjaga “Kodu” juba 1865. aastal poetessi isa Woldemar Jannseni toimetatud Eesti Postimehe juulinumbris. Eelnimetatud kirjanduslikus “kiirkursuses“ on ära toodud ka viide algallikale Klaus Grothi alamsaksakeelse luuletuse näol. Ilmselt oli Koidula omakorda leidnud värsid Elise Polko poolt 1861. aastal Leipzigis ilmunud kogumikust “Dichtergrüsse” (“Luuletervitused”), mis oli jõudnud ka Eestisse.(4)
Kõnealuses kogumikus on Grothi luuletus saksakeelses tõlkes. Võib oletada, et Grothi originaalteksti oli saksa kirjakeelde tõlkinud kogumiku koostaja, andekas poetess ja kirjanik Elise Polko ise. Kiituse juurde Koidula meisterlikule tõlkimisele pidanuks Pettai oma artiklis kindlasti lisama viite Grothi originaalluuletuse saksakeelsele tõlkele. Seega oleks hoopis mõistlikum siinkohal lugeda kõrvuti saksa- ja eestikeelseid tõlkeversioone. Samas on huvipakkuv jälgida võrdluseks ka värsside murdekeelset varianti.
|
Meil aiaäärne tänavas, kui armas oli see, kus kasteheinas põlvini me lapsed jooksime. Kus ehani ma mängisin küll lille, rohuga. Kust vanataat käe kõrval mind tõi tuppa magama. Küll üle aia tahtsin siis ta kombel vaadata. “Laps, oota,” kostis ta, “See aeg on kiir küll tulema” Aeg tuli. Maa ja mere peal silm mõnda seletas, – ei poolt nii armas polnud seal kui külatänavas! |
Der Weg an unserm Zaun entlang, wie wunderschön war das! War morgens früh mein erster Gang, bis an das Knie im Gras, da spielt' ich bis zum Dämmerschein mit Steinen und mit Sand; Großvater holt' mich abends rein und nahm mich bei der Hand. Dann wünschte ich mir, groß zu sein und übern Zaun zu sehn. Großvater meinte: Laß das sein! Wird früh genug geschehn! Es kam so weit; ich hab' besehn die Welt da draußben mir, es war darin nicht halb so schön als damals an der Tür. |
De Weg an unsen Tun hentlank Dar weer dat wunnerschön! Dar weer des Morns min eersten Gank Int Gras bet anne Kneen. Dar spel ik bet to Schummern hin, Dar gev dat Steen un Sand; Des Abends hal mi Obbe rin Un harr mi bi de Hand. Denn Wünsch ik mi, ik weer so grot, Dat ik der ræver seh, Un Obbe meen, un schütt den Hot, Dat keem noch vels to fröh. Dat keem so wit, ik heff se sehn, De Welt dar buten vær: Ik wull, se weer man half so schön, As do min Platz vær Dær. |
Meloodia päritolu
Rahvalaulude puhul enamasti ei küsita, kust selle viis ja sõnad pärit on, vaid peetakse enesestmõistetavaks, et tegemist on anonüümse, kollektiivse loominguga. Laulu “Meil aiaäärne tänavas” on harjutud pidama eesti rahvaviisiks, mille teksti autor on Lydia Koidula.
Selle meloodia päritolust kõneleb Tiia Järg kuuldud raadiosaates “Helikaja”:
“/…/ Folkloristid ütlevad, et see ei ole eesti rahvaviis. See on kusagilt tulnud ja kustkohast, seda ei oska mina ka öelda. Tal on mingisuguseid aimatavaid seoseid hoopis varasemate meloodiatega ja hoopis sügavamast Lääne-Euroopast.“(5)
Professor Toomas Siitan on ühes oma eesti muusikaloo käsitluses kirjutanud rahvalaulu seostest lääne kirikulauluga. Tema arvamuse kohaselt jäi katoliku ajal eesti regilaul vormiliselt samaks, kuid see ei välistanud kirikulaulu mõjusid. Mõju regilaulu meloodikale ja laaditunnetusele võis olla päris otsene, kuid seda täpselt kirjeldada ei olevat siiski võimalik.(6)
Sama mõtet kinnitab ka hümnoloog Eerik Jõks, kes on välja pakkunud, et kõnealune meloodia on arhetüüpne. Selle laulu intonatsioone võib kuulda ka mitmetes gregooriuse lauludes. Lehitsedes katoliku kirikulaulude raamatut “La Messe et L’office” leidub mitmeid sarnase meloodiajoonisega või intervallikaga laule.(7) Seda meloodiat on kasutatud ka 1991. aastal ilmunud “Kiriku Laulu ja Palveraamatu” kordustrükis Johann Caspar Schade tekstile “Ma annan oma südame”, mis ilmus 1848. aasta lauluraamatus, kuid tollal omal viisil.
