Jüripäeval, 23. aprillil möödus Jüriöö ülestõusust 680. aastat. Möödus kuidagi märkamatult. Aga märkamatuks see ei jää, sest õige pea avalikkuse ette jõudev näituseprojekt „Miks Eesti ei ole kuningriik?“, on andnud meeldiva põhjuse jüriöö ülestõusu teemasse taas süveneda.

Peagi Suurgildi hoones avatava näituse sisuloomes oleme oma meeskonnaga ikka ja jälle avastanud end Jüriöö ülestõusu sisuliste küsimustega tegelemast. Lisaks ajendas sel teemal ajaveebi kirjutama ka ajaloolase Andres Adamsoni artikkel Jüriöö 680. „Meist saigi eestikeelne Saksamaa. Kuidas muutis nurjunud ülestõus eestlaste staatust“

Jüriöö andis meile surematu teadmise ja legendi neljast eestlasest kuningast ja nende tapmisest ordumeeste poolt. Aga see „surematu teadmine“ on tegelikult üks paras mõistatus. Intriigile aitab kaasa tõsiasi, et meie kasutuses olevas allikmaterjalis ei ole vahetut sündmuste kirjeldust, vaid saame kasutada ajalist distantsi omavate kroonikute ümberkirjutusi teistest kroonikatest. Seda infot võib lausa pidada omaaegseks „telefonimänguks“, kus võis midagi kaotsi minna või hoopis juurde tekkida. Taoline ebaselgus annab teisipidi hea võimaluse läheneda teemale erinevate nurkade alt.

Jüriööd võib analüüsida kui 1300. aastatel alanud Liivimaa sisesõdade raames aset leidnud sündmust; seda võib vaadata kui osana kohaliku ühiskonna ümberkujunemise protsessist, aga miks mitte läheneda teemale nö ordu vaatenurgast või hoopis Taani trooni poolt. Osapooli on palju. Oleks vaid ajaloolastel õnnelikke, vihjeid andvaid ja ideid ärgitavaid juhuseid.

Nii ongi praegune olukord ajaloolasele üsna magus, uksed mõttemängudeks on lahti. Selliselt lähtepositsioonilt passib laenata Andres Adamsoni artiklist Einsteini tsitaati: „Kujutlusvõime on tähtsam kui teadmised, sest teadmised on piiratud“. Alljärgnev ei ole nüüd küll teaduslik huligaansus vaid katse tõlgendada olemasolevat.
Kroonik Hermann Wartbergest kirjeldab 14. sajandil ülestõusu algust nii:
"Aastal 1343 (...) päeval enne Püha Jüri päeva langesid Tallinna piiskopkonna vastristitud ära usust; nad surmasid oma isandad ja kõik sakslased koos väikeste lastega, (...) põletasid maha nende majad ja muud ehitused, süütasid põlema kirikud, samuti Padise kloostri, piinasid mitmel viisil surnuks 28 munka, kuna abt koos vähestega pääses minema".

Jüriöö on inspireerinud ka kunstnikke. Siin on üks Ajaloomuuseumi kogus olev graafiline leht „Signaal Jüriöö ülestõusuks“ raamatukunstnik Paul Luhtheinalt. Kena rahvusromantiline pildike ülestõusu algushetkest. (AM 8994:6 G 1663)




Kuid mida me tegelikult teame? Näiteks seda, et Harjumaal lahvatas ööl vastu 23. aprilli 1343 vastuhakk Taani kuningale, mis kohe laienes Lääne-Eestisse ja juulis ka Saaremaale ning arenes 1345. aastani kestnud sõjaks.





Pildil on Eduard Philipp Körberi joonistus Padise kloostrist, mis oli üks esimesi objekte ülestõusnute teel. Oliwa tsistertslaste kroonika väitel tapeti seal 18 munka ja terve hulk ilmikvendi veel otsa. (AM _ 8916 G 1601:8)

Miks ülestõus puhkes? Kroonik Johann Renner ütleb 16. sajandil selle sirgjooneliselt välja: "Aastal 1343 Püha Jüri ööl toimus suur tapmine Harjumaal, sest eestlased Harjus tahtsid oma kuningaid saada ja hakkasid asjaga nii peale".

Aga nii lihtne see ei ole. Peame näituse meeskonna liikmete Tõnno Jonuksi ja Mihkel Mäesaluga ülestõusu puhkemise üheks määravaks põhjuseks hoopis Taani kuninga kehtestatud erakorralisi makse. Aga see ei seleta ülestõusu Lääne- ja Saaremaal, sest too piirkond allus sealsele piiskopile.

Igatahes oli tegemist planeeritud vastuhakuga, mitte sporaadiliselt tekkinud talupojamässuga, nagu Jüriööd kirjeldasid kroonikud Johann Renner ja Balthasar Russow. Samas sobis nende käsitlus hiljem nii rahvusromantilisi kujutelmi toitma, aga sobitus väga hästi ka sovjetiaja historiograafiasse.

Üritus oli korralikult ettevalmistatud ja läbikaalutletud. Ülestõusnud tegid koostööd Rootsi kuninga ja Pihkva vürstiga, nende mõlemaga oli Taani kuningas tollal sõjajalal. Ülestõusu juhtideks olid arvatavasti harjulaste, läänlaste ja saarlaste ülikud (nende täpne ühiskondlik positsioon ei ole teada). Et eestlaste juhtideks olid kuningad, teame 16. sajandi kroonikute Renneri ja Russowi tekstidest, varasemad allikad ei räägi kuningatest mitte sõnagi. Küll teame, et Harju ülestõusnute esimene suurem eesmärk oli Rootsi vägedega koostöös hõivata Tallinn kui Taani administratiivkeskus Põhja-Eestis. Siit saab eeldada, et harjulased võisid kavandada Taani võimu väljavahetamist Rootsi võimuga.

Mida see ütleb omaaegse ühiskonna kohta? Kindlasti seda, et 14. sajandi alguse ühiskonda ei saa üheselt käsitleda kui vallutatute ja vallutajate ühiskonda. Siinmail toimunud ristisõdade käigus ei kadunud vana eliit täielikult, vaid saavutas positsiooni, mis andis võimaluse või paratamatuse kaasa mängida suuremas poliitikas. Kuidas selline staatus saavutati või säilitati, see on juba teine küsimus, millele võib leida vastuse peatselt avatavalt näituselt „Miks Eesti ei ole kuningriik?“.
Tulevane näitus pole näitus Jüriööst, küll aga käsitleme ülestõusu ühes juhtumiuuringus, kus rekonstrueerime 16. sajandi krooniku andmete põhjal eestlastest kuningate välimuse.

Muide, Ajaloomuuseum on 1952. aastal Jüriööst näituse juba teinud. 71 aastat tagasi nägi näitus välja selline. (AM N 6615:1)