Ajaveeb. Kiiremini, kõrgemale, kaugemale!

Citius, altius, fortius ehk kiiremini, kõrgemale, kaugemale! (kiiremini, kõrgemale, tugevamini - täpne tõlge ladina keelest) kõlab olümpiadeviis, mille mängude taaselustaja Pierre de Coubertin hõikas esmakordselt välja 1894. aastal Pariisis rahvusvahelise olümpiakomitee asutamisel. Moto, mis iseloomustas olümpiaideed, oli koosõlas toonase üleilmselt ärkava spordivaimustusega, millest siinsetelgi aladel kõrvale ei jäädud. Terve keha ja vaimu poole pürgijad hakkasid võimlema, jalgratastel väntama, maadlema ja pommi tõstma ning ühinesid seltsidesse, millest elujõulisemad on tegevad tänaseni.

Ateena olümpiastaadion, u 1900, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

 

OLÜMPIAMÄNGUDE TAASSÜND

Kõikvõimalikud füüsilised jõukatsumised on paljude rahvastes seas tähtsal või vähem tähtsamal kohal olnud läbi ajaloo. Kõrgeima positsiooni saavutasid kehakultus ja sportimine Vana-Kreeka ühiskonnas, kus enam kui tuhande aasta vältel toimunud olümpiamängude järgi käis ajaarvamine ja mängude võidukaid sangareid austati võrdselt valitsejatega. Keskajal armastati enam rüütliturniire, ammulaskmis-võistlusi ja teisi sarnaseid nö sõjamänge, kuid toimusid ka mitmesugused mittemilitaarsed jõuproovid, näiteks kiirkäskjalgade jooksuvõistlused jpm.

 

Kettaheitja, umbes 1910, Eesti Ajaloomuuseum

 

Keha treenimine tervise ja lõbu pärast sai alguse siiski alles paar sajandit tagasi, kui rasked töö- ja olmetingimused, mis seni piisavalt koormust ning ajatäidet andsid, tasapisi lihtsamaks muutusid. Kuna üheskoos pingutamine pakkus rohkem nii rõõmu, tuge kui väljakutseid, siis koondusid sarnaste huvidega entusiastlikumad kehakultuurlased peagi erinevatesse klubidesse ja muudesse ühendusesse. Nüüdisaegse spordielu alguseks võib aga pidada 19. sajandi teist poolt, kui järjekindlamate ja andekamate sportlaste hulgast parimate väljaselgitamiseks hakati fikseeritud reeglite järgi korraldama juba rahvuslikke ja rahvusvahelisti võistlusi. Suurimateks spordipidudeks kujunesid 1896. aastal esmakordselt taas toimunud olümpiamängud kus erinevalt antiikajast, kui võistlesid ainult Kreeka atleedid, võisid osaleda parimad sportlased kõikjalt maailmast. Erinevates riikides iga nelja aasta järel toimuv olümpia on olulisim rahvusvaheline spordiüritus tänaseni.   

 

PAPAGOILASKJAD JA PURJETAJAD

Eesti spordielu kujunemine oli sarnane Euroopale. Arheoloogide kinnituste kohaselt pidasid füüsilistest jõukatsumistest lugu ka meie esiisad, keskajal olid kohalikest mõõduvõttudest tuntumateks kevadeti Tallinnas aset leidnud nn papagoilaskmine, kus ammunooltega tuli pihta saada kõrge ridva otsa kinnitatud linnukujulisele sihtmärgile ja maikrahvi pidustustel aset leidnud rüütliturniir.

Mustpeade vennaskonna hõbedast papagoi (kullatud jalad, rubiinsilmad), ammulaskjate rändauhind 16.s. algus. Eesti Kunstimuuseum

 

Kuigi sõjalis-sportlikke mänge ja võistlusi on varasemast ajast teada arvukalt, jõuti sihipärase kehalise võimekuse arendamise ja erinevate institutsioonide asutamiseni siingi alles 19. sajandil. Tähtis roll kehakultuuri traditsioonide loomisel oli Tartu ülikoolil, kus alates selle taasavamisest 1802. aastal kuulusid õpekavva ka ratsutamine, vehklemine, tants jt peamiselt baltisaksa eliidi hulka kuuluvatele tudengitele vajalikud ja meelepärased alad. Regulaarsed ja läbimõeldud treeningud panid aluse sportimisharjumusele, mida paljud osalenud hilisemaski elus jätkasid.