Ka folkloristide sõnul on praeguse seisuga pea võimatu selle laulu esimest ühehäälset üleskirjutust leida.
Tiia Järg: “/…/ kui eesti rahvaviisi nime all olev meloodia on kokku pandud Koidula luuletusega, millel on ju täiesti loomise või täpsemalt öeldes ilmumise kuupäev teada, siis võib küsida - kes need kokku pani? Ja ma ei ole sellele ühtegi vastust saanud. Ma pakun ise välja, et äkki see oligi Jakobson, kellel oli muusikast väga viisakas ettekujutus.”(8)
Kunileid ja Jakobson: “Meil aiaäärne tänavas” esimesed üleskirjutused
Laulu esimese teadaoleva seade trükis ilmunud variant on Carl Robert Jakobsoni (1841–1882) poolt 1869. aastal välja antud kogumikus “Wanemuine Kandle Healed”. Kolme Aleksander Kunileidi (1845–1875) laulu kõrval “Mu isamaa on minu arm”, “Sind surmani” ja “Veel pole kadunud kõik”, on selles Jakobsoni esimeses kogumikus ka laul “Kodu”. Pealkirja alla on märgitud “eesti rahvaviis”, laulu lõpus on nimi L. Koidula. Kunileidi ei nimetata ei selle ega ka teise rahvalaulu “Mis sa nutad lillekene” seade autorina, seega saab oletada, et needki on Kunileidi sulest.(9) Jakobson oli kogumiku andnud välja eesmärgiga rikastada esimese laulupeo repertuaari vastukaaluks Jannseni saksameelsele valikule.
Kogumiku eessõnas kirjutab ta järgmiselt:
„Meie esimesel laulupühal saab nüüd kül weel suurem jagu meie laulust wõera wiisides kölama, aga loodame, et jo ühel töisel pühal lugu oopis töine saab olema. Eesseiswas raamatus aga saawad lauljad üksi eesti laulusi ja eesti wiisisi leidma, kes kõik Eestlastest on luuletud ja lauldud.“(10)
Eeltoodud tsitaadi põhjal saab oletada, et Jakobson pidas kõne all olevat rahvaviisi eesti rahvalauluks. Kuna Jakobsoni kogumikus jääb rahvalaulude päritolu selgusetuks, tuleb vastuseid edasi otsida Kunileidi kirjadest Jakobsonile.
Tartus asuvas Eesti Kirjandusmuuseumis leidub Kunileidi poolt Jakobsonile saadetud kirjades laulude käsikirjalisi materjale nii soome kui ka eesti rahvaviisidega. Helilooja on kasutanud ka Jakobsoni 1867. aastal välja antud lugemiku “Kooli lugemise raamat” tekste. Käsikirjade hulgas on laulu “Kodu” kolmehäälne tekstita noodivariant 3. maist 1869, mis on a-mollis ja harmoniseeritud väga lihtsalt kolme põhifunktsiooniga.(11) Esmapilgul tundub, et see oli esimene katse laulu harmoniseerida. Selgub, et kolmehäälne variant oli mõeldud lastekooridele, kuid ilmus alles 1872. aastal Jakobsoni poolt välja antud kogumikus “Rõõmus laulja”. Eriti tähelepanuväärne on esmakordne viide rahvaviisi üleskirjutajale.
Näide 1. “Meil aiaäärne tänavas” harmoniseering Kunileidi kirjadest
Näide 2. „Eesti rahwa-viis. Üleskirjutanud J. Eglon. Kolme healele seadnud A. Kunileid.“
“Meil aiaäärse” viisi oli Jakobson saanud haridustegelase Johannes Egloni (1836–1908) käest, täpsemalt Egloni lauluraamatust “Väikene Võrumaa laulusõber”, mis jäi trükis avaldamata ning mille käsikiri on tänaseks päevaks kaduma läinud.(12) Viite viisi päritolust leiame Egloni kirjast Jakobsonile:
“Mul on heameel, et Sa mõnda viisi oled kõlbuliku leidnud olevad ja veel rohkem see teadmine, et mo manuskript Sinu kätte on saanud. Ma arvasin, et ta on kadunud, muido oleks Sa ennemine kirjutanud.
