Igavene suvi

Maarjamäe lossis on pärast põhjalikke uuendusi taas avatud esinduslik suvesaal meeleolunäitusega “Igavene suvi”, kus külastaja saab rännata ajas tagasi 19. sajandi lõpul Maarjamäe lossis valitsenud õhustikku. Loss kuulus siis krahv Anatoli Orlov-Davõdovile, kes elas alaliselt Peterburis ja kasutas kaunist mereäärset residentsi suvitamiseks. Eesti Ajaloomuuseumi kultuuriloo, tekstiili-, mööbli- ja kunstikogu esemete põhjal loodud interjöör lähtub nii säilinud fotodest kui ajastule omastest detailidest ning pakub vaatajatele võimalust piiluda sisse aadliperekonna koju ja saada osa seal valitsevast muretust puhkusemeeleolust. Heli- ja valgusefektide toel loodud atmosfäär lubab uskuda, et helge suvepäev kestab igavesti.

Tallinn on viimaste sajandite vältel tublisti paisunud ja kunagised looduskaunid suvituskohad on järk-järgult linnaga ühte sulanud. Aadelkonna ja jõukate linlaste kunagi rajatud puhkusepaigad – suvemõisad - on nüüdseks kas hävinud või põhjalikult ümberehitatud ja neid piiranud aiad tänavate võrgu alla kadunud. Kaks kõige suurejoonelisemat – Kadrioru loss ja Maarjamäe loss – on oma näo aga säilitanud ja tegutsevad muuseumitena, kus vihjeid endisaegsele suveromantikale saab kogeda aastaringselt.

Tallinna külje all asunud looduskaunis Maarjamäe piirkonnas algas suvitamine samuti juba 17. sajandi teisel poolel, kui raehärra Christian von Geldern rajas siia Streitbergi (tõlkes vaidluse või lahingumägi) suvemõisa.  Suvemõnude nautimine jäi mõisas siiski üsna üürikeseks, sest peagi vallandunud Põhjasõda muretut puhkamist ei soosinud ja pärast seda ei leidnud krunt pikalt püsivat kasutamist. 1811. aastal ehitati varasema suvemõisa alale aga võimas suhkrutööstus ja kuigi magusavabrik tegutses vaid paarkümmend aastat, hakati paika rahvasuus kutsuma Suhkrumäeks. 19. sajandi teisel poolel valmistati vabrikus lühikest aega tärklist ja piiritust ning rajati lisaks ka auruveski, kuid 1869. aastal puhkenud tulekajus põles tootmishoone maha.

Uus hingamine saabus maalilisele kaldapealsele 1873. aastal, kui selle ostis alaliselt Peterburis resideeruv krahv Anatoli Orlov-Davõdov. Soovides suveperioodil pealinnast eemalduda, lasi uus omanik vastavalt oma maitse-eelistustele ehitada esindusliku paekivist lossi ja seda merega ühendava terrass-trepistiku, samuti rajati Inglise stiilis park. Krahvi abikaasa järgi pandi suvituskohale nimeks Marienberg (Maarjamägi). Pärast Anatoli Orlov-Davõdov surma 1905. aastal, jätkas lossis suvitamist tema poeg Aleksei koos oma perekonnaga.

Suverõõmud said otsa koos I maailmasõjaga, pärast seda emigreerusid Orlov-Davõdovid Prantsusmaale ja algas juba uus Maarjamäe lugu.

Rekonstrueeritud Suvesaali interjöör ei ole kunagise suvemõisa peasaali detailitäpne koopia, vaid pigem ajastutruus võtmes kujundatud keskkond, kus mööbli, maalide, olmeesemete ja paljude teiste originaaldetailide ning kaasaegsete tehniliste lahenduste kaudu saab kogeda siin veidi enam kui sajand tagasi valitsenud meeleolu. Suvesaalis puudub range esinduslikkus ning see on sisustatud suve- või jahimõisale omases eklektilises võtmes. Muretu ja helge õhustik võiks korrakski tekitada tunde, et kaunis suvepäev kestab igavesti.