Ajaveeb. Üheskoos lauldes ja mängides. Eesti laulu- ja mänguseltsid

Eestlaste rahvusliku identiteedi üheks võimsamaks kandjaks kujunenud seltsiliikumisele pandi alus üheskoos lauldes ja musitseerides ning näitemänge mängides. Paradoksaalsel kombel olid siinsete muusika- ja teatritraditsioonide loojaiks aga hoopis kohalikud baltisakslased, kes 19. sajandi esimesel poolel ühiskonnas laiemalt juurduma hakanud uuendusideede mõjul pidasid härrasrahva vaimuilma edenemise kõrval oluliseks ka talurahva kultuurilist äratamist.

LAULU- JA PASUNAKOORID

Esimesteks äratajateks olid edumeelsed pastorid ja köstrid, kes baltlaste seas populaarseks muutunud mitme-häälset laulmist eestlastelegi õpetada proovisid. Kui pastorid organiseerisid ühiseid hääleharjutusi kirikutes, siis köstrid viisid laulmispisiku poolkohustuslikus korras kihelkonnakoolidesse. Varaseim teadaolev koor alustas tegevust 1820. aasta paiku Kanepis, veidi hiljem loodi need Tormas, Laiusel, Simunas, Ansekülas, Tõstamaal jm.


Religioosse muusika kõrval eestindati repertuaari elavdamiseks sageli meloodilisi saksa rahvaviise ja tempokaid tudengilaule. Erinevus eestikeelsete sõnade ja algse versiooni oli tihti küllaltki suur, nii näiteks sai patriootlikust saksa tudengilaulust hoopis rahvuslikke aateid kandev “Mu isamaa armas”. Laulukooridega samaaegselt hakati asutama ka puhkpilliorkestreid ehk nö pasunakoore.


Põhiliselt Bachi, Händeli jt tuntud Saksa heliloojate loomingut esitanud püüdlikud külapillimehed tekitasid kuulajate seas vaimustust ja nende esinemine kujunes paljude avalike ürituste tipphetkeks. Väljapaistvaima muusikalise taseme saavutas dirigent David Otto Virkhausi (1837 – 1912) juhtimisel Väägvere pasunakoor, mis esines edukalt ka esimesel laulupeol.


 

KAARLI KIRIKU KOORIST ESTONIAKS

Esimese ametlikult kinnitatud põhikirjaga Eesti seltsi Revalia asutasid 1863. aastal Tallinna Kaarli kiriku segakoori liikmed. Uut tüüpi ühenduse presidendiks valiti sama kiriku pastor Chrisoph Otto Lais (1823 – 1886) ja koor juhiks köster Aleksander Theodor Wurmberg (1840 – 1903).



Selts andis mitu edukat kontserti ja ajalehes Postimees avaldati juba lootust, et lauluseltsist saab allikas, kust rohkeste vett voolab, mis ümbruskaudu Eesti rahva närtsind laulomaad kenasti haljendama ja õitsema ajab. Kahjuks nii siiski ei läinud. Põhjusel, et lauljad lisaks laulmisele soovinud ka eestlastesse puutuvaid küsimusi arutada ja arendada seltskondlikku suhtlemist, lõpetas Revalia 1865. aastal seltsina tegevuse ja jätkas edaspidi ainult kirikukoorina.
Südikad Revalia liikmed aga alla ei andnud. Sama aasta sügisel asutasid nad kaupmees Johannes Trummeri eestvõttel seltsi Estonia, mille nimi defineeris avalikult selle osaliste rahvusliku hoiaku ja eesmärgid. Vaatamata seltsis valitsenud eestimeelsusele aeti asju ja kõneldi koosolekutel siiski jätkuvalt saksa keeles ning ühendus jäi veel pikaks ajaks üsna elitaarseks sakste klubiks.


 