Oma korjamisega ei ole ma mingisugust tänu teeninud, vaid enesele rõõmu walmistanud, kui lapsi kuulsin omas rahva viisis oma salmikuid metsades laulvad. Kanepis oli sellepoolest elu!”(13)
Kuid vastust küsimusele, kust täpselt see meloodia pärit on, siit ei leia. Kirjandusmuuseumi teadur-folklorist Taive Särg ütleb: “Kui viis on Kanepi ümbrusest, siis ta võib olla mis iganes allikast käibele läinud või ka Läti poolt laenatud.”(14) Kuna Eglon oli lõpetanud Cimze seminari, võis ta selle meloodiaga juba seal kokku puutuda. Kanepi koolis töötades tegeles ta ise rahvaviiside kogumise ja noteerimisega.
Uurides Kunileidi kahte seadet, võib täheldada et need on mõneti erinevad. Laulupeo variandis on peahelistikuks c-moll ning harmoonia on nüansirikkam ja pingelisem, eriti salmi teises pooles. Laulu pikkus mõlemas variandis on sama. 4. taktis lahenevad mõlemad versioonid toonikasse. Lastekoori variandis jääb teise poole harmoonia kolme põhifunktsiooni juurde, kuid laulupeo variandis liigub sellest pisut kaugemale, kaldudes 5. taktis Es-duuri ning 6.–7. taktis kasutab helilooja VI ja III astme harmooniad.
Näide 3. Aleksander Säbelmann-Kunileidi kaks versiooni laulust “Kodu” kogumikest “Wanemuine kandle healed” ja “Rõõmus laulja”.
Rahvalaulud on mänginud olulist rolli eesti muusikakultuuri kujundamisel – mitmed eesti heliloojad on kasutanud neid oma teoste lähtematerjalina. “Meil aiaäärne tänavas” on juurdunud Eesti rahva südamesse ning vaatamata laulu päritolu looritavast müsteeriumist, saab öelda, et kui see enne ei olnud eesti rahvalaul, siis nüüd on see selleks lauldud.
___________________________________
* Quickborn on kohanimi, see on paik Hamburgi lähedal.
Viited
1. Eesti Rahvusringhääling (19.05.2018). Helikaja [Klassikaraadio]. Kuulatud 06.04.2024
https://klassikaraadio.err.ee/829049/helikaja-19-mail-millest-algab-eesti-muusika-
2. Pettai, Raul 2010. Lydia Koidula loomingu juurtest. – Eesti Elu. 26.02
3. Pettai, Raul 2010. Lydia Koidula loomingu juurtest. – Eesti Elu. 26.02
4. Eesti Kirjanike Muuseumide Ühing. “Lydia Koidula meil aiaäärne tänavas”
http://www.kirjanikemuuseumid.ee/kiirkursus/lydia-koidula-meil-aiaaeaerne-taenavas
vaadatud 20.04.2024
5. Eesti Rahvusringhääling (19.05.2018). Helikaja [Klassikaraadio]. Kuulatud 06.04.2024
https://klassikaraadio.err.ee/829049/helikaja-19-mail-millest-algab-eesti-muusika-ajalugu/854295
6. Siitan, Toomas 1994. Viron musiikin historia ennen 1800-lukua – Musiikkitiede 1–2/1994,
Helsinki, lk 75–88
7. Jõks, Eerik intervjuu 06.05.2024
8. Eesti Rahvusringhääling (19.05.2018). Helikaja [Klassikaraadio]. Kuulatud 06.04.2024
https://klassikaraadio.err.ee/829049/helikaja-19-mail-millest-algab-eesti-muusika-ajalugu/854295
9. Jakobson, Carl Robert 1869. Eessõna. Wanemuine Kandle Healed. Välja andnud C. R. Jakobson
10. Jakobson, Carl Robert 1869. Eessõna. Wanemuine Kandle Healed. Välja andnud C. R. Jakobson
11. EKM EKLA 47-42-21
12.Põldmäe, Rudolf 1971. C. R. Jakobsoni varasem võitluskaaslane Johannes Eglon. Keel ja Kirjandus, nr 12
13. EKM EKLA f0, m158: 2 Johannes Eglon
14. Särg, Taive intervjuu 26.04.2024