Avaleht > Dokumendid > Kogumispõhimõtted
KOGUMISPÕHIMÕTTED

Koostaja: Krista Sarv, teadusdirektori kt

Vastu võetud: detsembris 2015

 

1. SISSEJUHATUS

1.1 Muuseumi missioon

Eesti Ajaloomuuseum vahendab Eesti ajaloo tervikpilti, inspireerides inimesi ning olles kohtumispaik mineviku ja tuleviku vahel. Muuseum täidab oma rolli Eesti rahvusliku ja riikliku iseolemise hoidja, kandja ja vahendajana, Eesti mineviku mõtestajana.

 

1.2 Muuseumi struktuur ja toimepõhimõtted

Eesti Ajaloomuuseum (edaspidi AM) on Kultuuriministeeriumi hallatav riigiasutus ja riigimuuseum muuseumiseaduse tähenduses. AMi hoonestik asub Tallinnas aadressidel Pikk 17, Lai 14 ja Maarjamäe suvemõisa alal Pirita tee 56. AMi koosseisu kuulub Filmimuuseum.

AMi põhiülesanded ja struktuur lähtuvad põhimäärusest (vastu võetud 08.07.2013).

Kogude täiendamise, uurimise ja kättesaadavaks tegemisega tegeleb teadus- ja kogude osakond, kus töötab 15 inimest, kellest 13 on otseselt seotud tööga kogudes.

Muuseumikogu asub hajali: Lai tn 14 (arheoloogia-, tarbekunsti ja võõretnoloogia (osal) ja numismaatikakogu) ja Pirita tee 56 (relva-, võõretnoloogia (osal), rinnamärkide ja kultuurilooline kogu (osal); Pirita tee 68 (pitserite-, kultuurilooline (osal)), foto-, trükiste- ja dokumentaalmaterjalide kogu); Pirita tee 70/72 (tekstiili-, kultuurilooline ja kunstikogu).

Muuseumikogu hõlmab üldpinnalt u 1170 m². Filmimuuseumi kogu jaguneb sõltuvalt esemetüüpidest ja materjalist erinevate põhikogude vahel.

 

1.3 Lühiülevaade muuseumi ajaloost ja muuseumikogu kujunemisest

AM on asutatud 19. veebruaril 1864 Eestimaa Kirjanduse Ühingu Provintsiaalmuuseumina, mis avas 18. novembril 1864 Kanuti gildi hoones (Pikk 20) oma esimese ekspositsiooni. Pärast Toompeal Kohtu 6 asuva kinnistu ostmist 1911. aastal toimus muuseumi tegevuses murrang. Algas provintsiaalmuuseumi kõrgaeg, mis kestis Esimese maailmasõjani. Muuseumist kujunes Eestimaa kubermangu tähtsaim mäluasutus ning Tallinna kultuurielu olulisemaid keskusi. Eesti Vabariigi tekkides baltisakslaste loodud muuseumi tähtsus vähenes. Pärast Eesti inkorporeerimist Nõukogude Liidu koosseisu 1940. aastal provintsiaalmuuseum riigistati ja selle baasil loodi Eesti NSV Riiklik Ajaloomuuseum. Suurgildi hoones asub muuseum 1952. aastast ‒ keskaegne hoone on aastatel 2009‒2011 kohandatud nüüdisaegseks muuseumikeskkonnaks, kaasatud on välialad Börsi käik ja sisehoov. Maarjamäe loss liideti AMiga 1975. aastal, seal avati 1987. aasta detsembris filiaalina Eesti NSV Ajaloo- ja Revolutsioonimuuseumi ekspositsioon. 1989. aastal nimetati muuseum ümber Eesti Ajaloomuuseumiks. Maarjamäe muuseumikompleksi on tasapisi korrastatud. Lossi ja tööruumide renoveerimine, hoidla, Filmimuuseumi ja väliala ehitus valmivad 2018. aastaks.

