Ajaveeb. Eduard Oja loomingu ja mälestuste radadel

Tihti räägitakse Eduard Ojast (1905–1950) kui kiirelt läbi põlenud heliloojast. Tegelikult mahtus tema 45 eluaastasse sisukas pedagoogitöö, aktiivne tegevus koorijuhi ja muusikakriitikuna ning selle kõrvalt oli Oja järjepidevalt ametis heliloominguga. Täielikku ülevaadet tema loomingust pole võimalik teha – palju on hävinud (oma osa on selles ka heliloojal endal), teosed, mis on säilinud, annavad aga aimu Oja isiksuse erinevate tahkude vastandlikkusest. Ojat on nimetatud esimeseks eesti ekspressionistiks – hingeline tormlemine on Oja kompositsioonides tõepoolest läbivaks jooneks.

20. sajandi alguses sündinud muusikute puhul ei ole kehv majanduslik taust ja viletsad olud loominguliseks tegevuseks midagi erandlikku – nii ka Oja puhul. Siiski on Oja lapsepõlvest teada üks traagiline juhtum, mis jättis püsiva jälje tema tundeellu: aastal 1909 olid salakütid põlema pannud Ojade maja – Eduard Oja isa oli olnud metsavaht ning kaevanud küttide peale mõisnikule metsavarguste pärast. Maja taastamiseks ei saanud isegi mõisaomanikult abi, pettumus sööbis sel ajal vaid nelja-aastase poisi mällu ning sai aastaid hiljem kajastust ooperis “Lunastatud vanne”.

Haridustee ja esimesed muusikalised katsetused

Eduard Oja haridustee sai põhja Tartu Õpetajate Seminaris, kuhu ta astus sisse 1919. aastal. Õpetajate Seminaris olid tulevastele pedagoogidele kohustuslikeks aineteks muuhulgas muusika, laulmine ja klaverimäng, umbes õpingute algusaega jääb ka esimene tutvus viiulimänguga. Oja jäi silma oma andekusega ning talle usaldati juba stuudiumi ajal seminari õpilaskoori juhatamine. Õpetajate Seminaris tutvus Oja ka Eduard Tubinaga, koos mängisid nad duona viiulit ja klaverit (ka tummfilmide taustaks), aeg-ajalt ka klaveril neljal käel.

Peale Õpetajate Seminari lõpetamist 1924. aastal läks Oja esialgu tööle Pangodisse, siis töötas aasta Tamsa algkooli juhatajana ning aastatel 1925–1930 töötas ta Elva algkoolis muusikaõpetajana ning juhatas segakoori. Tubin on meenutanud 1926. aasta suve, kui käis Ojal Elvas külas:

“Oja andis algkoolis laulutunde. Need väikesed maalt tulnud mudilased ei teadnud noodist ei a-d ega b-d. Oja seadis siis neile kokku metoodilise õpiku. See oli tal omal ainult skitseeritud, nii et noodid olid nagu tünnikesed ja üks oli siis riiuli peal, teine riiuli vahel. Ja mida kõrgemal asusid tünnikesed, seda heledamaks läks toon, mis tünnist välja tuli. Täis tünnid olid ja poolikud tünnid – ja see oli siis noodi pikkus. Ja sabad ja varred olid taga, millega tünne ära võeti. [---] Ja kui see tünnide asi oli läbi võetud, siis laulsid Oja lapsed pärast esimest aastat noodist nii mis plaksub. [---] Ja mis jutt sinna juurde käis, seda ma ei mäleta, aga oli niisugune lõbus, muinasjutuline. Siis Oja läks oma õpikuga Miina Härma juurde kinnitust saama. [---] Härma oli vastuseks öelnud, et sellest ei tule midagi välja, sest see on liiga lapsik. Sellega oli kriips peal. [---] See Miina Härmale üldse ei istunud.”¹

See juhtum annab tunnistust Oja leidlikkusest ning kuigi see õpik trükki ei läinud, koostas ta praktilisest vajadusest ka teise õpperaamatu, mis ilmus F. Albre varjunime all aastal 1927 ja oli mõeldud solfedžotundideks.² Oja ei heitunud väikese linna piiratusest ning korraldas Elvas muusikalavastusi, mille tarbeks kirjutas ise muusika. 1927. aastal organiseeris Oja Beethoveni 100. surma-aastapäeva puhul mälestusõhtu.

Tartu muusikaelu üheks võtmeisikuks kujunemine

1925. aastal astus Oja Tubina soovitusel sisse Tartu Kõrgemasse Muusikakooli viiuli erialale. Peagi soovis Oja eriala vahetada ning minna komponistide klassi. Ettevalmistusi aitas Ojal teha Tubin, kes elas terve suve Oja juures ning õpetas talle eriharmooniat ja kontrapunkti. Samal sügisel tegi Oja Elleri juures eksamid ning tuli nõudmistega toime ja hakkas ühel kursusel õppima Olav Rootsi, Karl Leichteri ja Tubinaga.³

1930. aastatel oli Oja tööse süüvinud. Ta asus juhatama Tartu Naislaulu Seltsi naiskoori, pärast Tartu Kõrgema Muusikakooli lõpetamist 1932. aastal töötas ta Tartu Draamateatri Stuudio muusikajuhatajana, lisaks kriitikuna Postimehe juures. Tartu kontserdielu oli sel ajal väga elav ning linna külastasid nii kodumaised kui ka rahvusvahelised interpreedid. Oja oli osav sõnaseadja ning esseistlikes mõtisklustes Muusikalehes lahkas ta oma arusaamu, vahel isegi olemuslikke probleeme, mis olid seotud muusiku elukutse ja muusikaga üldisemalt.


