Ajaveeb. Jalutas mees merepõhjas…

Nii võib alustada lugu leiust, mida võib isegi tagasihoidlikuks jääda üritades pidada sajandileiuks. Ja minu meeli on hõivanud see lihtsal põhjusel – Suurgildi hoones saab näha uut suurnäitust hansakaupmehe elust ning just see leid on üheks avaeksponaadiks. Haruldust näitab seegi, et leiu kohta on ilmunud teaduslikke artikleid ning muid publikatsioone.

Nüüd on lugeja kannatamatusel juba piisavalt mängitud. Millest on jutt? Ja vastus on: Tallinna lahest leitud keskaegsest noakaupmehe kastist.

Leidmine

Kogu lugu algab augustikuus 2011, mil üks hobisukelduja jalutas Tallinna lahe merepõhjas otsa kivilasu ääres asunud kummuli kastile.

Kasti leiukoht

Miski ärgitas sukeldujat suurema kivi all olevaid lauajuppe lähemalt uurima. Teisel sukeldumisel leitud nahatükid ja müntidenutsakas andsid kindlust, et tegemist on millegi vana ja olulisega. Aus leidja andis seadusekohaselt oma avastusest teada Muinsuskaitseametile ning põnev info jõudis ka Ajaloomuuseumi. Koos mindi merele, kus Tuukritööde OÜ abiga uuriti leidu merepõhjas ning pärast uuringuid toodi kast päevavalgele.

Fotol on näha leiusituatsioon ning saab ka aimu, milline on siinses piirkonnas nähtavus merepõhjas. Foto: Kaido Peremees 2011.

Selle foto tegemise ajaks oli juba tegeletud allveearheoloogiaga, uuritud ja puhastatud kasti ümbrust ning ollakse valmis leidu pinnale tõstma. Foto: Kaido Peremees 2011.

Sajandeid oma märjas asupaigas olnud kast oli asjaolusid arvestades siiski päris hästi säilinud, puitosad olid küll kinnitustest lahti, kuid sellele vaatamata kokku sobituvad; alles olid ka kasti kinnitusrihmad ja nahast käepidemed. Metallosad, nagu näiteks lukk, olid soolases merevees hävinud. Leide oli kastis  270 (neid säilitatakse Ajaloomuuseumi arheoloogia ja numismaatikakogus).

Millest sedalaadi leiude puhul alati unistame, on müntide olemasolu. Taoline ihalus ei tule mitte „haraklusest“, vaid müntide abil on kõige suurem tõenäosus leidu dateerida. Kastis oli 218 münti! Üle poole neist olid kokku kleepunud üheks korralikuks nö rahavorstiks, mis viitab, et kastis olid nad kompaktselt koos, kas mingis sahtlis või karbis, mis vees hävis. Hea kolleeg Ivar Leimus sai müntidega üsna kiiresti tööle asuda ja leiule ajaorientiiri anda. Numismaatik Ivari määrangul pärinesid mündid Läänemere äärest, Tallinnast ja Rootsist. Enim oli Visby’s löödud münte ja nende abil dateeriti kogu leid 1280. aastatesse. Selline täpsus on suurepärane tulemus.

Miks just kaupmehe kast?

Esimese vihje kasti täpsemale funktsioonile andis lisaks mündihunnikule tervena säilinud kaalude komplekt. 13. sajandi lõpp oli aeg, mil asjad maksid teatud koguse hõbedat, mitte teatud summas münte. Maksmiseks vajalik kogus hõbedat kaaluti välja ning seega oli kaal kaupmehe igapäevane töövahend. 

Piltidel on Põhja- ja Läänemere piirkonnas laialt levinud pronksist klappkaalud ja vihid. Väiksem viht erineb oluliselt teistest ning võis olla valmistatud spetsiaalselt Venemaa poolse kaubanduse jaoks 

(AM A 54, 48-53).

Täpsemaks minnes, miks noakaupmehe kast?

Tegelikult oli kasti sisu üsna üheülbaline: mündid, nahksed noatupede katked, mõned noapead ning viimaste juurde kuuluvad pronksist võrud ja nupud. Leiuga kaasa tulnud räbu oli tõestuseks sellele, et kastis oli olnud ka midagi raudset. Olemasolevatele leidudele toetudes võib julgelt arvata, et ju see räbu on kõik, mis vesises keskkonnas nugadest järgi jäi. 

Nendel fotodel on üks väiksem noakäepide, pronksist võru ja nupuga (AM A 1118: 29) ning ornamenteeritud noatupp (AM A 1118:2).

