Ajaveeb. Aino Tamme varandus

Teatri- ja muusikamuuseumi kogu on nagu aardelaegas, kust võib leida väärtuslikku Eesti teatri- ja muusikaajaloo kohta. Kuidas jõuavad aga teatri-ja muusikainimeste materjalid muuseumikogusse ja millest üks isikukogu koosneb? Tänases ajaveebi loos tutvustame killukesi Eesti ajaloo ühe vägevaima naise, laulja ja laulupedagoogi Aino Tamme (1864–1945) kogust, mis kannab numbrit M13 ja koosneb pea 5000 museaalist. Tegu on muuseumi ühe mahukama isikukoguga ja sellest leiab nii arhiivmaterjale, fotosid kui väärisesemeid.

Mulgimaalt Pariisi

Aino Tamme sünnist möödub 23. detsembril 2024 160 aastat. Tegu on erakordse naisega, kelle armastus laulu vastu algas juba lapsepõlves Mulgimaal karjas käies ning looduses „alletades“. Viljandis Lilli Suburgi erakooli õpingute ajal soov lauljaks saada üha süvenes ja Miina Härma tiivustusel alustas Aino Tamm 1886. aastal lauluõpinguid Peterburis. Pärast seda, kui ta oli oma esinemistega kodumaal tähelepanu saanud, vallutas Aino Tamm soolokontsertidega ka Euroopa suurlinnade lavad. Seejuures oli ta esimene, kes tutvustas eesti rahvamuusikat nii Riias, Londonis kui ka Budapestis ja esitas Eesti vokaalmuusikat ja rahvaviise isegi Pariisi maailmanäitusel 1900. aastal. Oluline oli ka tema töö lauluõpetajana Tallinna konservatooriumis ja hiljem eraviisiliselt tunde andes.

Aino Tamm peegli ees suvel 1904. Foto: Vennad Christinid

ETMM _ 8201 M 13:1/409:6

Aino Tamme esemete jõudmine muuseumisse

Enamasti jõuavad arhiivmaterjalid muuseumisse pärast loomeisikute lahkumist ning organisatsioonide-kollektiivide tegevuse lõppemist. Niisamuti ka Aino Tamme pärand, ehkki Eesti esimese kunstlaulja lahkumine oli tavapärasemast traagilisem – ta mõrvati oma kodus Tina tänaval 7. detsembril 1945. Õnneks tabati kurjategijad kiirelt ning röövitud esemed saadi tagasi.


Pärast Aino Tamme korteris olnud esemete arvele võtmist ja vara hindamist otsustati anda olulisem osa materjalidest teatri-ja muusikamuuseumile. Otseseid pärijaid Aino Tammel ei olnud ja ülejäänud osa esemetest läks vaibevarana riigituludesse. Tema õde Mari Raamot oli küll elus, kuid põgenenud Eestist aasta varem. Muuseumisse tulnud materjalide hulgas oli nii dokumente, kirju, fotosid, heliteoste käsikirju, väärismetallist kui tekstiilist esemeid. Aino Tamme esemete hulgast tegi valiku eelkõige teatri- ja muusikamuuseumi vanemteadur August Pulst – väsimatu vaimuga muuseumimees, vanavara ja pärimusmuusika koguja ja kunstnik. Komisjoni kuulusid ka kunstimuuseumi direktor Ella Vende ja riigitulude vaneminspektor Viktor Kilvits. 31. detsembril 1945 kirjutab August Pulst ENSV Kunstide Valitsuse juhatajale:

Mina, ENSV Kunstide Valitsuse volinik August Jüri p. Pulst, tehes valikut surnud laulukunstnik Aino Tamme pärandusest tema korteris Miilitsa Valitsuse esindajaga märkisin valitud väärtused aktis pliiatsiga ja nimelt ristikestega aktinumbri ees ja kirjutasin ühtlasi neid eripaberil välja. Sama tegin ka nende väärtuste kohta, mis riisujailt miilitsa poolt äravõetud ja hoiul NKVD-s spetsosakonnas Pikk t. 19. Lahendamata on küsimus valiku suhtes väärismetallide osas, millised Miilitsa komissari seletusel on röövlitelt äravõetud võimude poolt ja Sm Miilitsavalitsuse komissari kasutuses olnud – lusikaid, kaelakee, kaelaehe, karikaid jne. Sm komissari seletusel on need paigutatud või hoiule antud Miilitsa finants osakonda asukohaga Pikal tänaval nr 19 vastas ja sissekäiguga Pühavaimu tänavalt. Viimses asukohas käies pöördusin osakonnaülem „natsalnõi“ poole, kes asja selgitas ja teatas, et senini sinna sellised esemeid ega akte nende kohta üleantud ei ole. [...]

TLA R4.2_1042

Kogu kõige säravam osa

Lusikad, kaelakeed ja muud väärisesemed on Aino Tamme kogusse vähemalt osaliselt õnneks jõudnud ja moodustavad arvukama osa Aino Tamme esemetest. 117 museaali hulgas on lisaks väärisemetele veel pühendusega linte, rinnamärke, laudlinu ja kleite. Kuigi esemed pole uurijate poolt nii palju kasutatud kui arhiivmaterjal, on nad hindamatu väärtusega näituseeksponaadid. Ka hetkel võib näitusel „Pöörased lood teatrist ja muusikast“ näha Aino Tamme ehteid.

Kirjad kodustele

Mahukaima osa Aino Tamme kogust moodustab kirjavahetus. Sealt leiab nii tema enda kirjade mustandeid kui temale adresseeritud kirju, mis avavad tema natuuri, loometegevust ja isiklikku elu.