VANEMUINE ALGATAS JA ÜHENDAS  

Ent Revalia tegevus ei mõjutanud ainult tallinlasi. Uuest kooskäimise vormist inspiratsiooni ja julgustust ammutanud tartlased asutasid Johann Voldemar Jannseni (1819 – 1890) eestvõttel juba veidi enne Estoniat - 1865. aasta südasuvel - ülikoolilinna veelgi provokatiivsema, eestlaste mütoloogilise lauluisa nimega seltsi Vanemuine. Tartu Maarja kiriku koori juhatanud Jannsenit olevat lisaks Revalia liikmete isepäisele tegevusele innustanud seltsi looma ka Väägvere pasunakoori esitatud võimas puhkpillimuusika, mis andnudki mõtte ühendada laul ja pillimäng rahvuslike ideede teenistusse.  
Vanemuine oli loomisest alates laiemat eestlaskonda kaasav selts, kus haritlaste kõrvalt andsid tooni teenijad, käsitöölised, väikekaupmehed jt lihtsama rahva esindajad. Erinevate seisuste tihe suhtlemine leidis küll alguses rohkelt kriitikat, sest nii olla kõik segamini kui pudru ja kört, kuid see avatus andis seltsi tegevusele ka oluliselt laiema kõlapinna. Nii kujunes Vanemuise selts kiiresti omalaadseks rahvuslike ideede epitsentriks, kus tuule sai tiibadesse laulupidude traditsioon ja eestikeelne teater ning mille harivatel koosviibimisõhtutel pidas oma kolm legendaarset isamaakõnet Carl Robert Jakobson. Seega võib julgelt väita, et just Vanemuise selts pani aluse eestlaste veendumusele, et poliitikat võib lauldeski teha.

 

LAULDES JA MÄNGIDEs

Aktiivne laulu- ja mänguseltside asutamine algas peale 1869. aastal Tartus toimunud esimest Eesti laulupidu, kus Jakob Hurt ärgitas eestlasi koonduma seltsidesse ning rohkem kui 800 lauljat-pillimeest ja umbes 12 000 pealtvaatajat, mis oli oma aja mõistes erakordselt suur hulk inimesi, kandis selle mõtte laiali üle Eestis.

Uudse suhtlusvormi eestvedajaks sai ärkamisaja mõjukaimaks rahvaalgatuseks kujunenud Aleksandrikooli liikumine - esimese eestikeelse kubermangu- ehk kreiskooli rajamiseks loodud abikomiteedest kasvasid välja laulu-mänguseltsid, mis teenisid õppeasutuse algkapitaliks tulu etendusi ja kontserte andes. Rahvusromantilisele optimismile viitavate nimedega seltse registreeriti nii suuremates linnades - Viljandis Koit, Narvas Ilmarine, Pärnus Endla, Tallinnas Lootus, Võrus Kannel, Rakveres Kalevipoja Selts, kui maapiirkondades - Suure-Jaanis Ilmatar, Toris Salme, Võnnus Lõoke jt.



Laulmise ja pillimängu kõrval tõusis nüüd olulisele kohale näitemäng, milles osalemine ei nõudnud musikaalseid võimeid ja oli seetõttu jõukohane kõigile soovijatele. Kavva võeti peamiselt veidernaljaka sisu ja õpetliku alatooniga näidendeid, mis meeldisid nii vaatajatele kui esinejatele endile. Publikumenu eesotsas olid kaasajalgi Eesti komöödiaklassikasse kuuluvad Lydia Koidula “Saaremaa onupoeg” ja “Säärane mulk”.  

 

KULTUURITEMPLID

Paarikümne aastaga eestlaste seas koduneda jõudnud seltsitegevusele andsid valusa vastulöögi venestusreformid, millega impeeriumi keskvõim püüdis lämmatada suurriigi etniliste vähemuste seas 19. sajandi teisel poolel levima hakanud rahvuslikke meeleolusid. Üleminek venekeelsele asjaajamisele ja agressiivne tsensuur muutsid seltside tegevuse keerukaks ja kohati koguni võimatuks, seetõttu paljud neist suleti või reorganiseeriti nt karskusseltsideks. Vaikne taas-ärkamine algas 19. sajandi lõpus, kui poliitilised olud leevenesid ja sai erilise hoo peale 1906. aastal kinnitatud Nikolai II ukaasi, mis lihtsustas seltside loomist ja lõpetas nende tegevuse tsentraliseeritud kontrollimise.
Repressioonide hirmust vabanemine tõi kaasa ühistegevuse uue ulatusliku laine. Entusiastlikult käivitati erinevaid aktsioone ja rahakogumis kampaaniaid, mille tulemusena ehitati nii linnadesse kui maale arvukalt moodsaid seltsimaju. Just sel perioodil kerkisid ka meie suurimad teatri- ja muusikatemplid Vanemuine (1906), Endla (1911), Estonia (1912-1913) jt.
Eesti rahvuskultuuri sümboliteks kujunenud uhketes hoonetes alustasid tegevust juba kutselised teatri- ja muusikatrupid, mis publikule tänaseni kirkaid lavaelamusi pakuvad.