Üks arheoloogi/ajaloolase töömeetodeid on otsida asjadele analoogiaid. Just sellele meetodile tuginedes võime kindlalt öelda, et tegemist on ainukordse leiuga – meil Ivariga ei  õnnestunud leida ühtegi analoogset ja nii hästi säilinud reisi- või kaupmehekasti, rääkimata sellest, et ka sisu oli nii hästi säilinud ja nii konkreetselt dateeritav. Märkimisväärseks teeb leiu ka asjaolu, et kõik leitud noatupede katked, olgugi enamik väga kehvalt säilinud, olid uhkelt ornamenteeritud. Kui leidmise hetkeks oli nt Tallinna arheoloogilises materjalis teada kümmekond ornamenteeritud noatuppe, siis nüüd tuli neid 16 juurde. See kehtib ka kuiva maa leidude kohta, aga kahte ühesuguse mustriga noatuppe arheoloogilises materjalis pole. Taoliste leidude vähesus ja välimus viitavad ainult ühele - tegemist oli luksuskaupadega.

Mõistatuse võti, ornamentika

Kui nüüd teadsime, millega tegu, siis järgmine põletav  küsimus oli asjade päritolu. Kõik noatuped olid kaunistatud originaalse mustriga. Üks levinumaid motiive oli kuningakodadest  laenatud liiliaõie motiiv, mille levik kasti kasutamise ajal oli päris laialdane. Hoopis ootamatu oli mõnel noatupel näha samuti heraldikast laenatud motiivi – lohet. Lohemotiiv alles hakkas Mandri-Euroopas moodi tulema. Lähimad lohekujutisega noatuppede leiud pärinevad Londonist, Yorkist ja Dublinist. Sealsed lohed erinevad aga oma kujutuslaadilt Tallinna lahe leiu omadest.

Sellel noatupe käepideme osal on näha lohe tagaosa ja kolmiklehega lõppevat saba (AM A 1118: 11)

Briti saare poole paneb vaatama veel üks kastis olnud pistoda tupp. Sel oli kujutatud heraldilist nn käiseembleemi, mis on tuletatud Inglismaal aastatel 1111–1275 Baynardi lossi valitsenud Fitzwalteri perekonna vapist.

Käiseembleemiga kaunistatud pistodatupp (AM A 1118: 39. Joonise autor Aime Andresson)

Seegi polnud veel kõik. Üks leid suunas taas Inglismaa poole. Kastis oli pronksist nõel, millele arheoloog Erki Russow leidis ainult ühe rauast vaste - Londonist.

Pronksist nõel (AM A 1118: 47)

Sellise nõelaga sai väga hästi nööri riidesse ajada: konksuga tõmbad, hargiga lükkad. Kaupmees võis seda pikal teekonnal vajada riiete kohendamiseks. (AM A 1118: 47)

Kui noatuped võivad pärineda mitmest töökojast (kõik märgid viitavad Briti saarele), siis noad valmistas üks meister. Säilinud noapeade võrud ja nupud olid kõik kaunistatud ühesuguse, koera kujutava ornamendiga. Vastet sellisele kujutisele pole seni õnnestunud leida.

Terav silm võib noapea nupu ornamentikas tuvastada koera, kes lakub oma… (AM A 1118: 30)

Need olid mõningad selle leiuga seotud põnevad infokillud. Tegemist on kahtlemata unikaalse leiuga, mis räägib üsna palju 13. sajandi lõpu kauplemisest. See oli aeg, mil saksa kaubalinnadest Lübecki, Visby ja Riiaga eesotsas hakkas kujunema Hansa Liit, mis oma kontorite võrgustiku abil haaras enda kätte kogu kaubanduse Põhja-Euroopas, muutes selle endisest märksa turvalisemaks. Kui varem reisisid kaupmehed peamiselt hulgakesi, siis nüüd söandati kaubaretki ette võtta ka omapäi. Peamine kaubavedu käis mereteid pidi. Kuhu meie ise reisiv kaupmees teel oli ja kuidas ta kaotas kasti ning miks see kast lõpuks Tallinna lahte sattus?  Vastus on: ei tea. Kuid need, kelle luksuskire rahuldamiseks see last mõeldud oli, jäid oma ihaldusobjektist ilma.

Kes tahab haruldast kaupmehekasti oma silmaga näha, on väga oodatud Suurgildi hoonesse, kus on alates 27. maist avatud näitus „Hansa hiilgus. Kuidas keskajal rikkus sündis“.

Siin meie haruldus ongi.

Loe lisa

Leiu kohta saab lisa lugeda ajakirjast Muinasaja Teadus, 23. Ivar Leimus, Maili Roio, Krista Sarv. Watertight Sources: Unique Find from the Bottom of Tallinn Bay. 2013

Vana Tallinn. 23(27). 

Ivar Leimus, Krista Sarv. Unikaalne leid Tallinna lahest. 2012