AMi kogude kujunemise alguseks loetakse 1842. aastat, mil Eestimaa Kirjanduse Ühing alustas kollektsioneerimist sihiga luua muuseum. Kogude esialgne struktuur oli välja kujunenud 1844. aastaks. Kogud jagunesid: muinsused (ürikud, antikviteedid, pitserid, mündid), kunstiesemed ja looduslooline kogu. Kogude kasvule soodustavalt mõjus oma ruumide saamine Kanuti gildi hoones 1864. aastal. Kogu peamiseks täienemisviisiks olid annetused, nt 1870. aastal annetati muuseumile Johann Burchardi kollektsioon Mon Faible. 1875. aastal ilmus trükis esimene kogude kataloog, mille koostas G. J. von Hansen. Baltisaksa taustaga provintsiaalmuuseumi kollektsioonide, arhiivi ja raamatukogu suurt väärtust ja teaduspotentsiaali tunnustas ka Eesti Vabariik.

Riigikorra vahetamisega 1940. aastal liideti ümbernimetatud provintsiaalmuuseumi varasemate kogudega Sõjamuuseumi, Politsei- ja mõne väiksema muuseumi kogud. Provintsiaalmuuseumi looduskogude põhjal moodustati Eesti NSV Loodusmuuseum. Sõja järel anti AMile üle Õpetatud Eesti Seltsi materjalid ning museaale Postimuuseumist, Kirjandusmuuseumist, Eesti Rahva Muuseumist. 1950. aastal pidi AM loovutama u 135 500 raamatut jm trükist Teaduste Akadeemia Raamatukogule, mis said sealse Baltica osakonna tuumikuks. Stalinistlikel meetoditel „puhastati“ muuseum „väärtusetutest ja kahjulikest esemetest“. Põletati Eesti Vabariigi aegseid kunstiteoseid, 91,5 kg paberraha, anti utiili 14 kg fotonegatiive jmt. Postimuuseumi varad viidi Leningradi A. S. Popovi nim Side Keskmuuseumi. Kokku kaotas muuseum üle 200 000 museaali. 1961. aastal loovutati TA Ajaloo Instituudile 88 861 münti ja 117 hõbeeset. Alates 1989. aastast hakkasid kogud jõudsalt täienema nõukogude perioodi üle elanud Eesti Vabariigi (1918–1940) aegsete esemetega.

 

1.4 Muuseumikogu

AMi muuseumikogu koosneb ajalooliselt väljakujunenud kogudest, kuhu kuuluvad muuseumi tegutsemisvaldkonnale vastavad kultuuriväärtuslikud museaalid. Aja jooksul on toimunud mitmeid kogude ümberstruktureerimisi, mis on kõige enam puudutanud kultuuriloolist kogu: sealt eraldati pitsatite kogu (1969), tekstiilikogu (1990) ja tarbekunstikogu (2006). Muuseumikogu jaguneb eseme- ja arhiivmaterjalide kogudeks ja kollektsioonideks. Viimased jagunevad kollektsioonideks, mis enam ei täiene, täienevad vähesel määral või juhuslikult ning mille puhul ei saa rääkida aktiivsest kogumistegevusest. Praeguseks on AMil 12 põhikogu. Lisaks põhikogudele on kasutuses abikogu, kuhu on koondunud materjalid, mida säilitatakse mitmesuguste hariduslike tegevuste läbiviimiseks. Muuseumil on käsiraamatukogu, mis on mõeldud muuseumisiseseks kasutamiseks ning mida täiendatakse museoloogiaalase kirjandusega lähtuvalt AMi uurimis- ja näitusevaldkondadest.

