Näitus “Tahan mängida” pakub võimaluse avastada teatri- ja muusikamaailma läbi mängu ja loovuse. Külastajad saavad astuda nii autori, meistri kui ka esineja rolli – proovida, katsetada, leiutada ja esineda just nii, nagu nende fantaasia soovib. Erinevad tegevuseksponaadid annavad selleks hulgaliselt võimalusi. Aga põnevad lood peituvad ka nendes esemetes, mida saab ainult silmadega vaadata. Valisime kuraatoritena tutvustamiseks välja kümme eset, mida iga külastaja lihtsalt peab nägema! Seejuures ei ole me tekitanud pingerida, vaid oleme nad paigutanud sellisesse järjestusse, nagu külastaja neid näitusel kohtab.
Leelo Tungla kass Vati foto
Näituse esimene ruum räägib sellest, kust saavad autorid häid ideid ja inspiratsiooni lavastuste või heliteoste loomiseks. Armastatud kirjanik Leelo Tungal jagas näituse jaoks lugu enda uhkete vurrude kassist Vatist: “Kui ma väikesest peast lugesin muinasjuttu Saabastega Kassist, siis mõtlesin, et küll oleks tore, kui ka minu kass Vati kannaks pisikesi säärsaapaid ja sulega kübarat. Vati oli niisama vallatu kelm nagu kassist muinasjutukangelane. aga oma peret hoidis ta väga, käis minu ja koertega koos isegi metsas seenel.” Vati oli inspiratsiooniks, kui Leelo Tungal kirjutas laulutekste muusikalile “Saabastega kass”. Raimo Kangro lastemuusikal esietendus Nukuteatris 1981, libreto kirjutas Leelo Tungal ja lavastas Rein Agur. Näitusel on võimalik näha Leelo Tungla poolt 1965. aastal tehtud kass Vati pilti, mida täiendavad Saabastega Kassi saapaid. Saapad valmistas näituse jaoks teatrikunstnik Karmo Mende. Aluspõhjaks kasutas ta ratsasaapaid, mis on mõeldud beebidele jalanumbriga 22.
Näitus “Tahan mängida”. Foto: Vahur Lõhmus
Kristjan Kannukese elektrikitarr
Kristjan Kannukene on muusik – vioola- ja elektrikitarrimängija, laulja ja improviseerija. Ta katsetab klassikalise, levi- ja nüüdismuusika piiride hägustamisega ning on enda mitmed rollid ise võtnud kokku mõistega “intermeediakunstnik”. Näitusel olev elektrikitarr kannab nime Paula ja on Kannukesele väga tähendusrikas:
“Mu muusikutee pöördpunktiks oli lugu elektrikitarrile uute helipeade saamisega, tänu millele olin vastutasuks nõus jätkama direktori soovitusel muusikakoolis lisa-aastal vioola erialal. Tänu kitarrile ja rokkmuusikale sai minust professionaalne klassikalise muusika vioolamängija. See kitarri ja vioola vahelise tasakaalu lugu on pikem ja mõjutas mind tugevalt Muusikaakadeemia bakalaureuse keskpaigani. Mu vioolaõppejõud Toomas Nestor õpetas mind muusikakeskkoolis ja -akadeemias minu loomust teades justkui rokkmuusikut ja elektrikitarristi. Tänu temale kandus mu kitarriarmastus üle vioolale.“
Klaver lavastusest “Burattino”
Samas ruumis kitarriga asub ilmselt maailma kõige värvilisem klaver. Pärit on see Elmo Nüganeni lavastatud “Burattinost”, kus tegi kaasa EMTA Lavakunstikooli 20. lend, nimiosas Priit Võigemast. Lavastuse muusika on kirjutanud Olav Ehala, laulusõnad Juhan Viiding. Nii hoogsasse ja kirevasse lavastusse ei sobikski tüüpiline must klaver, mistõttu on see pianiino lõbusamaks võõbatud. Klaver on elu näinud: pärast viimast etendus oli ta ootel, seejärel Tallinna Linnateatri ühe töötaja kodus, nüüd on sellel muuseumis uus elu. Nagu kõiki esemeid, mis pole just klaasi taga, võib ka klaverit kasutada.
