Avaleht > Eesti Ajaloomuuseum > Maarjamäe loss
Maarjamäe loss

 

Maarjamäe nimeline koht asub Tallinna lahe idakaldal, teel kesklinnast Piritale astangutena tõusval Lasnamäe eelvallil. Esimesed teated suvemõisast Maarjamäel, toonase nimega Strietberg (ka Streitberg), pärinevad 17. sajandist. Nime seostatakse Liivi sõja ajal toimnud kokkupõrkega Tallinna Mustpeade vennaskonna väesalga ja linna piiravate venelaste vahel, mille järel lahingupaika hakati kutsuma 'Riiu- või Võitlusmäeks'.

Strietberg — suvituskoht ja tööstus

C. Fr. Chr. Buddeus. Suhkruvabrik Maarjamäel1811. aastal ostis Strietbergi kaupmees Johan Gottlieb Clementz, kes rajas siia suhkruvabriku. Sellest perioodist on tänaseni säilinud kivihooneid ning osa piirdemüürist. Majanduslike raskuste tõttu lõpetas suhkruvabrik töö 1837. aastal. Seejärel ostis koha omanimelise kaubahoovi omanik Christian Rotermann, kes kohandas Strietbergi hoonestiku tärklise- ja piiritusevabrikuks. 1861. aastal ehitati vabriku juurde auruveski, mida peetakse esimeseks tolleaegses Eestimaa kubermangus. Rotermanni tööstusettevõtte tegevuse Strietbergil lõpetas 1869. aastal vabriku hävitanud tulekahju. Tööstusettevõtte olemasolule vaatamata ei loobutud paiga kasutamisest puhke- ja väljasõidukohana. Tallinn oli 19. sajandi alguses kujunenud üsna populaarseks supellinnaks, kuhu sõideti puhkama Venemaalt ja mujaltki. 1820. aastatel asus Strietbergil vene kirjaniku Nikolai Karamzini salong, kus liikus mitmeid tuntud isikuid. Strietberg on jäädvustatud ka paljude kunstnike loomingus.
Marienberg. Orlov-Davõdovite suveresidents
Maarjamäe loss 20. sajandi alguses1873. aastal ostis Peterburi krahv tsaari õukonna talliülem kindralleitnant Anatoli Orlov-Davõdov (1837–1905) Chr. Rotermanni pärijatelt krundi Maarjamäel koos seal asuvate hoonetega. A. Orlov-Davõdov pani kohale nimeks Marienberg nähtavasti oma abikaasa Maria Jegorovna Tolstoi või Maria nimelise tütre auks. Nime eestipärane variant — Maarjamäe — läks käibele 1930. aastate lõpul. Krahv lasi Marienbergil asunud vanade hoonete kõrvale ehitada suvemõisa peahoone ja mereni ulatuva trepistikterrassi. Projekti tegi Peterburi Kunstiakadeemia professor arhitekt Robert Gödicke, ehitustöid juhatas Peterburi Kunstiakadeemia kasvandik ja alates 1872. aastast Tallinnas arhitektina tegutsenud Nikolai Thamm vanem. Hoone valmis arvatavasti 1874. aastal.
Historitsistliku peahoone dominant on pseudogooti vormis alt nelinurkne, ülalt kaheksatahuline neljakorruseline paekivist torn. Torni fassaadi ilmestava uhke portaali kohale oli kinnitatud Orlov-Davõdovite vapp deviisiga Fortitudine et constantia. Vapist on originaalina säilinud ümbritsev kartušš.

Nn suvesaal 20. sajandi algusesEnam suvitajatele ruume välja ei üüritud ja mõisa kasutas krahvi perekond, kes suvitushooajaks sõitis koos teenijatega Marienbergi. Aastaringselt elasid mõisas vaid mõisavalitseja ja kärner oma abilistega. Lossiomanikel käis palju külalisi Peterburi kõrgemast seltskonnast, kelle hulgas olevat olnud ka tsaari perekonda kuuluvaid isikuid. Lossi ümber kujundati vabaplaneeringuga park. Krundi tagaosas, Lasnamäe nõlvaku all paiknesid tenniseväljakud. Nende lähedal oli madal palkseinte ja õlgkatusega talutare tüüpi majake — krahvinna maalimisateljee. Praeguse Maarjamäe memoriaalkompleksi territooriumil asus ühekorruseline paekivist müüridega kasvuhoone ning selle lähedal aed tiigiga. 1910. aastal ehitati insener Voldemar Lenderi projekti järgi peahoonega harmoneeruv veetorn.

Maarjamäe. Suvituskohast restoraniks
Orlov-Davõdovite söögisaal 20. sajandi alguses1920. aastatel emigreerus Orlov-Davõdovite perekond Prantsusmaale ning mõnda aega kasutas lossi suvituspaigana Hollandi konsul Eestis. Aastail 1926–28 rajati trepiterrassi ette mere äärde praegune Pirita tee, mis katkestas senise otseühenduse merega.
1932. aastal avati suvemõisa peahoones restoran Riviera-Palais. Tõenäoliselt Jaan Martinsonile kuulunud äri aitasid juhtida tema tütar Rosalie Lehr koos oma abikaasaga — restorani Marcelle asutaja ja ärijuht sakslase Bernhard Lehriga. 1935. aastal võttis Riviera-Palais üle Johannes-Heinrich Valdt, kes avas siin esimese järgu restoran-öölokaali, mis töötas ööpäevaringselt. 1936. aastal reklaamiti Maarjamäe lossi kui Tallinna elegantseimat väljasõidukohta, kus õhtuti pakuti rikkalikku kabareeprogrammi nii lossi saalides kui pargis. J. Valdti juhitud restoran töötas Maarjamäe lossis 1937. aastani, mil asutus kolis kesklinna.