Tähis ja kogu nimetus

Esemete üldarv

MuISis

Digiteeritud (14.07.2015)

A: Arheoloogiakogu

54 026

26 715

77

D: Dokumentaalmaterjalide kogu

31 711

1381

2735

FM: Filmimuuseumi kogu

2305

2284

236

F: Foto- ja N: negatiivide ning DG digikogu

120 429

120 429

22 938

K: Kultuurilooline kogu, sh mööbli- (Mb) ja etnograafiakollektsioon (E)

15 404

4696

1192

G: Kunstikogu

10 500

1198

503

M: Numismaatikakogu

56 623

16 861

273

P: Pitsatite ja pitserite kogu

7564

1628

56

R: Relvakogu

2845

2209

7

TE: Tekstiilikogu

6966

3438

342

T: Trükiste kogu

21 250

3316

368

PK: Tarbekunsti, võõretnoloogia ja rinnamärkide kogu

14 352

5628

351

KOKKU

343 975

189 990

29 078

Tabel 1. Statistiline ülevaade seisuga 31.12.2014

 

1.5 Muuseumi tegevust reguleerivad ja mõjutavad õigusaktid ning strateegilised dokumendid

Seadused

Muuseumiseadus , arhiiviseadus , autoriõiguse seadus , avaliku teabe seadus , digitaalallkirja seadus , isikuandmete kaitse seadus , muinsuskaitseseadus.

Määrused

Eesti Ajaloomuuseumi põhimäärus; muuseumikogu täiendamise ja kultuuriväärtusega asja muuseumisse hoiule võtmise kord ; museaali ja muuseumisse kauemaks kui aastaks hoiule võetud asja märgistamise ja säilitamise kord ; muuseumide andmekogu asutamine ja põhimäärus ; Kultuuriministeeriumi hallatavaks riigiasutuseks oleva riigimuuseumi põhitegevusega seotud tasulise teenuste loetelu .

Muud strateegilised dokumendid

Eesti Ajaloomuuseumi arengukava ; „21. sajandi Eesti muuseumid. Arengu põhisuunad aastateks 2006–2015“ ; ICOMi eetikakoodeks ; „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“ ; „Digitaalne kultuuripärand 2011–2016“ .

 

2. MUUSEUMIKOGU TÄIENDAMINE

2.1. Kogumise eesmärk

AM kogub ja säilitab Eesti rahva, maa ja riigi ajalooga seotud materjale, et luua nende põhjal terviklik ajalookäsitlus ja vahendada seda laiemale üldsusele teaduslikel, hariduslikel ja meelelahutuslikel eesmärkidel. Kogumistegevuse eesmärk on säilitada Eesti ajaloo tervikpilti kajastav aineline pärand, mis aitab mõista ja tutvustada maa ajalugu, koostada näitusi ja teha uurimistöid. AM arvestab teiste muuseumide ajalooliselt välja kujunenud kogude spetsiifikaga ja kogumispõhimõtetega, mistõttu mõningaid kattuvaid teemasid kogutakse skemaatilisemalt. Teiste muuseumide kogude dubleerimise vältimiseks ei korralda AMi eesmärgipärast kogumistööd talurahva ainelise kultuuri kogumiseks ja ainult esteetikast lähtuvate kunstiteoste kogumiseks.

Keskmes on looga esemed. Kogude täiendamisel eelistatakse hästi legendeeritud esemeid. Kogumistöö eesmärk on saada esemeid, mis kajastavad üksikindiviidi või sotsiaalse rühma lugu mingis konkreetses Eesti ajalooga seotud sündmuses.

Keskmes on mitmekülgsus. Kogutud esemeline materjal peab peegeldama ajaloosündmustes osalenud või neist mõjutatud inimeste võimalikult suurt skaalat.

Keskmes on seosed. Kogutud esemeline materjal peab looma kontekstuaalsed seosed inimtegude, ideede arengu ning aja ja ruumi vahel. Kogutud esemed peaksid võimaldama luua sildu tänapäeva ja mineviku vahel ning olema olulised Eesti riigi elu kajastamiseks tuleviku vajadusest lähtuvalt.

 

2.2. Kattuvus teiste muuseumide kogudega

Muuseum

Kattuv teema

Ajaloomuuseumi eripärad

Eesti Rahva Muuseum

riigimuuseum

Eestimaalaste kultuuri ja eluolu kajastavate materjalide kogumine

Kogub eestlaste ja Eestis elavate vähemusrahvaste identiteedi ja poliitilise ajalooga seotud materjali. Kultuuri ja olme teemal ei kogu kurioosumeid, vaid ajastu konteksti andvat materjali.

