Muuseumi lugu
Eesti Ajaloomuuseumi ajalugu

Eesti Ajaloomuuseum sai alguse 19. veebruaril 1864, kui Eestimaa Kirjanduse Ühing asutas Tallinna Kubermangugümnaasiumi saalis toimunud koosolekul Provintsiaalmuuseumi. Ellu kutsuti ka muuseumiühing. 1842. aastal asutatud baltisaksa teaduslik selts – Eestimaa Kirjanduse Ühing (Estländische Literärische Gesellschaft), mille üheks eesmärgiks oli muuseumi loomine „kodumaa süvendatud tundmaõppimiseks tema ajaloo, kunsti, tootmise, tehnoloogia ja looduse uurimise kaudu" oli astunud esimese suurema sammu oma kogude eksponeerimiseks. 18. novembril 1864 avati Kanuti gildi hoones vastloodud muuseumi ekspositsioon.
Eesti Ajaloomuuseumi üks põnevamaid kollektsioone, Tallinna raeapteeker Johann Burchardi (1776–1838) kogu "Mon Faible" (minu nõrkus – pr k) ulatub tagasi 1802. aastasse. Kogumise inspiratsiooniks sai üks kunstipäraselt marmoreeritud lihavõttemuna, esimeseks eksponaadiks hiina oopiumipiip. 1822. aastal pani Burchard Mustpeade hoones välja „Antikviteetide ja harulduste“ näituse, esimese omataolise Tallinnas. 1870. aastatel jõudis uhke kollektsioon Provintsiaalmuuseumisse ja paljusid esemeid saab täna näha Eesti Ajaloomuuseumi näitustel.
1911. aastal ostis EKÜ palee Toompeal Kohtu tänav 6, kus muuseumi tegevus elavnes murranguliselt. Kubermangulinna ainus muuseum sai oma üldharivate loengute ja näitustega Tallinna kultuurielu tähtsaks keskuseks.

Eesti Vabariigi (1918–1940) tähtsaimaks muuseumiks kujunes 1909. aastal rajatud Eesti Rahva Muuseum Tartus, kuid ka EKÜ muuseum säilitas oma väärtuslike kollektsioonidega olulise positsiooni. Jõudsalt kasvasid arheoloogiakogu, loodusteaduslikud ja kultuuriloolised kollektsioonid ning arhiiv.

1940. aastal pärast Eesti inkorporeerimist Nõukogude Liidu koosseisu, toimusid suured muudatused ka EKÜ muuseumis. Muuseum riigistati ja selle baasil loodi Eesti NSV Riiklik Ajaloomuuseum. Osa varadest jaotati teistele muuseumidele. Loodusteaduslike kogude põhjal loodi iseseisev Eesti NSV Riiklik Loodusmuuseum. Sõjajärgseil aastail ruineeris muuseumi tugev ideoloogiline surve. Lisaks muuseumitöötajate represseerimisele viidi läbi nn „kahjulike“ materjalide kõrvaldamine, mille käigus tuli hävitada kõik, mis meenutas omariikluse aega. Põhifondid, millest nii mõndagi hoiti alles tänu koguhoidjate isiklikule entusiasmile, on siiski suures osas säilinud.

1952. aastal kolis muuseum praegusesse asukohta Suurgildi hoones.
1975. aastal liideti muuseumiga Maarjamäe loss, kus 1987. aasta detsembris avati Eesti NSV Ajaloo- ja Revolutsioonimuuseum.
1989. aastal nimetati muuseum ümber Eesti Ajaloomuuseumiks. 1980. aastate lõpul-1990. aastate alguses toimusid Eesti Ajaloomuuseumis mitmed olulised Eesti lähiajalugu tutvustavad suurnäitused - "Kolmevärviline Eesti" Suurgildi hoones (1989) ning "Stalinism Eestis" Maarjamäe lossis (1990).