Ajaveeb. Igavene suvi ehk mõisapuhkus Tallinnas

Maarjamäe lossi suur saal, 20. sajandi algus. Eesti Ajaloomuuseum. Foto koloreeris Mari Luukas

Tallinn on viimaste sajandite vältel tublisti paisunud ja kunagised looduskaunid suvituskohad on järk-järgult linnaga ühte sulanud. Aadelkonna ja jõukate linlaste kunagi rajatud puhkusepaigad – suvemõisad - on nüüdseks kas hävinud või põhjalikult ümber ehitatud ja neid piiranud aiad tänavate võrgu alla kadunud. Kaks kõige suurejoonelisemat – Kadrioru loss ja Maarjamäe loss – on oma näo aga säilitanud ja tegutsevad muuseumitena, kus vihjeid endisaegsele suveromantikale saab kogeda aastaringselt.

Tallinna ja selle lähikonna vaatamisväärsused, keskel Maarjamäel asunud suhkruvabriku hooned. Litograafia. Theodor Gehlhaar, 1835. Eesti Ajaloomuuseum

Linnamüüri taha stiihiliselt tekkinud väikesed peenramaad, kus tallinlased oma kesise toidulaua rikastamiseks juur- ja puuvilju kasvatasid, on teada juba keskajast. Esimesed suvitamiseks mõeldud mõisalaadsed häärberid rajati linna ümbrusesse alles 17. sajandi keskel, kui raad loovutas oma liikmetele väljaspool kindlustusvööndit konkreetsete piiridega maavaldused. Erinevalt suurtest, peamiselt maaviljelusele orienteeritud mõisatest, mis aastaringseks elamiseks tavaliselt ei sobinud ja meenutasid pigem linlaste peenramaid, tegeldi sellistes härrastemajades põhiliselt puhkamise, värske õhu ja muude elumõnude nautimisega ning põllumajandushoonete asemel ümbritsesid toonaseid suvilaid lopsakad iluaiad ja kalatiigid.

Tallinna panoraam ja seda ümbritsevad lopsakad aiad Adam Oleariuse 1648. aastal valminud gravüüril. Postkaart. Eesti Ajaloomuuseum

Põhjasõja ajal põletati suurem osa suvemõisatest maha ja nende areng soikus peaaegu sajandiks. Puhkamisele keskenduti aktiivselt taas 18. sajandi teisel poolel, kui sõjahaavad vaikselt paranesid ja ühiskond tervikuna stabiliseerus. Linna lähistele rajati arvukalt kõrgematele riigiametnikele ja jõukamatele linnakodanikele kuuluvaid mõisaansambleid, mida kutsuti kas omaniku perekonnanime või mõne perekonda kuuluva naise eesnime järgi.

Carlshofi suvemõis ehk Alt-Koch, mõisa rajas 1790. aastal suurkaupmees Carl Nikolai Koch. Suvemõisa järgi on saanud nime Kose asum. Postkaart. Eesti Ajaloomuuseum

Suvituskoha muutsid ihaldusväärsemaks piirkonnaga seotud legendid, aga ka vaatamisväärsused või pilkupüüdvad maastikuvormid - näiteks orud, mäenõlvad, rändrahnud jm - mis vahel kajastusid iseloomustava vihjena ka suvemõisatele pandud nimes (Streitberg, Luisenthal, Rocca al Mare jt). Võrreldes varasematega, olid uued suvemõisad oluliselt suurejoonelisemad ning ilmselt oli paljudele neist eeskujuks Peeter I käsul rajatud Katharinenthali (Kadrioru) loss koos uhke pargiga.

Keiserlik suveloss Kadriorus. Akvatinta. Theodor Gehlhaar, 1835. Eesti Kunstimuuseum

Paljudesse algselt ainult puhkamiseks mõeldud mõisakompleksidesse ehitati 18. sajandi lõpul kõrtsid ja muud meelelahutus asutused, mõnesse ka tööstushooned ning tasapisi hakkasid linnapiirid kunagisest kaitseehitiste vööndist aina kaugemale venima.

STREITBERG – MARIENBURG – MAARJAMÄE

Tallinna külje all asunud looduskaunis Maarjamäe piirkonnas algas suvitamine samuti juba 17. sajandi teisel poolel, kui raehärra Christian von Geldern rajas siia Streitbergi (tõlkes vaidluse või lahingumägi) suvemõisa. Tülile viitavat nime sai romantiline puhkusekoht Liivi sõja ajal samas paigas toimunud lahingu järgi. Suvemõnude nautimine jäi riiaka nimega mõisas siiski üsna üürikeseks, sest peagi vallandunud Põhjasõda muretut puhkamist ei soosinud ja pärast seda ei leidnud krunt pikalt püsivat kasutamist.

