Ajaveeb
|
Autor: Krista Sarv
Naistepäeva tuules punapühadele otsa vaadates

Head möödaläinud rahvusvahelist naistepäeva! Ajaloomuuseumis, Maarjamäe lossis avatud näituse “Plakatinaised. Eesti, Taani ja Hiina ideoloogiline plakat“ ettevalmistamine andis ülihea põhjuse meie muuseumi plakatikogu arheoloogiliseks uurimiseks. Kihistus on korralik, kogus on hoidmisel ja säilitamisel ca 1740 plakatit. On plakateid sõdadevahelisest Eestist, taasiseseisvunud Eestist, aga enim okupeeritud Eestist. Aga räägime naistest ENSV perioodi plakatitel. Neid on palju, nad on ilusad, valdavalt blondid ja nad on pandud riiki ja ideoloogiat müüma. Näiteks see, 1949 aastal Evald Okase kujundatud plakat „Kolhooside tee, sotsialismi tee on töötavatele talupoegadele ainuõige tee“.

AM _ 2558:1 F158 4:10

Kuidas saab lihtne inimene selles kahelda, kui suunda näitab Töökangelase kuldtähega naine, tõsi – seekord brünett. Taamal paistab kolhoosikorra viljastava mõju -  õitsev viljapuu, õitsev kolhoosimaastik, sarikapeo üle elanud hoone, elektrifitseeritud tanum, ilus ja idülline tulevik. On ta nüüd maanaine või linnast maale kamandatu? Ei tea, aga igatahes haritud, sest raamat kaenlas pole arbuusi- või maisikasvatamise käsiraamat vaid „Olukorrast bioloogiateaduses“ (V. J. Lenini nimelise Üleliidulise Põllumajandusteaduste Akadeemia sessiooni stenograafiline aruanne …juuli – 7. august 1948) . Taolistesse nõukogude aegsetesse pealkirjadesse on juba sisse kodeeritud, et kaante vahel toimub seniste käsitluste iganenuks kuulutamine, süüdlaste leidmine ja nende õigele teele juhtimine uute dogmade tutvustamisega ja seda kõike otsustavalt, resoluutselt ja kuna stenogramm, siis ka kestvate kiiduavaldustega.  Võibolla on see neiu otse sessioonilt missioonile saadetud. Plakati ilmumise aastal 1949. aastal toimus veel viimane küüditamine, kasvasid maksud ja maarahvas oligi seljaga vastu seina…Kuidas panna kass sinepit sööma.

Samast ajast veel üks plakat. Veera Lember „Elagu 1. mai“.

AM _ 2554:1 F158 1:83

Esimene mai oli teine oluline teema, millega okupatsioonivõimul tuli tegeleda. Hõivati ju riik, mille rahvas oli harjunud seda päeva tähistama kevadpüha või volbriööna, mitte töötava rahva solidaarsuspäevana. Blond näitsik rahvariides - kas see naeratus on loomulik või sunnitud, aga igatahes on ta uut riigipüha nartsisside ja tulpidega tervitamas ning uut rituaali tutvustamas. Fooniks punalipp ja marssiv inimkolonn. Naise seljataguste nägusid vaadates ei jää küll muljet erilisest rõõmupühast, kuidagi kriipsud ja tõsised on nende suud, eriti veel tagumistes ridades. See inimass seab kogu optimismi ja rõõmu, mida plakat peaks sisendama, küll kahtluse alla.

Kui juba 1940. aastatesse uitama jäin, siis ei saa ka naistepäevata. V. Tomassov „Au Nõukogude naistele! Elagu rahvusvaheline naistepäev!“. Aastaks oli siis 1947.

 AM _ 2712 F158 1:84

Sama, mis 1. mai puhul: Eesti vabariigi aegne emadepäev tuleb tasalülitada ja sisse viia punapüha. Naistepäeval on pikk ja kuulsusrikas, globaalset sotsialistlikku liikumist hõlmalv ajalugu kaaperdati suures osas kommunistliku poolt ära. Väljapoole punapiire on naistepäeva peamiseks sõnumiks olnud naiste võrdse kohtlemise eest võitlemine ja naistevastase vägivalla taunimine. Nõukogude Liidus neid teemasid 1940. aastaks „enam polnud“. Lenini võitluskaaslane, punapoliitika grand old lady Aleksandra Kollontai nentis juba 1920, aastatel, et kommunistlikus ühiskonnas on naisteemad tähtsusetud, ülimad on töökollektiivide huvid. Sestap ka plakat ilus ja idülliline, noor naine, ilmselt ema on saamas pioneeridelt lilli. Ja eks see ole ka märk, et alles 1965. aastal sai naistepäevast riiklik püha, mis tähendas vaba päeva.

Seekord siis selline uitamine.  Aga keda rituaalid ja riigipühad Nõukogude Eestis rohkem huvitavad neile soovitan Tiiu Keegipuu artiklit Tunas  ja loomulikult otsige MuISis üles meie digiteeritud plakatikogu ja külastage kindlasti Plakatinaiste näitust Maarjamäel. See jääb avatuks 21. maini 2023.

Krista Sarv
Teadusdirektor