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

riigimuuseum

Eesti tööstusdisaini ja tarbekunsti ajaloo kogumine

Kogub peamiselt esemeid, mis on seotud klaasi, portselani ja keraamika tootmise ajalooga, mis on osa Eesti majanduse üleüldisest arenguloost. Ei kogu autoritöid.

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

riigimuuseum

Eesti näitlejate isiklikud asjad. Skulptuurid ja maalid näitlejatest

Kogub materjale ainult filmidega seotud näitlejate kohta.

Eesti Sõjamuuseum

riigimuuseum, Kaitseministeeriumi valitsemisalas

Eesti aladel toimunud  sõjad 21. sajandil, relvastus, mundrid

Rõhuasutus on tsiviilrelvadel.

Eesti Panga Muuseum

Eesti Vabariigis käibel olevad ja olnud maksevahendid alates 1918. aastast.

Keskendub omariikluse-eelsele rahandusajaloole.

 

2.3. Muuseumikogu täiendamise üldpõhimõtted

Kogude täiendamisel lähtub AM muuseumi põhimäärusest ja arengukavast. Kogude täiendamine toimub näituseprojektide ja uurimistöö tulemusena, aga ka annetuste, ostmise, pärandamise või kinkimise tulemusel. Vastavalt väljakujunenud praktikale säilitatakse AMis Läänemaal toimunud arheoloogiliste uurimistööde leide.

Muuseumikogu täiendamisel arvestatakse järgmisi põhimõtteid:

• muuseum keeldub annetuste, kingituste, pärandi, likvideeritavate asutuste või teiste muuseumide tervikkogude vastuvõtmisest, kui need ei vasta muuseumi profiilile, missioonile või kogumispoliitikale;

• muuseum ei võta vastu annetusi, kingitusi või pärandit, kui nende üleandja esitab eritingimusi, mis on vastuolus muuseumi ja selle külastajate pikaajaliste huvidega;

• muuseum ei omanda materjali, mida pole võimalik nõuetekohaselt säilitada;

• muuseum ei omanda materjali, mille päritolu on kahtlane, ebaseaduslik või teadmata;

• muuseum arvestab teiste sarnase profiiliga muuseumide kogumispoliitikaga.

 

2.4. Muuseumikogu täiendamise sisulised kriteeriumid

Uute museaalide omandamise otsused on kaalutletud ja põhjendatud ning materjali väärtuse hindamisel vastavad vähemalt ühele põhikriteeriumile.

Ajalooline väärtus: Kas objekt on seotud konkreetse inimese, paiga, sündmuse või tegevusega? Mida see jutustab mõne ajaloolise protsessi, temaatika või eluviisi kohta? Kas/kuidas aitab objekt ajalugu mõista?

Teaduslik või uurimislik väärtus: Kas objektil on potentsiaali tänapäeval või tulevikus olla teadlaste huviorbiidis?

Semantiline väärtus: Kas objektiga on seotud mingid ideed, lood ja tavad, mis on tänapäeval olulised teatud kogukonna või inimrühmade jaoks?

Esteetiline väärtus: Kas objekt on meisterlikult valmistatud või on suurepärane näide teatud oskustest? Kas see on originaalse või innovaatilise disainiga?

 

Vastuvõetavate museaalide väärtuste määramisel kasutatakse koosmõjus põhikriteeriumidega järgmisi täiendavaid kriteeriume:

Kasutatavus: Kas objekti abil on võimalik interpreteerida sündmusi, kogemusi, inimesi? Kas objekt aitab muuseumil jutustada mingit lugu? Kuidas objekt seostub muuseumi näituste kavaga ja/või haridusprogrammiga?

Seisund, terviklikkus: Kas objekt on hästi säilinud? Kas objekt on säilinud ilma tahtlike või juhuslike muudatusteta?

Iseloomulikkus/tüüpilisus: Kas objekt on teatud liiki esemete, tegevuste, eluviisi või ajalooperioodi tüüpiline näide?