Vaade Maarjamäele Tallinna poolt. Litograafia. F. Schwabe, 1870. Eesti Ajaloomuuseum

1811. aastal ehitati varasema suvemõisa alale aga võimas suhkrutööstus ja kuigi magusavabrik tegutses vaid paarkümmend aastat, hakati paika rahvasuus kutsuma Suhkrumäeks. 19. sajandi teisel poolel valmistati vabrikus lühikest aega tärklist ja piiritust ning rajati lisaks ka auruveski, kuid 1869. aastal puhkenud tulekajus põles tootmishoone maha.

Vaade Tallinnale Maarjamäelt, endise suhkruvabriku juurest. Õlimaal. Aleksei Bogoljubov, 1853. Eesti Ajaloomuuseum

Uus hingamine saabus maalilisele kaldapealsele 1873. aastal, kui selle ostis krahv Anatoli Orlov-Davõdov. Vene impeeriumi kõrgseltskonda kuulunud mees elas alaliselt Peterburis, kuid soovis perekonnaga suviti suurlinnamelust eemalduda.

Järgnevatel aastatel kerkis tules hävinud tehase varemetele omaniku maitse-eelistustele vastav esinduslik paekivist loss ja seda merega ühendav terrass-trepistik ning rajati Inglise stiilis park.

Maarjamäe loss, 20. sajandi algus. Postkaart. Eesti Ajaloomuuseum

Vaade Maarjamäe lossi trepistikule, 20. sajandi algus. Postkaart. Tallinna Linnamuuseum

Krahvi abikaasa järgi pandi suvituskohale nimeks Marienberg (Maarjamägi). Pärast Anatoli Orlov-Davõdov surma 1905. aastal, jätkas lossis suvitamist tema poeg Aleksei koos oma perekonnaga.

Aleksei Orlov-Davõdov koos abikaasa, laste ja autojuhiga sõiduautos, 1900 – 1910. Foto koloreeris Mari Luukas. Eesti Ajaloomuuseum

Aastaringselt elasid Marienbergil ainult mõisavalitseja ja mõned aednikud, kuid enne puhkusehooaja algust sõitis kohale aadliperet igapäevaselt teenindav arvukas abiliste armee koos suure hulga mööbli ja muu kodukraamiga, mida mõnusaks ajaveetmiseks vajati.

Maarjamäe teenijaskond lossi hoovil valitsejamaja ees, paremalt teine Anatoli Orlov-Davõdov, 20. sajandi algus. Foto. Eesti Ajaloomuuseum

Omanike saabumise ajaks oli loss suvitamiseks valmis ja algas sügiseni kestev idüll – söödi, joodi, jalutati, maaliti, käidi jahil, supeldi, purjetati ja tehti mõõdukalt sporti ning korraldati koosviibimisi, millel vahel osalesid ka keisri lähikonda kuulunud persoonid ja koguni kroonitud pead. Erinevalt seisuslikest kammitsatest kantud pealinnaelust valitses Marienbergis vaba ja mitteametlik õhkkond ning rangest esinduslikkusest loobuti. Enamasti täitsid lossi ja aeda pererahvale lihtsalt armsad inimesed ning kõigi ühiseks eesmärgiks oli end korralikult välja puhata.

Suverõõmud said otsa koos I maailmasõjaga, pärast seda emigreerusid Orlov-Davõdovid Prantsusmaale ja algas juba uus Maarjamäe lugu.

Maarjamäe lossi suure saali sisevaade, 20. sajandi algus. Foto koloreeris Mari Luukas. Eesti Ajaloomuuseum

Krahvinna salong Maarjamäe lossis, 20. sajandi algus. Foto koloreeris Mari Luukas. Eesti Ajaloomuuseum

2025. aasta kevadel rekonstrueeris Eesti Ajaloomuuseum Maarjamäe lossi suure saali ehk nn Suvesaali interjööri. Taastatud kujundus ei ole kunagise suvemõisa peasaali detailitäpne koopia, vaid pigem ajastutruus võtmes loodud keskkond, kus mööbli, maalide, olmeesemete ja paljude teiste originaaldetailide ning kaasaegsete tehniliste lahenduste kaudu saab kogeda lossis veidi enam kui sajand tagasi valitsenud meeleolu. Suvesaalis puudub range esinduslikkus ning see on sisustatud suve- või jahimõisale omases eklektilises võtmes. Muretu ja helge õhustik võiks korrakski tekitada tunde, et kaunis suvepäev kestab igavesti.