Teatri- ja muusikamuuseumi kogu on nagu aardelaegas, kust võib leida väärtuslikku Eesti teatri- ja muusikaajaloo kohta. Kuidas jõuavad aga teatri-ja muusikainimeste materjalid muuseumikogusse ja millest üks isikukogu koosneb? Tänases ajaveebi loos tutvustame killukesi Eesti ajaloo ühe vägevaima naise, laulja ja laulupedagoogi Aino Tamme kogust, mis kannab numbrit M13 ja koosneb pea 5000 museaalist. Tegu on muuseumi ühe mahukama isikukoguga ja sellest leiab nii arhiivmaterjale, fotosid kui väärisesemeid. 

Sageli jõuavad esemed muuseumi ilma lugudeta, nii et näituse koostamisel tuleb neile tähendust luua taustsüsteemis. Konkreetse eseme lugu enam keegi ei tea, kuid vaimupingutusega saab selle konstrueerida. Kuraator ja kujundaja peavad olema leidlikud ja loomingulised, et esemed vaatajaid kõnetama panna. Üheks võimaluseks neile tähendust luua on neid üksikosadeks lahti võttes vaadelda, kuidas ja millest nad on valmistatud ning kuidas neid materjale toodetakse. Sellise uurimise kaudu omandavad esemed tähenduse teaduse ja tehnoloogia arengus, mis alates 18. sajandist on moodsat maailma kujundanud. Loodan, et käesolev kirjutis tekitab huvi näha riietusesemeid mitte vaid esteetilisest ja praktilisest aspektist, vaid võtta nad suurendusluubi alla. Küllap mitte ainult nii nagu laps, kes püüab aknaklaasil näppudega liigutades väljas puuoksal istuvat lindu suuremaks teha.

Legendaarses Nikolai Langebrauni portselanitööstuses dekoreeritud nõud on varsti juba sajandi eestlaste kodusid ehtinud. Ettevõtte edulugu algas peaaegu kohe peale asutamist ja kestis nõukogude võimu poolt läbiviidud natsionaliseerimiseni. Suurema osa firmale näo andnud ja tänaseni tuntud originaalmustritest kujundas iseõppijana alustanud ja hiljem töökojajuhiks tõusnud Astrid Tiits (1907-2005), kellest portselanidekoraator sai juhuse tahtel.