Joonistus - üliõpilaste (korporantide) duell rapiiridega. Tartu, 19. s. Tartu Linnaajaloo Muuseumid

 

Elitaarseks tegevuseks jäi sportimine siiski veel aastakümneteks, defineerides pigem elustiili ja staatusega kaasnevaid hüvesid ning seetõttu olid ka harrastatavad alad, näiteks vehklemine, purjetamine, sõudmine, ujumine jt enamjaolt meelelahutusliku iseloomuga. Sarnaseid eesmärke taotles ka esimene teadalev sportlik ühendus, Tallinnas 1820. aastal asutatud Uljaste Purjetajate Ordu (Orden Kühner Segler), mille liikmeid sidus soov merel seilata ja looduskaunites kohtades randuda.

„Purjetajad“ merele minemas 19.s. lõpp 20.s. algus. Eesti Ajaloomuuseum

 

TURNIJAD JA VELOSIPEDISTID

Hoopis ulatuslikumalt külvas sportimisharjumust aga 19. sajandi keskpaigas laiemalt levima hakanud turni-(tõlge saksa keelest) ehk võimlemisliikumine. Alguse sai seegi Tartu Ülikoolis, kui lektor Carl Eduard Raupbach, kes oli Saksamaal uudse võimlemisõpetustega tutvunud, hakkas propageerima erinevaid gümnastilisi turniharjutusi. Atraktiivne ja enamusele jõukohane tegevus leidis nii tudengite kui professorite hulgas innukat järgimist, jõudes mõne aja pärast juba ülikoolist gümnaasiumidesse. Harrastajate paremaks organiseerimiseks loodi esimesed võimlemisseltsid 1863. aastal Tallinnasse (Revalche Turnverein) ja 1864. aastal Tartusse (Dorpater Turnverein). Seltside initsiatiivil rajati mõlemasse linna erinevaid turnipaiku ning korraldati arvukalt nö turnipidusid, kus võimlejad oma oskusi kohaletulnud huvilistele tasuta demonstreerisid.  

 

Tartu turnimaja, umbes 1867-1887. Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

 

Eestlaste seas sai võimlemise tuliseimaks eeskõnelejaks Tartu Õpetajate Seminari koolmeister Juhan Kurrik, kelle sulest ilmusid ajalehes “Postimees” mitmed gümnastikat tutvustavad artiklid ja põhjalik trükis “Turni raamat”. Esimene eestlaste turnipidu leidis kohaliku köstri Jüri Soo initsiatiivil aset 1876. aastal Laiusel ja märgina sellest, et spordipisik oli jõudnud maarahvastki nakatada, toimus ühisele võimlemisele lisaks ka võistujooksmine.  

Turnimise raamat, J. Kurrik 1879. Palamuse O.Lutsu Kihelkonnakoolimuuseum

 

Võimlemisega võrreldava populaarsuse ja mõnevõrra hiljem ka ulatuse saavutas 19. sajandi viimastel kümnenditel jalgrattasõit. Eeskuju võeti taas Euroopast, kus varaseim teadaolev suurvõistlus peeti 1869. aastal. Hinnalise liikumisvahendi velosipeedi, nagu moodsat sõiduriista tollal nimetati, soetamine oli esialgu taskukohane vaid siinsele baltisaksa aadelkonnale, kes asusid ratastel avastama kodulähedasi looduskauneid paiku.

Jalgrattavõistlused Haapsalus 1899, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

 

Seltskondlikud väljasõidud kujunesid peatselt omavahelisteks võidukihutamisteks, kus pandi proovile nii enda kui ratta võimekus. Esimese jalgrattaseltsi asutasid väljasõidulembesed baltisaksa velosipedistid 1888. aastal Tallinnasse (Revaler Velocipedisten Club), järgnevalt loodi sarnased seltsid ka Tartusse, Paidesse ja Viljandisse.

 

 Põltsamaa jalgrattaklubi märk 1898, Tallinna Linnamuuseum

 

Kauaks praktiline jalgratas ainult kõrgklassi lõbusõiduvahendiks ei jäänud, kiiresti leidis see tee ka jõukamate eestlaste majapidamistesse ja rahvarohketeks kujunenud võidukihutamisi hakati pidama juba 19. sajandi viimasel kümnendil. Maapiirkondades, kus velosipeedi enam vajati, oli vaimustus isegi suurem kui linnades ja nii loodi esimene eestlaste jalgrattaselts, mis oli ühtlasi esimene maaspordi selts, 1896. aastal Saadjärvel. Ettevõtliku kaupmehe Karl Vesteli vedamisel ja ümbruskonna talupoegade abiga ehitati seltsile järgmisel aastal oma 335, 5 meetrine velodroom ehk nö rattaaed, kus tipptasemel kohtunike osavõtul väntasid võidu nii eesti kui saksa rahvusest velosipedistid.

