Avaleht > Näitused > Näituste arhiiv > Näituste arhiiv 2010 > EESTI VABADUSSÕDA 1918-1920
EESTI VABADUSSÕDA 1918-1920

 

Alates 4. novembrist 2009 kuni 4. juulini 2010 oli Eesti Ajaloomuuseumis Maarjamäe lossi kohvikus avatud Eesti Sõjamuuseumi fotonäitus Eesti Vabadussõja teemal.

Näitus valmis 2008. aastal Eesti Vabariigi 90. aastapäeva sündmuste raames. Näitus on eesti, inglise ja soome keeles. Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe loss (Pirita tee 56) on avatud kolmapäevast pühapäevani kell 10-17.
Tasuta sissepääs on iga kuu viimasel neljapäeval.

EESTI VABADUSSÕDA 1918–1920

(Tekst Eesti Sõjamuuseumi koduleheküljelt)

1917. a suvel moodustati Venemaa autonoomse Eestimaa kubermangu valitsemiseks Maanõukogu. 19. veebruaril 1918. a võttis Maanõukogu vastu otsuse Päästekomitee moodustamisest, kuhu kuulusid Konstantin Konik, Konstantin Päts ja Jüri Vilms. Koostati Iseseisvusmanifest, milles nimetati Eestit esmakordselt iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. 24. veebruaril sõitsid Päästekomitee liikmed tulevase Eesti Panga hoonesse. Seal moodustati Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus, mille peaministriks sai Konstantin Päts. Samas loeti ette ka Iseseisvusmanifest. Iseseisev Eesti Vabariik oli sündinud.

Saksa vägede edasitung idarindel aga jätkus. Brestis toimunud rahuläbirääkimised Nõukogude Venemaa ja Keskriikide vahel olid katkenud ning baltisakslaste küüditamine Eestist andis ka sobiva ettekäände. 1918. a märtsiks oli sakslaste kätte läinud kogu Eesti territoorium, kaasa arvatud Narva ja Jaanilinn. Võim Eestis läks Saksa sõjaväelastele. Eesti iseseisvust ega Ajutist Valitsust ei tunnustatud. Baltisakslased üritasid luua siinmail vormiliselt iseseisvat Balti hertsogiriiki, mis kuulunuks Saksamaa mõjusfääri.

1918. a novembri alguses puhkes Saksamaal aga revolutsioon, kukutati keiser ja ametisse seati uus valitsus. 11. novembril kirjutati alla Compiègne’i vaherahule ning peatselt alustati saksa vägede väljaviimist. Ajutine Valitsus astus taas kokku. Võimu täieliku ülevõtmiseni sakslastelt jõuti 21. novembril.

Kasutades Saksamaal puhkenud revolutsiooni, tühistas 13. novembril 1918. a Vladimir Lenini poolt juhitud Nõukogude Venemaa valitsus Saksamaaga sõlmitud Brest-Litovski rahu (millega Venemaa oli loobunud suurest osast endise Venemaa läänealadest). Novembri lõpus koondas Punaarmee märkimisväärsed jõud (u 12 000 meest) Eesti piiridele. Sissetung pidi toimuma korraga kahest suunast – Narva alt Tallinna peale ning Pihkva ruumist Võru ja Valga sihis.

Punaarmee rünnak Narvale 22. novembril löödi sakslaste poolt küll tagasi, ent ühtlasi kiirendas see Saksa vägede lahkumist Eestist. Ajutine Valitsus saatis Narva alla kõik käepärast olevad sõjalised jõud.

28. novembril 1918. a algas Narva all Eesti Vabadussõda. Mitme tunni vältel löödi Punaarmee rünnakud Narvale tagasi, ent järgmisel päeval oldi sunnitud linn loovutama. Pärast Narva vallutamist tõsteti esile eesti enamlased – kuulutati välja Eesti Töörahva Kommuun (ETK). Juhtohjad ETK territooriumil läksid Kommuuni Nõukogu kätte, mille eesotsas seisis Jaan Anvelt. Taas natsionaliseeriti suurettevõtted ja pangad, omanikelt konfiskeeriti vara ning poliitilised vastased suruti maha „punase terrori” läbi.