 

Abikogusse vastuvõtu kriteeriumid: vastu võetakse materjalid, mis ei vasta põhikogu kriteeriumidele, kuid mis väärivad säilitamist haridusliku või näitusetegevuse ning ajastutruu õhkkonna kujundamisel.

Käsiraamatukogu vastuvõtukriteeriumid: võetakse vastu trükiseid, mida muuseumitöötajad vajavad igapäevases töös seoses esemete määramisega, AMi näituse- ja teadustöös, ning kvalifikatsiooni tõstmisel olulist museoloogilist kirjandust. Jätkatakse muuseumide sariväljaannete kogumist. Rõhku pannakse väljaspool Eestit ilmunud erialasele kirjandusele.

 

2.5. Muuseumikogu sisuline ülevaade ja täiendamisvajadus kogude kaupa

AMi kogumistegevuse üldised rõhuasetused:

Eesti 20. ja 21. sajandi poliitiline ajalugu, omariikluse ajalugu: võimu teostamine, riiklikud rituaalid ja sümboolika, opositsioon, institutsioonide ja ühenduste ajalugu, ühiskonnategelastega seotud materjal, esemed, mis kajastavad ühiskonnas ja sotsiaalses elus toimunud muutusi.

20. sajandi repressioonid: metsavendlus, küüditamine, vastupanu.

Baltisakslaste esemeline pärand.

Eesti filmi- ja kinoajalugu: filmi tegemise protsess, osalejad, järelproduktsioon.

Eesti aladel võimu kujunemine ja manifesteerimine enne riikliku iseseisvumist: võimu teostamine ja manifesteerimine alates muinasajast.

 

Arheoloogiakogu (AM A)

Kogu kirjeldus

Kogusse kuuluvad kivist, luust, savist, pronksist, rauast ja hõbedast esemed alates kiviajast kuni uusajani.

Arheoloogiakogu sai alguse provintsiaalmuuseumi kogust. Algselt mõisnike ja pastorite annetustest kasvanud kogu hakati täiendama süstemaatiliste arheoloogiliste kaevamistega juba 1895. aastast alates. Alates 1967. aastast muutusid, sõltuvalt muuseumi teaduri teadushuvist, prioriteetseks arheoloogilised uurimused Lääne-Eesti kalmetel (doktoritöö 2003. aastal). Arheoloogiakogu suurema osa moodustabki Lääne-Eesti kalmete ja Lihula keskaegse aleviku ning piiskopilinnuse kaevamiste leiumaterjal. Geograafiliselt pärineb enamik arheoloogiakogu leidudest Põhja- ja Lääne-Eesti aladelt, kuid kogus on arheoloogilisi leide igast Eesti maakonnast. Väljastpoolt riigipiire on arheoloogiakogus juhuleide Lätist, Venemaalt, Kõrgõzstanist, Armeeniast, Saksamaalt, Šveitsist, Taanist, Norrast, Prantsusmaalt.

Arheoloogiakogus arvel olevad museaalid katavad kõiki esiajaloo perioode. Vanim ese on Prantsusmaalt Somme’i lähedalt toodud pihukirves, mis dateerub vanema paleoliitikumi Acheuli kultuuri. Vanimad esemed Eesti alalt on Pulli asulakohalt leitud tulekivinukleus ja Kunda Lammasmäe esimesed luuleiud. Kõige paremini on kaetud viikingiaeg ja varakeskaeg ning tänu Lihula kaevamismaterjalile ka keskaeg. Kivi- ja varasema rauaaja osas on materjali napimalt, tegu on paari kaevamiskollektsiooni ning üksikute juhuleidudega.

Kogu on uurimisallikas erineva tasemega uurijatele alates gümnaasiumiastme uurimistöödest ja üliõpilastöödest kuni monograafiliste teadustöödeni. Kogu kasutatakse taaskehastumis- ja folkloorsete sugemetega liikumistega seotud koopiaesemete valmistamise allikana.

