Varaseimad andmed juutide kohta Eesti territooriumil

Üksikute juutide kohta leidub arhiivimaterjale alates 14. sajandist. Tallinna Linnaarhiivis säilinud dokumendis on 1333. aastal mainitud Tallinnas tegutsevat Johannes Jodet, kes oli arvatavasti juut. Leidub ka teisi samalaadseid üksikjuhtumeid 15. sajandist, kuid need siiski ei näita, et sel ajal oleks Eesti territooriumil olnud juudi asundusi. Tegelikult ei olnud juutidel lubatud 16. sajandil Eestis (ega Liivimaal) elada. Pärast Liivi sõda teatasid Poola võimud sageli, et juutidel on keelatud Eestis elada, ja sellega kaasnesid ka väljasaatmiskorraldused, ehkki neid täismahus ei täidetud. Pärast seda, kui Eesti- ja Liivimaa olid sattunud Vene valitsemise alla, ning peale seaduste vastuvõtmist 18. sajandi esimesel poolel hakati juute uuesti maalt välja saatma. Katariina II kroonimisega 19. sajandi alguses muutus olukord juutidele natuke rahulikumaks, kuid neile oli seatud siiski hulk piiranguid. Kokkuvõttes on juutide asunduste püsivaks muutumist oma otsustega edasi lükanud mitu Eestit valitsenud võimu – Poola, Rootsi ja Venemaa –, kes reguleerisid ning piirasid tõhusalt juutide vaba liikumist riigi maa-alal.

Adam Oleariuse (1599–1671) Liivimaa kaart. Wikimedia Commons