Ajaveeb. Brokaadist nutitelefonini

Essinger on võtnud vaevaks lõimida seoseid näiliselt kaugete tegevuste – aastatuhandete pikkuse ajalooga tekstiilitööstuse ja tänapäeva teabeajastu vahele, mis on nutitelefonide kaudu me meeled vallutanud. Ta alustab looga Hiina keisrinnast Si Ling-Chist, kes oma aias mooruspuult korjatud vatitombu kogemata teetassi kukutas ning seda sealt välja koukides siidi avastas. Siidiussi peenest ja tugevast kookoniniidist hakati valmistama pehmet ja vastupidavat kangast, mille saladust suutsid hiinlased enda teada hoida mitu tuhat aastat. Alles 140 aastal eKr said indialased sellele jälile. Veelgi hiljem, 6. sajandil, saatis Bütsantsi keiser Justinianus (482–565) misjonitöö kattevarjus Hiina pärsia mungad, kes sealt siidiliblika mune tõid, mis Konstantinoopolis “küpsema” pandi. Koorunud siidiusse toideti mooruspuu lehtedega ja nii pandi alus kohalikule siiditootmisele.


Hiinast tuli varastada ka siidikudumise oskusi, sest õhukese, tihedakoelise, mitmevärvilise, mustrilise siidiriide kudumiseks oli tarvis keerukaid kangastelgi ja osavaid meistreid. Siidiriiet said endale lubada vaid valitsejad ja ülikud, sest kuni 18. sajandi lõpuni ei suutnud kaks meest valmistada tööpäevas rohkem kui ühe tolli brokaati ja said kahe nädalaga valmis vaid jalapikkuse kanga. Mis selle keerukaks tegi?

Lihtsa kanga valmistamiseks venitatakse lõimelõngad kahe varda vahele pingule, punutakse neist koelõng risti läbi ja tihendatakse piki lõimelõngu tõmmatava kammiga. Kiiremaks kudumiseks jaotatakse lõimelõngad kahele vardale, et neid vaheldumisi üles-alla liigutada ja nende vahelt süstiku abil koelõnga edasi-tagasi libistada. Kõige lihtsama nn labase sidusega kangas vahelduvad koe- ja lõimelõngad malekorras. Keerukama sidusega, mitmevärviliste ja mustriliste kangaste saamiseks tuleb lõimelõngu eraldi või mitmekaupa juhtida, mis on seda aeganõudvam mida peenem on niit ja tihedam on riie.



16. sajandil sai Euroopa üheks olulisemaks siiditootmise keskuseks Lyon, kus 18. sajandil sai sel alal tööd umbes kümnendik elanikkonnast. Kangameistreid oli seal palju ja nad püüdsid leida lahendusi töö kiirendamiseks, kuid läbimurre laskis end oodata. Käsitsi lõimeniitide liigutamist prooviti lihtsustada konksude ja raamide süsteemiga. Jacques de Vaucanson (1709–1782) täiustas kangastelgi leierkastides kasutatule sarnase kühmulise silindriga, mille kõrgemad osad lõimelõnga üles-alla liigutavaid vedrudega vardaid alla surusid ja madalad osad lasid tagasi üles kerkida. Iga mustri jaoks tuli valmistada eraldi metallist silinder ja see oli üsna kulukas.
Prantsuse keiser Napoleon mõistis siiditööstuse tähtsust Prantsusmaa majandusele ja nägi siin võimalust inglaste ees edu saavutada. Tema tähelepanu ja soosing innustas paljusid meistreid kangakudumismasinat täiustama. Lyoni meisterkuduja poeg Joseph Marie Charles Jacquard (1752–1834) leidis, et metallsilindri võiks lõimelõngade juhtimiseks asendada augustatud pappkaartide süsteemiga. Lõimelõngade liigutamiseks kasutati konksuga üles-alla liikuvat traati, mille teine ots liikus läbi plaadi sees oleva augu kasti. Kasti sees oli mehhanism, mis takistas traadi üles-alla liikumist vastavalt sellele, kas kastist väljas asuvas pappkaardist lindis oli vastavas kohas auk või mitte. Seega sai perfokaartidega programmeerida kangale kootavat mustrit. Seda tüüpi kangastelgi hakati autori järgi nimetama žakaarmasinaks ning sellega tehtud riiet žakaarkangaks. Riigile patendi loovutamise eest sai Jacquard tasuks eluaegse pensioni.


Jacquard leiutises perfokaartidega rakendust leidnud kahendsüsteemne (auk või täide) programm inspireeris omakorda inglise matemaatikut Charles Babbage’it /1791-1871). 1839. aastal valmistati Jacquard’i mäletuseks paarkümmend siidvaipa, millel oli teda kujutatud oma tööruumis. Gravüürilaadse pildi kudumiseks žakaarmasinal kasutati 24 000 erinevat perforeeritud kaarti. Ühe sellise vaiba omandas ka Babbage, kes seda peagi oma salongis Londoni koorekihile tutvustas. Babbage selgitas oma külalistele, et Jacquard oli leiutanud vahendi, kuidas kangastelgedele anda käsk ükskõik millise mustri kudumiseks. Babbage arvas, et samal moel võiks perfokaarte kasutada arvutusmasinas, millele saaks anda käsu ükskõik kui keeruka valemi arvutamiseks. Sel põhimõttel töötavat masinat, mida Babbage ise nimetas analüüsimasinaks, hakkaski ta järgnevail aastakümneil ehitama.