1935. aastast töötas Oja Tartu Kõrgemas Muusikakoolis teooria-, harmoonia- ja solfedžoõpetajana ning juhatas keelpilliorkestrit. Sama orkestri esituses toimus ka “Ajatriloogia” esmaettekanne. Sellesse kümnendisse jäävad Oja kõige erilisemad helitööd: näiteks klaverikvintett, tsükkel “Vaikivad meeleolud” ning mitmed soololaulud. Eduard Oja tööprotsessi kohta on öelnud tema tütar Vaike Oja: “Komponeerimise ajal ei tohtinud mitte keegi teda segada, isegi emal oli sööma kutsumisega raskusi. See oli pühaklik eraldatus. Välisukselt võeti isegi kell maha, et keegi ei saaks segada. Ja sinna tema tuppa jäid muusika ning tema loov vaim ja hing. [---] Improviseerimine käis isal loomisega käsikäes. Muusika tal nagu voolas, tal ei olnud niinimetatud sulepeast välja imemist, muusika oli temale orgaaniline tervik. Ta oli rikas motiividest, mõtetest, fantaasiast.”⁴
Helilooming oli küll vaimule rikastav tegevus, ent Oja elas pidevas rahanappuses. Sageli küsis ta Eesti Akadeemilisest Helikunstnike Seltsist toetust, ent seda õnnestus tal harva saada. Ka Oja fondis on sellistest toetusepalvetest näiteid:

Murranguliste sündmuste ja eluraskuste küüsis

Kolmekümnendatel süvenesid Oja terviseprobleemid ja ta vaevles nii psühholoogilise ebastabiilsuse kui tuberkuloosiga. Muredest hoolimata oli Oja loominguliselt viljakas: 1938. aastal kuulutati välja Estonia lavateoste võistlus ning tema ooper “Lunastatud vanne” sai esimese auhinna. Kahjuks jäi ooper nõukogude okupatsiooni pärast lavastamata – ooperi süžee oli seotud Eesti Vabadussõjaga. 1941. aastal oli Oja sunnitud Tartu Kõrgemast Muusikakoolist lahkuma ning tegutses mõnda aega vabakutselise heliloojana. 1943. aastal tegi Eduard Tubin Ojale ettepaneku kirjutada kantaat, esiettekanne toimus Tubina juhatusel. Teose partituur hävis Estonia pommitamisel 9. märtsil 1944. aastal – kantaati on meenutatud kui Oja tippteost, mistõttu oli tegu suure tragöödiaga nii Oja kui terve eesti muusikakultuuri jaoks. Sõja-aja sündmustest Oja ei toibunudki, 1944. aastal sai tema kodu Tartus Kesk tänaval pommitamises pihta, paljud käsikirjad hävisid, mõnda aega elas Oja Raplas ning pikalt viibis Seli sanatooriumis. Lisaks ka isikliku elu traagika: noorema lapse surm ning abielu purunemine. Jätkus ühiskondlik-poliitiline surve ning kuigi Oja oli avalikust elust eemale jäänud, süüdistati Ojat kodanlikus natsionalismis. Oja suri 16. aprillil 1950. aastal ning matusekomisjon otsustas tema surma puhul ajalehes isegi mitte nekroloogi avaldada, Heliloojate Liidust ei osalenud keegi tema matustel.

Vardo Rumessen on öelnud Oja kohta tabavalt: “Oja oli suur unistaja ja idealist, kes kannatas elu inetuse ja pahelisuse all”. Ehk just Eduard Tubina ja Eduard Oja võrdluses tuleb välja kontrast – töökuse ja visadusega jõudis esimene kaugemale, ehkki Ojat peeti andekamaks (Tubin olevat kadestanud tema meloodiameisterlikkust), räsisid tema töövõimet halvad harjumused ja karm elu. Oja ekvivalendiks kirjanduses on peetud Juhan Liivi, mõlemad põlesid kiirelt ja eredalt läbi – huvitav tõsiasi on see, et Oja kasutas soololauludes sageli Liivi tekste.

Allikad ja kirjandus:

Eduard Oja fond TMM 213, säilitusühik 6 (artiklite käsikirjad), säilitusühik 15 (kirjavahetus Eesti Kultuurkapitali Helikunsti Sihtkapitali valitsusega 1935–1939)
¹ Vardo Rumesseni intervjuu Eduard Tubinaga 1979. aasta novembris
² Vardo Rumessen “Varjus ja valguses”. Talllinn: 2007
³ Vardo Rumesseni intervjuu Eduard Tubinaga 1979. aasta novembris
⁴ Vaike Oja meenutused Eduard Oja mälestusõhtul 23.01.1985

Autorist:

Carolin Krajnak on SA Eesti Ajaloomuuseumi muusika käsikirjade projekti uurija. Loe ka tema eelmist ajaveebi lugu Evald Aava loomingust ja mälestustest.