Viljandisse Lilli Suburgi kooli õppima minnes sai alguse tihe kirjavahetus kodustega, millest joonistub välja ülevaatlik ja vahetu pilk Aino Tamme lauljakarjäärile. 1880ndate keskpaigast pärit perekonnale saadetud kirjad kajastavad nii esimesi samme laulule pühendumisel, edasise arengu püüdlusi Peterburis ning õpinguperioodile järgnenud edu kontserdilavadel. Ta kirjutab oma toimetamistest asjalikult ning optimistlikult ja elab igati kaasa perekonna elu-olule. Endale omaselt ei kurda Aino Tamm oma kirjades, ent samas kirjeldab ausalt emotsionaalsemaid hetki:

Mina olin ikka rõõmus kuni ma neid [kahte Tartu tütarlastekooli kasvandikku] enam läbi vaguni akende rongi kõrval ei näinud kõndivat ja raudruun ikka rutemine hakkas edasi tormama, kui viimaks kõik kaassõitjad mull nii võõrad olivad ja ma läbi akende ka muud midagi kui musta ööd ja vahitulede vilkumist ei näinud siis – kas te võite arvata mis ma siis tegin? Mina hakkasin “silmast suhu laskma.”

Aino Tamme kiri Peterburist, 1. detsember 1886.
ETMM 8201 M 13:1/15:10

Aino Tamme panus rahvalaulu populariseerimisel väljendub lisaks kontserditegevusele ka nende avaldamises. Noodikogumiku „Aino Tamme Eesti rahvalaulude kava” välja andmisele 1923. aastal eelnes põhjalik ja intensiivne töö, mis peegeldub selgesti kirjavahetusest mitmete heliloojatega, kes rahvalaule kogumiku tarbeks seadsid, teiste seas näiteks Miina Härma, Ella Adaïewsky, Rudolf Tobias, Konstantin Türnpu, Juhan Aavik ja Heino Eller.
Laulude avaldamine oli Aino Tamme jaoks tõeline missioonitöö, mis jätkus sisuliselt tema elu lõpuni. Veel 1939. aastal kirjutab ta Eesti Vabariigi New Yorgi, Pariisi, Londoni, Rooma ja Brüsseli konsulitele ja saadikutele:

Kavatsen lähemal ajal Eesti propaganda tegemise otstarbel siin ligilisatud nimestikus märgitud eesti rahvalaule eesti-, prantsuse-, inglise- ja itaaliakeelsete sõnadega välja anda ja neid igal võimalikul viisil välismail levitada.
Kuna Eesti nimi spordi alal välismaadelgi juba kaunisti tuntud on, oleks meil enam kui vaja sedasama püüda ka vaimlistel aladel. Meie rahvalaulu suhtes on selleks ülihääd materjali olemas, tuleb vaid seda intensiivselt kasutada, mida mu praegune kavatsus taotlebki.

[...]

Nimelt palun Teid kõigi võimaluste kaudu selgitada, millistele asutistele ja isikutele saaksite Teie saata tähendatud eesti rahvalaulude tõlkelisi väljaandeid Eesti propageerimise otstarbel. Minu arvates tuleks neid saata vähemasti kõigile järgmistele asutistele:

Diplomid ja dokumendid

Lisaks kirjavahetusele, mis hõlmab veel ka postkaarte ja telegramme, leidub M13 kogus ka hulgaliselt muud pabermaterjali. Huvipakkuvad on koolitunnistused ning kalligraafia, kirjasäädmise ja maailmalugude vihikud-konspektid Tarvastu kihelkonnakoolist aga ka kalendermärkmikud Aino Tamme ülestähendustega.
1930. aastatest pärinevad mitmed austusavaldusena kingitud diplomid, tunnistused ja auaadressid erinevatelt seltsidelt ja muusikategelastelt nii kontserditegevuse aastapäevade kui juubelisünnipäevade tähistamiseks.


Aino Tamme pea viis aastakümmet väldanud kontserditegevus on talletunud arvukatel plakatitel ja kavalehtedel. 1903. aastast on säilinud lausa 34 kontserdi kavad. Laulja enda kontsertide kõrval on arhiivis hoiul ka tema külastatud muusikaürituste programmid ning tema õpilasõhtute kavalehed. Väärtuslikuks allikaks on ka Tamme kogutud ajaleheartiklid, millest enamus on koondatud köidetud kausta “Aino Tamm ja tema kunst ajakirjanduses”.
Arhiivmaterjalide hulgas on ka heliloomingu käsikirju, peamiselt klaverisaatega soololaule. Sinna kuuluvad nii Aino Tamme enda käega tehtud ümberkirjutused kui ka mitmed originaalkäsikirjad, näiteks Karl August Hermanni, Johannes Kappeli, Aleksander Läte ja Artur Lemba teosed.

Lõpetuseks

Kel soovi Aino Tammega lähemalt tutvuda, siis arhiivis hoiul olev rikkalik materjal on piisavaks aineseks, et uurida nii tema elu erinevaid tahke kui kultuurilugu laiemalt. Lisaks on võimalus kohtuda tema tegelaskujuga teatrilaval, kuulata temast tehtud kuuldemängu , lugeda artikleid ning raamatuid. Aino Tamme tahtejõulisus, panus laulukultuuri ja pühendumine oma kutsele on varandus, millest inspireeruda ka 160 aastat pärast tema sündi.