1918. a detsembris jätkus Punaarmee kiire edasitung Eesti pinnal. Üksteise järel langesid enamlaste kätte Jõhvi, Kunda, Rakvere, Tapa ja Aegviidu Põhja-Eestis ning Võru, Valga, Tartu, Tõrva ja Mõisaküla Lõuna-Eestis. 1919. a. jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast vaid 40 km kaugusel.

Eesti sõjaväe organiseerimine oli alles alanud. Rindele suudeti saata vähem kui 2000 meest ilma ainsagi suurtükita. Vabadussõja alguses oli sõjaväe kõrgeim juht peaminister ja ühtlasi sõjaminister K. Päts, kellele allusid Peastaap (ülem kindralmajor Andres Larka), operatiivstaap (polkovnik Johan Laidoner) ja sisekaitse ülem (kindralmajor Ernst Põdder). 23. detsembril 1918. a moodustati Sõjavägede Ülemjuhataja institutsioon Johan Laidoneri isikus, kes allus otse Ajutisele Valitsusele.

Aastavahetusel hakkas olukord paranema. Läbiviidud mobilisatsioon tõi 5. jaanuariks 1919. a kokku 14 000 meest ning Eesti väed asusid vastupealetungile. Eriti silmapaistvat edu saavutasid Tallinn-Narva raudteel tegutsevad soomusrongid. Paanikat enamlaste tagalas sünnitasid ka kontradmiral Johan Pitka juhitud meredessandid Soome lahe rannikul. 24. veebruaril 1919. a kandis kindral Laidoner Eesti Maanõukogule ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud. Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 vangi ja said saagiks üle 40 suurtüki. Näiteks tungisid Eesti väed kiiresti edasi lõunarindel, tõrjudes enamlased Velikaja jõe taha ja vallutades Pihkva.

Eestit toetasid Vabadussõjas mitmed riigid. 20. novembril 1918. a lubas Suurbritannia välisminister lord Robert Cecil Eesti välisdelegatsioonile Londonis oma laevastiku toetust. 12. detsembril jõudiski inglise laevastik admiral Edwyn Alexander Sinclairi juhtimisel Tallinna reidile. Inglise laevastik tegutses admiral Walter Cowani juhtimisel Soome lahes ka 1919. a, sooritades muuhulgas rünnaku Kroonlinnale, ning andis Eestile punalaevastikult hõivatud hävitajad “Spartak” ja “Avtroil”.

1918. a novembris otsustas ka Soome riigihoidja Pehr Evind Svinhufvud Eestit majanduslikult toetada, detsembris algas ka vabatahtlike värbamine. Moodustati üksikpataljon major Martin Ekströmi ja rügement “Põhja Pojad” polkovnik Hans Kalmi juhtimisel. Ekströmi pataljon (5 kompaniid) jõudis Tallinna 30. detsembril 1918. a, “Põhja Pojad” (2 pataljoni, suurtükidivisjon jm väeosad) 26. jaanuaril 1919. a. Ekströmi pataljon sõdis Viru rindel, “Põhja Pojad” lõunarindel. Soome vabatahtlike üldjuht oli kindral Martin Wetzer. Vabatahtlikke üksusi tuli ka Rootsist, Taanist ja Lätist.

Lisaks formeeriti 1918. a lõpul Balti pataljon. Pataljoni kuulusid endise baltisaksa ülemkihi liikmed, pataljoniülem oli polkovnik Konstantin Weiss. Pataljoni liikmed olid enamjaolt Eesti kodanikud, pataljoni komandokeel oli saksa keel. Pataljon võitles Viru rindel, ka sel ajal, kui Eesti sõjavägi 1919. a suvel lõunarindel sõdis Landeswehri vastu, mille moodustasid samuti baltisakslased, pataljoni liikmete endised seisuse-, lapsepõlve-, õpingu- ja teenistuskaaslased.