Paraku olid Babbage’il väga kasinad eeldused, et töötav arvutusmasin valmis saada. Viktoriaanlik „arvuti“ tuli kokku panna keerukast hammasrataste süsteemist, mille kõik detailid tuli valmistada käsitsi. See oli kallis töö. Babbage oli küll rikas mees, kes oli oma isalt pärinud suure varanduse, kuid oma masina ehitamiseks küsis ta toetust Briti parlamendilt. Riik andis talle kümne aasta jooksul üle 17 000 naela, aga tulemust töötava masina näol Babbage kahjuks valmis ei saanud.
Jacquard’i leiutise rakendas arvutamise jaoks tööle hoopis ameeriklane Herman Hollerith (1860-1929). Hollerith oli statistik ning püüdis oma töö käigus leida viisi, kuidas rahvaloenduse andmeid kiiremini töödelda. USA 1880. aasta rahvaloenduse andmete töötlemine oli võtnud kaheksa aastat aega. Hollerithi 1884. aastal patenteeritud tabulaator võimaldas protsessi oluliselt kiirendada ning küsida rahvaloenduse käigus rohkem vajalikke andmeid. Hollerithi masin koosnes mitmest osast. Esimese, mehaanilise seadme abil sisestati andmed augustamise teel kartongist kaardile. Seejärel pandi kaardid pakina nn elektromehaanilisse tabulaatorisse, mis vastavalt kaardile tehtud aukudele loendas küsimuste vastuseid. Hollerith täiustas oma tabulaatorit veel mitu aastakümmet ja pakkus seda ka välisriikidele, kuid tal ei õnnestunud saavutada majanduslikku edu ning 1911 laskis ta oma firma ühendada korporatsiooniga Computing-Tabulating-Recording Company (CTR), kuhu kuulus mitu arvutamise, mõõtmise ja andmete salvestamisega seotud ettevõtet.
CTRi asutanud ameerika ärimees Charles Ranlett Flint (1850-1934) taipas, et Hollerithi rahvaloendusmasinat võiks oma andmete töötlemiseks kasutama hakata ka erafirmad ning sellel oleks hoopis suurem turg. Seda turgu aga hakkas vallutama Thomas John Watson Sr (1874-1956). Watson oli õppinud õpetajaks, aga töötas selles ametis vaid ühe päeva. Seejärel asus ta õppima raamatupidamist ja ärindust ning läks 1891. aastal tööle raamatupidajana. Järgmisel aastal aga hakkas rändkaupmeheks ja müüs klavereid ja harmooniume ning seejärel õmblusmasinaid. 1896. aastal asus ta tööle Rahvuslikus Kassaaparaatide Ettevõttes (NCR), mis tänapäeval toodab mh sularahaautomaate. Seal sai Watsonist ettevõtte kõige edukam müügimees. 1914. aastal asus Watson juhtima CTRi.


1924. aastal andis Watson ettevõttele uue nime – International Business Machines (IBM), mis sada aastat hiljem ei vaja pikemat tutvustamist. Algul tegeles IBM tabulaatorite rentimisega ettevõtetele. 1944. aastal ehitas ettevõtte ameerika füüsiku Howard Aikeni (1900-1973) juhtimisel maailma esimese üldotstarbelise elektronarvuti, mida kasutati muuhulgas tuumapommi valmistamiseks vajalike arvutuste tegemisel. Aiken oli tutvunud Babbage’i kirjutistega ja uurinud tema arvutusmasinat ning oli teadlik ka perfokaardi leiutanud Jacquard’ist. IBMi esimene arvuti Harvard Mark I oli 16 m pikk, 2,4 m kõrge, kaalus 4,3 tonni ja oli 3,7 kW võimsusega. Programm sisestati masinasse perfokaartidega. Selle arvutusvõimsus oli tänapäeva mõistes mikroskoopiline.


1981. aastal tutvustas IBM oma esimest personaalarvuti mudelit 5150. Sellel oli 4,77 MHz protsessor, 16-256 kB mälu ning 5,25-tolline väline salvestusseade, mis mahutas 160-320 kB andmeid. 1985. aastal arendas IBM koostöös Bill Gatesi (s 1955) asutatud Microsoftiga välja esimese graafilise kasutajaliidesega operatsioonisüsteemi Windows. 1976. aastal hakkasid Steve Wozniak (s. 1950), Steve Jobs (1955-2011) ja Ronald Wayne (s 1934) tootma personaalarvutit Apple I ning 1984 aastal tutvustasid nad oma mudelit, mis sai nimeks Macintosh.
 
Sageli jõuavad esemed muuseumi ilma lugudeta, nii et näituse koostamisel tuleb neile tähendust luua taustsüsteemis. Konkreetse eseme lugu enam keegi ei tea, kuid vaimupingutusega saab selle konstrueerida. Kuraator ja kujundaja peavad olema leidlikud ja loomingulised, et esemed vaatajaid kõnetama panna. Üheks võimaluseks neile tähendust luua on neid üksikosadeks lahti võttes vaadelda, kuidas ja millest nad on valmistatud ning kuidas neid materjale toodetakse. Sellise uurimise kaudu omandavad esemed tähenduse teaduse ja tehnoloogia arengus, mis alates 18. sajandist on moodsat maailma kujundanud. Loodan, et käesolev kirjutis tekitab huvi näha riietusesemeid mitte vaid esteetilisest ja praktilisest aspektist, vaid võtta nad suurendusluubi alla. Küllap mitte ainult nii nagu laps, kes püüab aknaklaasil näppudega liigutades väljas puuoksal istuvat lindu suuremaks teha.