Jalgrattavõistluste märk 1900-1918, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

 

HARRASTAJAD JA PROFESSIONAALID

Arusaam, et sport ei ole ainult gümnastiliste harjutuskavade sooritamine või peenetel velosipeedidel kihutamine, vaid selleks saab pidada mistahes eesmärgistatud füüsilist pingutust, kinnitas laiemalt eestlaste seas kanda 19. sajandi lõpukümnenditel. Populaarseiks kujunesid jooksmine, raskuste tõstmine, maadlemine ja erinevad nn kergharjutused.

 

Võimleja Aleksander Rosenfeldt, 1898-1905. Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

 

Põhilisteks rahvaspordi eestvedajateks kujunesid karskus- ning laulu-mänguseltsid, mis kaasasid erinevad sportmängud ja -üritused oma tegevuste hulka ning rajasid selleks tihti ka eraldi harjutusväljakud. Aktiivselt sporditi karskusseltsides “Võitleja”, “Valvaja” ja “Lootus” ning laulu-mänguseltsides “Estonia” ja “Vanemuine”. Narvas kujunesid oodatuks “Võitleja” üle-linnalised rahvapeod, mille tipphetkeks olid vaba osalusega jooksuvõistlused. Tallinnas leidsid sarnased võidujooksmised ja muud jõukatsumised leidsid aset “Lootuse” ja “Estonia” seltsi pidudel ning parimaid näitlejaid, koorilauljaid ja sportlasi premeeriti siin ka mitmesuguste auhindadega. Soliidseid auhindu jagati Tartuski, kus võistlusi korraldasid nii “Vanemuine” kui baltisaksa võimlemisklubi Dorpater Turnverein, neist viimane maksis võitjale koguni aupalka.

 

 Kollaaž Tartu võimlemisselts 20.s. algus. Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum.

 

Meelelahutusliku rahvaspordi kõrval kerkisid esile ka kitsamate spordialade harrastajad, kes esmajoones keskendusid spetsiifilisetele treeningutele.  

Eesti raskejõustiku sünniks võib pidada 1888. aastat, kui kohtukirjutaja Gustav Boesberg (1867-1922) hakkas oma kodus koos kolme sõbraga pomme ja muid raskusi tõstma.

Raskejõustiklased Gustav Boesberg ja Johannes Kalla, 1897. Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

 

Pärast tugevate noormeeste sensatsioonilist demonstratsioonesinemist seltsi “Lootus” rahvapeol, liitus grupiga arvukalt huvilisi ja uueks treeningpaigaks renditi avarad ruumid Maneeži tänaval kaubalaevastiku seltsi “Linda” kivihoones ehk nn Linda aidas. Ühendus sai 1893. aastal ametlikuks nimeks Tallinna Vabatahtlik Atleetide Klubi ning selle tegevuste hulka kuulusid tõstmine, poks ja maadlus.

 

 Endine kaubalaevaseltsi "Linda" ait, Eesti Meremuuseum

 

Legendaarseks kujunenud klubis alustasid treeninguid paljud tulevased raskejõustikutipud, teiste seas maailmameistrid Georg Lurich (1876-1920), Georg Hanckenschmidt (1877-1968) ja Aleksander Aberg (1881-1920).

 

Georg Lurich, 1900-1913. Eesti Rahva Muuseum

 

Raskejõustikus jõuti ka esimese olümpiamedalini - 1912. aastal võitis keiserliku Venemaa koondise liikmena klassikalises maadluses hõbemedali eestlane Martin Klein (1884-1947).  

 

Martin Klein ja Alfred Asikainen Stockholmi olümpiamängudel maadlemas, 1912.a. Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

 

Raskejõustiku kõrval jätkus sajandivahetusel nii jalgrattaspordi kui turnimise võidukäik. Saadjärve velosipedistide eeskujul asutati Tartusse jalgrattaselts “Taara”, Tallinnasse aga “Kiirus” ning “Kalev”. Mõlemasse linna ehitati suured velodroomid, kus lisaks kohalikele mõõduvõttudele hakkasid toimuma rahvusvahelised võistlused. Kuna jalgrattasõit oli siiski sesoonne, siis tegeldi seltsides talvel tihti näitemängu ja koorilauluga või treeniti lihaseid maadeldes ja raskusi tõstes. Aktiivsetest turnijate rühmitustest kasvasid esimesele maailmasõjale eelnenud perioodil välja aga mitmed kergejõustikuseltsid, näiteks “Amateur” ja “Sport” Tallinnas ning “Tervis” Tartus, kus lisaks jooksmisele harrastati põhiliselt erinevaid hüppe- ja heitealasid.  