Lennukool

Lennukooli personal1937. aasta jaanuaris ostis kinnistu 187 000 krooni eest Eesti Vabariik ja sama aasta novembris asus siia Eesti Vabariigi Sõjaväe Lennukool. Sõjaväeline asutus muutis tunduvalt Maarjamäe ilmet, enamik hooneid sai uue funktsiooni. Peahoone fassaadi ilmestanud veranda ja rõdu lammutati. Orlov-Davõdovite vapikilp asendati lennukooli omaga, millel oli kujutatud kotkas mõõgaga ja vapikiri Pro patria ad astra. 1938. aastal sai kogu territoorium uue planeeringu — rajati sümmeetriline, sirgete kõnniteedega regulaarpark. Senistele tenniseväljakutele lisati võrk- ja korvpalliplatsid.

Nõukogude aeg
Lossi fassaad enne restaureerimist 1976. a1940. aastal läks Maarjamäe Nõukogude armee kätte. Kui sõjavägi hoonetest loobus, ehitati loss tihedalt täis ühisköökidega kortereid. Alumisel korrusel tegutses pisike toidupood, mille laoruumiks oli endine kaminasaal. Kunagine suur korras territoorium koos hoonetega jäi rääma ja hakkas lagunema.






Muuseum Maarjamäel
Eesti NSV Ministrite Nõukogu 29. aprilli 1975. aasta määrusega anti Maarjamäe suvemõisa hooned Eesti Ajaloomuuseumile. Määrus kinnitas ka tulevase ekspositsiooni suunitluse — eesti töörahva revolutsioonilise võitluse, Nõukogude armee lahingukuulsuse ja NSV Liidu rahvaste vennaliku sõpruse kajastamine. Koos kõrvalasuva memoriaalkompleksiga pidi muuseum lülituma kavandatavasse Rahvaste Sõpruse parki (pargi projekt koostati 1975. aastal Alar Kotli, Henno Sepmanni ja Hugo Sepa poolt). Loss pidi olema juurdepääsetav igast küljest, tema taha kavatseti rajada Sõpruse allee, mis oleks ulatunud Lauluväljakust kuni memoriaalini. Maarjamäe lossi taastamisprojekti autorid on arhitekt Jüri Renter ja kunstiajaloolane Silvi Lindmaa. Sise- ja ekspositsioonikujunduse tegid kunstikombinaadi "Ars" kunstnikud Helle Gans ja Malle Sasi. Kuna Maarjamäe oli pea ainus enam-vähem tervikliku ansamblina säilinud suvemõis Tallinnas, siis lähtuti taastamisel eelkõige tervikliku ansambli, s.t. hoonestuse ja pargi säilitamisest ning juhuslike hilisemate ehituste lammutamisest. Lossikompleksi esimene järk renoveeriti Poola firma PKZ Wroclavi osakonna restaureerijate poolt aastatel 1983–1988. Hoonete välisilme koos suurejoonelise trepistikuga taastati vanade fotode ja jooniste järgi, kuid sisemus ehitati ümber muuseumi vajadustest lähtudes. Valmis ka juurdeehitus, kus paiknevad läbi kahe korruse ulatuv kinosaal, mida dekoreerivad Ants Mölderi pronksskulptuurid „Tööline“ ja „Kolhoositar“, ja mõned täiendavad näituseruumid.

Evald Okas maalimas pannood „Rahvaste sõprus“

Lossi endisesse suvesaali telliti tolleaegse kultuuriministri poolt ajastu vaimule vastav pannoo „Rahvaste sõprus“ (tempera, 1987), autoriks Evald Okas. Loss ühendati galerii kaudu 19. sajandi esimesest poolest pärineva klassitsistliku kõrvalhoonega, kuhu ehitati tööruumid. 1987. aasta lõpus avati Revolutsioonimuuseumi nime saanud lossis püsiekspositsioon, mis tutvustas Eesti ajalugu 19. sajandi keskpaigast tänapäevani. See oli viimane Eestis avatud püsiväljapanek, kus veel oldi sunnitud jälgima tolleaegse EKP Keskkomitee ideoloogide otseseid korraldusi.


Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel uuendati kiirkorras kogu endine püsiekspositsioon. Maarjamäe kaldarinnatisel olevad kõrvalhooned renoveeriti muuseumi hoidlateks ning järge ootab kogu territooriumi heakorrastatamine. 2008. aastal uuendati II korruse püsinäitus, kus avati Eesti Vabariigi 90. aastapäeval pühendatud suurnäitus "Iseolemise tahe. 90 aastat Eesti Vabariiki". Lisaks toimuvad lossis ajutised näitused, korraldatakse kontserte, loenguid, pidulikke vastuvõtte jmt.
 

Maarjamäe loss kaardil


Maarjamäe loss, Pirita tee 56, Tallinn