1919. a suveks oli osa sõjategevusest kandunud Põhja-Lätti, kus kolmest Eesti diviisist opereeris kaks, puhastades territooriumi Punaarmeest. 1919. a juunis viis see kokkupõrkele Landeswehriga, kes püüdis allutada Lätit oma võimule. Nimelt oli 1918. a Lätisse jäänud Saksamaa VI reservkorpus, mida juhtis 1919. aastast kindral krahv Rüdiger von der Goltz. Talle allusid vabatahtlike väekoondised: Saksa Rauddiviis ja kohalikest baltisakslastest moodustatud Landeswehr. 16. aprillil 1919. a kukutasid Landeswehri löögirühmad Kārlis Ulmanise juhitud Läti valitsuse ja seadsid sisse Andrievs Niedra nukuvalitsuse. Läbirääkimistel 3.–5. juunini 1919. a üritas Eesti väejuhatus sakslasi tagasi tõmbuma sundida. Seejärel algasid aga relvakokkupõrked. Sakslased vallutasid Cēsise (Võnnu) ja tungisid edasi Valmiera suunas. Eesti vastupealetung algas 22. juunil, 23. juunil vallutati Cēsis tagasi (alates 1935. aastast tähistatakse seda päeva Võidupühana) ning sakslased löödi taganema. Eesti üksused jõudsid 1. juuliks Riia alla. 3. juulil sõlmiti liitlaste sõjalise missiooni algatusel ja vahendusel vaherahu. 8. juulil 1919. a saabus Riiga Läti seaduslik valitsus Kārlis Ulmanise juhtimisel ning aasta lõpuks viidi sakslased Lätist välja.

Sõda Nõukogude Venemaa vastu oli 1919. a suveks ja sügiseks kandunud juba Venemaa pinnale. Suuresti toimus see koostöös kindral Nikolai Judenitši juhitud Loodearmeega. Novembris tungis aga Punaarmee uuesti Eesti piiridele ning 1919. a novembris-detsembris toimusid Narva rindel Vabadussõja ägedaimad lahingud. Nõukogude väejuhatus saatis Eesti vastu kaks armeed kokku kuni 60 000 mehega. Eesti pani välja umbes 20 000 meest. Nõukogude Venemaa ei suutnud eestlaste kaitsest läbi murda ning 1919. a lõpuks oli sunnitud vaherahuga leppima.

Tartus alanud rahuläbirääkimistel juhtis Eesti delegatsiooni Jaan Poska, Nõukogude Venemaa poolt Adolf Joffe. Piiriküsimustes puhkesid ägedad vaidlused, kuna Nõukogude esindajad nõudsid enestele kogu Petserimaad ja poolt Virumaad. Alles Punaarmee pealetungikatsete nurjumine Narva rindel sundis Vene diplomaate järeleandlikkusele ning 31. detsembril kirjutati alla vaharahulepingule, mis jõustus 3. jaanuaril 1920 kell 10.30 hommikul.

Rahukonverents jätkus uuel aastal. Eesti kohustused Venemaa võlgade tasumisel kuulutati olematuks, Eestile otsustati välja maksta 15 miljonit kuldrubla Vene kullavarudest. Rahulepingule kirjutati alla 2. veebruaril 1920. a. Nõukogude Venemaa deklareeris, et „tunnustab ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja -maa kohta...”

402 päeva kestnud Vabadussõda lõppes Eesti täieliku võiduga. Eesti kaotas langenutena hinnanguliselt 3600–4000 ja haavatutena umbes 14 000 inimest. Alles nüüd saabus võimalus hakata pea kaks aastat tagasi välja kuulutatud Eesti Vabariiki tegelikult üles ehitama.