Kogumispõhimõtted

Arheoloogiakogu täiendatakse vastavalt arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsiooni põhimõtetele, Muinsuskaitseametiga tehtavale koostööle ning muuseumi teadlaste uurimisprioriteetidele. Geograafiliste piiranguteta kogutakse Eestist leitud arheoloogilist materjali. Kogu täienemine põhineb kontekstiga juhuleidude annetamisel ja ostmisel ning muuseumi teadurite ning teiste Läänemaal kaevavate arheoloogide poolt korraldatud arheoloogiliste kaevamiste leidude omandamisel. Arheoloogiakogusse võetakse vastu kaevamiste tervikkollektsioone, sest iga arheoloogiline leiukogu on dokumentatsiooniga seotud tervik ja kuulub sellisena ka säilitamisele.

Täiendamisvajadus

Arheoloogiakogu täiendamine jätkub nii planeeritud kui ka juhukogumisena. Vastavalt sõnastatud üldteemadele vajab kogu täiendamist keskaegsete võimu- ja ideoloogiliste keskuste (linnused, kloostrid ja kirikud) materjalidega. Kogu vajab täiendamist ka Hansa Liidu tegevust kajastava materjaliga.

 

Numismaatikakogu (AM M)

Kogu kirjeldus

Numismaatikakogusse kuuluvad mündid, paberrahad ja medalid muinasaja lõpust kuni tänapäevani.

Numismaatikakogu hakkas kujunema kohe Eestimaa Kirjandusühingu asutamise järel 1842. aastal. Teise maailmasõja ajal sai kogu tugeva tagasilöögi, kui 1944. aastal läks kaduma valdav osa muuseumi viikingiaegsetest mündiaaretest, aga samuti süstemaatilisest kogust, mille väärtuslikuma osa moodustasid Liivimaa keskaegsed mündid. Seoses ÕESi kogude liitmisega 1950. aastal muutus Eesti NSV TA Ajaloomuuseumi mündikogu Eesti suurimaks ja jäi selleks kuni kogu väärtuslikuma osa üleandmiseni Eesti NSV TA Ajaloo Instituudile 1960. aastal. Ajaloomuuseumi jäi vaid pärast 1710. aastat vermitud rahad kui teaduse jaoks väärtusetud. Järgnevate aastate jooksul õnnestus mündikogu taas oluliselt täiendada. Alates 1970. aastatest on lisandunud kogusse muinasaja lõpu, keskaegseid ning uusaegseid aarde- ja mündileide. Kogu sisaldab ka uusima aja materjali, nt Vene müntide kollektsioon.

Medalikollektsioonis on hästi esindatud Eesti medal nii Teise maailmasõja eelsest kui ka järgsest perioodist.

Numismaatikakogu kolmas koostisosa on paberrahad, mille seast väärtuslikumad on 18.–19. sajandi Vene jt riikide kupüürid. Haruldasi ja hinnalisi eksemplare leidub ka Eesti Vabariigi paberrahade seas.

Numismaatikakogu materjali näol on tegemist enim publitseeritud esemetega AMis. Kogu on uurimisallikas erineva tasemega uurijatele alates üliõpilastöödest kuni monograafiliste uurimusteni. Kogu suurim juurdekasv tuleneb AMi teadurite koostööst Muinsuskaitseametiga.

Kogumispõhimõtted

Kogumistegevus keskendub omariikluse eelsele rahandusajaloole. Varasema perioodi materjali kogutakse vastavalt arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsiooni põhimõtetele ja koostööle Muinsuskaitseametiga. Kogu täiendamise põhimõtteks on Eesti-kesksus, st kogutakse Eestis kasutatud münte, paberrahasid ja väärtpabereid, samuti medaleid. Samuti kogutakse mitmesuguseid väärtpabereid, loteriipileteid, talonge jm rahanduse ajalooga seotud materjale. Varasemat perioodi kogutakse koostöös kollektsionääride jt eraisikutega. Lähiajaloo ja nüüdisajaga seonduvat kogutakse koostöös Eesti Pangaga.