Näitus “Tahan mängida”. Foto Vahur Lõhmus
Makett lavastusele “Romula ja Julia”, Kinoteater 2025
2025. aasta suvel mängiti Rummu karjääris Kinoteatri lavastust “Romula ja Julia”, kus näitlejateks ei olnud mitte inimesed, vaid rekad, ekskavaatorid, laadurid ja kallurid. Kui teatrilavaks muudetakse niivõrd eriline paik nagu Murru aherainemäe külg, siis võib ka maketist olla palju abi lavastust ettevalmistavas protsessis nii kunstnikule (Illimar Vihmar), lavastajatele (Henrik Kalmet ja Paavo Piik) kui kõigile teistele meeskonna liikmetele. Lavastust mängiti vaid üks suvi, kuid makett saab muuseumis oma elu edasi elada. Näitusel oleme eksponeerimiseks valinud steeni, kus Romeo ja Julia üürikeseks hetkeks kohtuvad ja armuvad.
Paavo Piik, Henrik Kalmet, Marta Pulk ja Paul Piik proovis. Foto: Heneliis Notton
Parukad lavastusest “Sinilind”
Endla teatri 2013. aasta avastuse “Sinilind” neli parukat püüavad pilku näituse grimmitoas. Maurice Maeterlinci loo tõi lavale Ingo Normet ja lugu viis “väikesed ja suured vaatajad võluriiki, muinasjutu ja imede maailma ning õpetas, et elada tuleb avatud silmade ja südamega.” Lavastuse kujundus oli vaatemänguline ja visuaalselt efektne, tegevus toimus nii Öökuninganna palees, sündimata laste helesinises riigis kui õnne ja rõõmude aias, kust on pärit ka näitusel eksponeeritud parukad. Lavastuse kunstnik oli Liina Unt ja parukad teostasid grimeerijad Ivi Smeljanski, Sirle Teeäär ja Karina Pajunurm. Butafoorsete puuviljadega maskide autor on Silvi Kard, teostada aitasid neid TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tudengid.
Mask-parukad lavastusest “Sinilind”. Endla teater 2013. Endla teatri kogu
Klounipaari Piip ja Tuut kostüümid
Näituse jaoks on võtnud särgi seljast ja sokid jalast kuulus klounipaar Piip ja Tuut ehk Haide Männamäe ja Toomas Tross, kes alustasid Piip ja Tuut nime all esinemist 1998. aastal. Ilmselt ei imesta keegi ka kulumisjälgede üle kostüümidel, mis saavad tekkida vaid siis, kui ollakse niivõrd palavalt armastatud publiku poolt ja etendusi tuleb anda lugematu arv kordi.
Kõigil näitusel olevatel kostüümidel on ka midagi öelda - mõni neist tahab linnas lennata, aga mõni hoopis porgandit. Seega tasub kostüümide ruumis jälgida, millises vitriinis valgus süttib ja millest üks või teine kostüüm parajasti räägib.
Näitus “Tahan mängida”. Foto: Vahur Lõhmus
Nublu kostüüm debüütalbumilt
Nii nagu teatrilavadel, on ka muusikute jaoks oluline, mida esinedes kantakse – riided võimaldavad ümber kehastuda. Sageli on muusikute välimus üks osa nende mainekujundusest ning neil on välja kujunenud oma riietus või aksessuaarid, millega neid seostatakse – niiöelda kaubamärgid. Nii ka Nublu puhul – tegelikult teame rohkem tema päikeseprille kui tema nägu. Osaliselt on ilmselt taotluseks olnud oma identiteedi varjamine, ent aastate jooksul ei kujutakski Nublut ilma prillideta ette – need on osa tema välimusest. Ülejäänud kostüüm pärineb muusiku debüütalbumilt – helklev kombinesoon on miski, mida igapäevaselt ilmselt ei kannaks, aga sedasorti staari nagu Nublu debüütalbumile istub see valatult.
Näitus “Tahan mängida”. Foto: Vahur Lõhmus
Rein Rannapi kostüüm
Rein Rannapi esinemisriietus on talle omaselt ekstravagantne ja näitab, kui palju hoolt ja vaeva võib ühe kostüümi taga peituda, eriti kui tegu on erilahendustega ideest teostuseni. Sinine parukas on spetsiaalselt valmistatud “Draama” tuuri jaoks grimeerija Anu Konze poolt. Hiljem on Rannap kasutanud seda ka Eesti Eurovisiooni eelvoorus, kus esitati tema lugu “Opera on Fire”. Idee parukaks tuli Fashion TV-d vaadates. Lehmanahkne jakk on samuti erilahendus – selle valmistas rätsep “Selges eesti helikeeles” tuuri jaoks. Rannapi arvates sobis musta-valgekirju lehmanahk hästi Eesti-teemalise kava juurde. Naha leidis muusik ühest Tallinna mööblipoest, kusjuures talle öeldi, et see on pärit lausa Mehhikost. Jakk on igati praktiline – paar korda on Rannap seda kandnud vabaõhukontsertidel, kui käed oleksid muus riietuses külmetanud.
Näituse kunstnik Kristjan Suits hoidmas käes Rein Rannapi jakki. Taustal koguhoidja Marika Palu ja konservaator Theodora Kormpaki. Foto Vahur Lõhmus
Jalgamurdvad kingad Musta Kasti ja Paide teatri lavastusest “Carmen”
Asjata ei soovita ingliskeelses keeleruumis üksteisele edu väljendiga “break a leg” ehk murra jalg ja seda eriti teatris, kus jala murdmine keset etendust oleks tõeline tragöödia. Nii juhtus aga lavastuse “Carmen” peaosatäitja Laura Niilsiga, kes murdis ühel etendusel oma parema jala neljanda metatarsaalluu ehk pöialuu. Kellel oli võimalus mõnda 2020. aastal lavale jõudnud “Carmen´i” etendust näha, teavad kui hoogne ja näitlejate jaoks füüsiliselt väljakutsuv see lavastus oli. Laura Niils: “Esimese vaatuse keskpaigas hüppasin kõrtsistseenis (“Tralalalala” lugu) kõigest põlvekõrguse kasti otsast alla ja pärast seda ei saanud ma enam päkale tõusta. Samas täistallal sain ikka ringi tormata ja nii ma siis mängisin veel poolteist vaatust murtud luuga.”, on meenutanud nimosatäitja. “Pärast etendust arutasime kaasnäitleja Kaarel Targoga, kas peaksin EMOsse minema või ei. Kuna Paide Kultuurimajast on EMO kõigest üle tee, siis otsustasin sinna jalutada. Pärast seda ei jalutanud ma muidugi enam mõnda aega kuhugi. Arst ütles, et luu on murtud. Mina vastasin talle, et ei ole, mul on homme Pärnus etendus. Õnneks jäi arsti arvamus peale.”
Saatusliku kingad, milles peaosatäitja oma jala murdis, on näitusel väljas kingavitriinis.
Lavastus “Carmen". Näitlejad Kirill Havanski, Birgit Landberg, Laura Niils, Jaanika Tammaru, Johannes Richard Sepping Foto: Garbiela Urm
Heino Elleri „Koit“
Heino Elleri “Koit” on Eesti sümfoonilise muusika üks tippteostest. Tegu on justkui helimaaliga – orkester loob kõlalise kujutluse päikesetõusu eelsest ajast. “Koit” on peidetud lausa kahte ruumi. Esimeses neist – orkestripillide toas – kuuled üksikuid katkendeid teosest, nii saad teada, kuidas kõlavad näiteks viiuli või oboe kõige kaunimad meloodiad. Järgmises ruumis kohtud aga terve orkestriga. Tähelepanelikum külastaja võib püüda ära tunda meloodiaid eelmisest toast. Noodipuldis näed partituuri, mis on tõesti helilooja enda käega kirjutatud ja kuulub meie arhiivi – selleks, et käsikiri kauem vastu peaks, on meie näitusel kasutuses digiteeritud versioonid. Õnneks ei pea ise isegi lehekülge keerama, piisab dirigeerimisest ja ilusa muusika nautimisest.
Sümfooniline poeem "Koit". Partituur
ETMM _ 9265 M 39:2/19:1
Näitusel on lisaks siin kirjeldatud esemetele ja museaalidele veel üle saja hoolikalt valitud asja, mida näitust külastades avastada. Mitmetest neist teeme juttu ka järgmistes ajaveebi lugudes.