Suuremate alade varjus loodi ka mitmeid väiksemaid ühendusi, oma seltsid asutasid aerutajad, tennisistid, maletajad jt. Ainuüksi Tallinnas ja Tartus kokku oli 1915. aastal juba 35 spordiseltsi, arvukalt tegutses neid väiksemateski linnades ja maakondades. Seega oli Eesti spordimaastik enne iseseisva riigi väljakuulutamist küllaltki killustunud ja puudus ühtne, seltside tööd koordineeriv juhtimisorgan.

 

Võimlemise ja laulumängu kursus Viljandis 1909. Viljandi Muuseum   

 

SPORDISELTS “KALEV”

Legendaarne spordiselts “Kalev” registreeriti Tallinna jalgratturite ühendusena ametlikult juba 1901. aastal. Seltsi liikmete, kelle hulka kuulusid näiteks Konstantin Päts, Eduard Vilde, Jaan Teemant jpt eestimeelsete vaadetega ühiskonnategelased, kooskäimise algne eesmärk oli aga rohkem kultuurilist ja rahvuslikku laadi ning põhikirjas umbmääraselt paika pandud tegevus “jalgrattasõidu armastajate üksteisele lähendamine” pigem osavaks kattevarjuks, et poliitilisi ühendusi pelgavatelt võimudelt asutamisluba saada. Jalgratturite tõsisemaid kavatsusi näitas sinimustvalges värvikombinatsioonis kujundatud sümboolika, millega kaunistati nii vormimütsid kui rattanumbrid.

Spordiseltsi Kalev rahvusvärvides rinnamärk. Tallinna Linnamuuseum

 

Hoolimata põhikirjas fikseeritule loodi “Kalevis” kiiresti oma sümfooniaorkester ja laulukoor, talvel rajati uisusõpradele liuväli ja suvel mängiti koos kurni. Järk-järgult keskenduti siiski rohkem füüsilisele tegevusele, lisandusid tennis, vehklemine, raske- ja kergejõustik ning erinevad veespordialad.

Spordiselts "Kalevi" liuväli, 1910-1920. Eesti Ajaloomuuseum

 

Esimese kümne tegevusaastaga kasvas selts suurimaks eestlaste spordiühenduseks, millesse soovisid pääseda nii algajad kui väiksemates klubides alustanud atleedid. “Kalevi” eestvõttel toimusid 1911. aastal ka esimesed üle-eestilised kergejõustikuvõistlused, mida tollane ajakirjandus nimetas koguni kohalikuks olümpiaks.  

Treeningutega samaväärselt tähtsaks jäid “Kalevis” rahvuslikud aated. Neid aateid peegeldas ilmekalt arhitekt Karl Burmani projekteeritud arhailise üldilmega puitpalkidest seltsimaja Pirita jõe kaldal. Jalgratturite liiduna alustatud ühenduse põhikirja muudeti põhjalikult 1913. aastal ja organisatsiooni uueks nimeks sai Eestimaa Spordiselts “Kalev”. Järjepidevalt tegutsenud “Kalev” on Eesti suurim ja edukaim spordiselts tänaseni.

Kalevi spordiseltsi hoone Pirital, arhitekt Karl Burman. Eesti Ajaloomuuseum

 

OLÜMPIALE!

Iseseisvumine seadis Eesti spordikorralduse uude olukorda, sest rahvuslikud spordiinstitutsioonid tuli alles luua. Siinsete suuremate spordiseltside esindajate eestvõttel asutati 1920. aasta jaanuaris üleriigilise keskorganisatsioonina Eesti Spordi Liit, mille esmaseks kiireks ülesandeks oli tagada eestlaste osalemine sama aasta suvel Antwerpenis toimunud olümpiamängudel. Läbirääkimised rahvusvahelise olümpiakomiteega andsid soovitud tulemuse ning kutse meie sportlased erandkorras said, loteriide ja eraannetuste toel koguti kokku ka osavõtuks vajalik summa. Kiire tegutsemine tasus end igati ära, sest esmakordselt sinimustvalge trikoloori all esinenud Eesti sportlased tõid kodumaale koguni kolm medalit – kulla võitis kergkaalu tõstja Alfred Neuland (1895-1966), hõbeda aga maratonijooksja Jüri Lossmann (1891-1984) ja sulgkaalu tõstja Alfred Schmidt (1898-1972). Kõik medalistid kuulusid spordiseltsi „Kalev“.

Eesti Olümpiakomitee asutati ametlikult 1923. aasta detsembris.  

A. Neuland tõstmas, 1921. Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

Jüri Lossmann jooksmas Kalevi staadionil, 1920-1922. Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

  

Tõstja Alfred Schmidt, 1919. Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum