Ajaveeb. Tsivilisatsiooni tulek Liivimaale  - esimene Kahvel

Läänemaises tsivilisatsioonis oleme harjunud söömisel tarvitama nuga ja kahvlit. Kuid inimene ei sünni, nuga paremas ja kahvel vasakus käes. Lapsel läheb aega, enne kui nende kahe vahendi koordineeritud liikumine talle loomuomaseks saab. Täiskasvanust kõnelemata. Ja siin pole midagi imestada. Sõime ju kaua aega ainult noa ja sõrmede abil.

Tõsi, kahvel jõudis Euroopasse juba keskajal, kuid oli erakordselt haruldane instrument. Võimalik, et selle tõi meile 1070. aastatel Veneetsia doodži bütsantslannast naine, kes keeldus Euroopas tavapärasest toidu sõrmedega manustamisest ja nõudis selle asemele kaheharulist kahvlit.¹ Kuid vaevalt, et niisugune komme doodži paleest kaugemale levis. Samal ajal pidas Euroopa üks mõjukaimaid 11. sajandi naisi Hildegard von Bingen kahvli kasutamist suisa jumalateotuseks. Jumal oli ju inimesele ometi andnud sõrmed.

Ent vähehaaval hakkasid kahvli plussid peenemates ringkondades selgeks saama. 1300. aasta paiku koostatud Inglise kuninga Edward I varaloendist leiame näiteks säherduse imeriista nagu furchetto de cristallo ehk siis kristallist (peaga?) kahvli.² Keskajal tarvitati kahvleid mitte nii nagu tänapäeval, vaid pigem väikeste hõrgutiste, näiteks maiustuste või mustikate suhupistmiseks, mis muidu oleksid sõrmi määrinud. Nõndasamuti sobisid kahvlid muude peenemate roogade serveerimiseks. Väidetavalt kestis kahvli taoline piiratud kasutus 16. sajandini välja.

Sedasama tõendab kunstiajalugu. 15.-16. sajand on meile pärandanud hulganisti söögilauda ja söömist kujutavaid teoseid, kuid kahvlit me neil ei leia. Küll on iga lauas istuja kõrvale joonistatud-maalitud nuga.

Pole siis ime, et keskaegseid kahvleid on alles äärmiselt vähe. Need võib otsesõnu ühe käe sõrmedel üles lugeda. Meenutades eespool mainitud kuninglikku kristallkahvlit – Metropolitani hiiglaslikes kogudes säilitatakse Saksamaal 1500. aasta paiku valmistatud luksuslikku, mäekristallist varrega ja kullatud hõbekahvlit (foto 1).³ Ning Lüneburgist pärineb koguni kaks kahvlit, mille kohalik raad 1480. aastal kullassepp Albert Sommerilt tellis (foto 2).⁴ Nende külge käisid kühvlikesed. Kuna antud juhul on meil olemas ka sissekanne rae varakambri arvetes, siis teame, et tegemist oli vürtsitatud suhkrumaiuste tõstmiseks mõeldud riistadega.

Hõbedast ja kristallist maiustustekahvel, Saksamaa, u. 1500. Metropolitan Museum of Art, 

Object Number: 1980.33.

Hõbekahvel maiustustekühvliga, Lüneburg, 1480. Staatliche Museen zu Berlin, 

obj:895430.

Kuidas olid kahvliga lood keskaegsel Liivimaal, tänases Eestis-Lätis?

Võiks arvata, et mida siin üldse arutada. Euroopa metsikul äärealal olid kombed karused ja, kui luterlikku manitsejat Balthasar Russowit uskuda, joodi meil õlut pesukaussidest. Kus need kahvlid siis veel ...

Ent mõtelgem laiemalt. Liivimaa ei olnud seisva veega tiik. Siia tuldi, siit mindi, siin käisid laevad läänest, siia saabusid kaubad idast. Kus liiguvad inimesed, seal levivad värsked ideed ja võetakse omaks uued kombed. Kuidas aga leida ajapeegeldust sajandite tagant?

Siin tulevad meile appi tallinlaste pärandiloendid. Selgituseks – kui Tallinnas vanasti keegi suri ja tal polnud pärijaid (või olid need kaugel või alaealised), siis kuritarvituste vältimiseks kirjutas raad kadunukesest järelejäänud vara üles. Ainuüksi aastaist 1500-1560 on niisuguseid nimekirju säilinud umbes pool tuhat. Need sisaldavad väärtesemeid, köögi- ja lauatarbeid, rõivaid, sularaha ja palju muud ning avavad meile ukse ammumöödunud asjade maailma.

Üles ei märgitud mõistagi kõike – odavad puust, luust ja keraamilised lauanõud-riistad näiteks ei väärinud raehärrade tähelepanu. Küll pandi kirja kõik hinnaline, selle hulgas – oh üllatust! – ka hõbekahvlid. Tuleb möönda, et neid ei olnud palju – praegustel andmetel kõigest 41 tükki. Enamasti oli inimesel kõigest üks, harva kaks, erandjuhtudel kolm ja ainult üks kord neli säherdust luksuseset.

Aga meenutagem, et tegemist oli pärijateta varaga. Kaugelt suurem hulk pärandusi liikus otse lahkunu sugulaste kätte ja pole jätnud rae arvepidamisse mingit jälge. Testamendid aga koostati mõnevõrra teistel põhimõtetel ja nendes sedasorti aines tavaliselt ei kajastu. Nii et 41 hõbekahvlit võib julgesti korrutada mingi suurema numbriga. Millisega, ei julge hetkel spekuleerida, kuid kokku mõnisada hõbekahvlit võis tallinlastel enne Liivimaa sõja algust kindlasti olla.

Kes olid siis need ilmamoe maaletoojad?

Varaseim teade, ja kohe koguni kahe hõbekahvli omanikust Tallinnas kuulub 1500. aastasse (foto 3).⁵ Sel aastal suri siin Herman Awick, kangakaupmees. Ei Tallinna kodanikeraamatus ega siinsete kaupmeeste Suurgildi lauagildi vendade seas niisugust meest ei mainita. Majaomanik (mis oli kodanikuks saamise eeldus) ei olnud ta samuti – muidu poleks tema kaubad ja isiklikud asjad paiknenud kellegi lese juures.

Awicku nimi ärgu meid segadusse ajagu, eestlane ta ei saanud olla. Seda ei sallinud keskaegne seisulik ühiskonnakorraldus. Küll elasid sarnase nime kandjad (Havicke jms., kirjapilt ei olnud normeeritud) tol ajal Põhja-Saksamaal Wismaris. Tõenäoliselt oligi tegemist kusagilt sealtkandist Tallinna saabunud ja siin oma otsa leidnud võõra kaupmehega.

Väljavõte Herman Awicki pärandiloendist, 1500. TLA.230.1.Bt1, fol. 13r. 

Hõbekahvlite mainimine alla joonitud.

Niisiis saabusid esimesed hõbekahvlid Tallinna külalise reisikirstus. Sama kehtib ka järgmise hõbekahvli puhul, kelle omanikuks oli 1507. aastal Lübeckist Tallinna jõudnud ja siin linna kirjutajaks saanud vaimulik Reynold Korner. Tema jättis maise hädaoru 1512. aastal ning pärandas ainsa hõbekahvli oma sugulase Hans Schinkeli õele Brigittele.⁶

Järjekorras kolmaski hõbekahvli omanik Tallinnas, 1526. aastal surnud müntmeister Arnt Koningk, polnud kohalik. On huvitav, et ka tema oli pärit Wismarist, kuid Tallinna saabus 1515. aastal Stockholmi kaudu, olles vahepeal rootslastele raha löönud. Arnt Koningki elulugu on kirju nagu müntmeistritel sageli. Tallinnas sattus ta vastuollu ordufoogtiga, pisteti türmi, pääses vabaks ja töötas seejärel Rootsi kuninga Gustav Vasa heaks. Elu viimsed aasta-paar tegutses müntmeister taas Tallinnas, kus ta 1526. aastal ka suri.⁷

Järgmised hõbekahvlite omanikud seevastu olid valdavalt juba siinsed kodanikud ja enamasti jõukad kaupmehed. Kuid leidus ka mõni muu eluala esindaja nagu näiteks 1554. aastal surnud kullassepp Jurgen Goltsmit, kes oli tõusnud Kanuti gildi oldermanniks.⁸ See oli kohaliku käsitöölise jaoks kõrgeim võimalik tase, kuhu püüelda. Ka 1558. aastal lahkunud muusik Marten Kuntzman⁹ polnud mingi tavaline vilespilli puhuja, vaid magister ja linna peamuusik. Venelaste vastu võidelnud ja 1560. aastal Jeruusalemma mäe taga lahingus langenud Herman Bartels oli Tartu mustpea ja võimalik, et oldermann. Tallinna oli ta põgenenud nähtavasti siis, kui Ivan Julma väed 1558. aastal Tartu vallutasid. Tema pärandiloend on kõnekas – majakraam puudub siin täiesti, kuid leidus rõivaid, omajagu sularaha ja mõned väärtasjad, k.a hõbekahvel.¹⁰

Seega võime üldistavalt väita, et hõbekahvleid ei olnud Tallinnas sugugi igaühel, vaid ainult jõukamatel ja elus edasi jõudnud elanikel.

Kas me teame, mismoodi need varased kahvlid välja nägid? 

Linnaarheoloogia ei ole ühtki sarnast luksuseset seni päevavalgele toonud. Kuid 19. sajandi keskpaiku avastati Kuramaal Pope mõisa maadel ajaloolise Liivimaa suurim ja uhkeim hiliskeskaegne-varauusagne hõbeaare (peidetud millalgi pärast 1572. aastat), mis lisaks arvukatele luksuslikele hõbenõudele sisaldas kaks hõbelusikat ja kaks imeilusat hõbekahvlit (foto 4).¹¹

Hõbelusikad ja -kahvlid Pope aardest Kuramaalt, 1570. aastad. Anton Buchholtz, 

Goldschmiedearbeiten in Livland, Estland und Kurland, tahv. V.

Üks neist on veel gootillike joontega ja võiks kuuluda 15. sajandi lõppu – 16. sajandi algusse, kuna teine on stiililt juba renessanslik ja kaunistatud Rooma sõduriga. Kahvlil kujutatud peremärgi ja initsiaalide võrdlus sama aarde teistel esemetel nähtavatega dateerib selle 1560. aastatesse.

Mõlemad kirjeldatud kahvlid sarnanevad vägagi eespool käsitletud Lüneburgi kahvlitega. Niisugused pikkade teravate harudega söögiriistad ei saanud olla mõeldud toidu suhupistmiseks. See oleks lõppenud aukudega põses või keeles. Samas asjaolu, et kahvli harud on pehmest hõbedast, ei oleks lubanud neid kasutada ka näiteks suurema prae tükeldamiseks ja tõstmiseks. See oleks uhkusasja peagi kõveraks panutanud või hoopis ära murdnud. Küll sobinuks elegentsete kahvliharude otsa mõni peenem puuvili või muu delikatess. Siinkohal olgu osutatud Tallinna kaupmehe Hinrick vam Sande pärandile 1527. aastast, milles märgitakse kolme hõbedast õunakahvlit (3 suluern appelforken).¹² Ehk nägid nood just sedamoodi välja?

Tallinna pärandinimistaud pakuvad meile muudki peamurdmist. Lausa kaks korda on neis nimetatud seaharjastest pürstiga või pürsti sees olevat hõbekahvlit (mit einer swins borste, in einer swins borste).¹³ Võib oletada, et tegemist oli mingite kombineeritud riistadega, mis noil aegadel olid üsna tavapärased (meenutagem Lüneburgi kahvel-kühvleid). Ette võib kujutada näiteks varrega harja, mille sisse käis hõbekahvel või kahvlit, mille teises otsas oli väike harjake.

Kahe pika haruga kahvel säilitas oma kuju üllatavalt kaua. Eesti Ajaloomuuseumi eksemplar, mis koos komplekti kuuluva noaga pärineb vanast Eestimaa Provintsiaalmuuseumi kollektsioonist, kuulub ilmselt juba 18. sajandisse (foto 5).¹⁴ Nii kahvli- kui ka noapea on kullatud, söögiriistu kaitses marokääni imiteerivast punasest papist valmistatud ja seest helesinise siidiga vooderdatud vutlar. Niisugune võis välja näha omaaegse härrasmehe või miks mitte ka leedi reisikomplekt.

Pigem võikski siin kahtlustada viimast. Nimelt levisid 18. sajandil ka juba harjumuspärase kujuga ja söömiseks märksa sobivamaid kahvlid, olles mõnikord vanamoodsatega koguni ühes ja samas komplektis. Niisiis oli kahvlite kasutuses aset leidnud teatav spetsialiseerumine. Eespool näidatud põhjustel jäid pikaharulised kasutusse nähtavasti peamiselt puuviljade-delikatesside tõstmiseks või hoidmiseks. See aga oli eeskätt daamide pärusmaa. Seetõttu peeti kahvlit, erinevalt noast, mõnevõrra naiselikuks instrumendiks. Väidetavalt keelati kahvlid Briti mereväes veel 19. sajandil ära, sest nad olnud ebamehelikud.

• Reisikomplekt noast ja kahvlist, 18. sajand. AM _ 5659:1 K 308. Foto: Vahur Lõhmus.
•