Täiendamisvajadus

Eriti olulised on mündiaarded jm mündikompleksid kui omaette ajalooallikate liik. Peamine eesmärk on likvideerida senised lüngad, nt 19. sajandi seltside medalite osas. Teine prioriteet on tagada lähiajaloo ja tänapäeva maksevahendite esindatus kogus.

 

Pitsatite ja pitserite kogu (AM P)

Kogu kirjeldus

Kogusse kuuluvad pitsatid, pitserid, stambid ja koopiad keskajast tänapäevani.

Pitsatid ja pitserid eraldati omaette koguna 1969. aastal kultuuriloolisest kogust, et tagada nende parem teaduslik läbitöötamine. Kogu on moodustatud provintsiaalmuuseumi, Õpetatud Eesti Seltsi ja Eesti Rahva Muuseumi materjalide baasil, millele on lisandunud Teise maailmasõja järgselt laekunud materjalid. Kogu on täienenud Meremuuseumi, endise Postimuuseumi ja Eesti Vabaõhumuuseumi kogudest AMi koguga liidetud väiksemate kollektsioonidega. Vanima osa kogust moodustavad keskaegsed pitsatid, nt Taani kuninga Eerik IV Plogpennigu pitsat; kaelaskantavad varakeskaegsed ametpitsatid ning vappidega isikupitsatid. Kogu sisaldab suhteliselt täielikke kiriku-, seltside, linnade, Tartu ülikooli eri teaduskondade pitserite jms kogumeid. Kõige suurema osa moodustavad Eesti-, Liivi-, Saare- ja Kuramaa rüütelkonda kuulunud isikute pitserid. Leidub ka initsiaal- ja monogrammpitsereid ja -pitsateid ning mitmesuguste tegevuse lõpetanud nõukogude asutuste pitsateid okupatsiooniajast.

Lähiajaloost võib leida erinevate asutuste kummipitsateid ja nurgastampe, üliõpilaskorporatsioonide, klubide jms pitsereid, eri elukutsete pitsereid ja pitsateid. Eraldi võib ära märkida kohalike vabamüürlaste pitsatid ja pitserid. Kogust ei puudu ka revolutsiooni- ja sõjaaegsed pitsatid ja nurgastambid ning töölisliikumisega seotud materjalid.

Tänapäeval on kogu täienenud Riigikantselei poolt muuseumile üle antud pitsatitega, sh endiste peaministrite ja riigisekretäride allkirjapitsatitega ning Eesti Vabariigi Valitsuse ja Riigikantselei kasutuses olnud pitsatitega.

Ühe osa kogust moodustavad provintsiaalmuuseumi tarbeks valmistatud koopiad: metallkoopiad varakeskaegsete valitsejate ja piiskoppide pitsateist; Tallinna linna suure pitseri koopia ning tsunftide ja gildide pitserite koopiaid. Burchardi kogust pärinevad peale keskaegsete pitsatite ja ka mõne vapi jooniseid.

Kogu kasutatakse uurijate poolt suhteliselt harva. Kogu väärtus on selle võimes adekvaatselt varustada nii AMi kui ka teiste muuseumide püsi- ja temaatilisi näitusi eksponaatidega ning trükiseid illustreeriva materjaliga.

Kogumispõhimõtted

AMi pitsatite ja pitserite kogu on Eestis ainulaadne. Süsteemne ajalooliste pitsatite kogumine on problemaatiline, sest neid on suhteliselt vähe säilinud. Rohkem on leida pitsereid, kuid nende kogumisel tuleb hoolikalt kontrollida, kui vajalikud nad pitseritena on, sest pitser on väärtuslik koos dokumendiga, mitte irdeksemplarina. Viimasel juhul on suurem väärtus vahapitseritel, sest need võivad olla ainueksemplarid. Seetõttu täieneb kogu juhuslikult tänu annetustele või ostmisele.

Täiendamisvajadus

Kogu vajab pidevat täiendamist käibelt kõrvaldatavate nüüdisaegsete riiklike institutsioonide pitsatitega.

 

Relvakogu (AM R)

Kogu kirjeldus

Kogu sisaldab külm- ja tulirelvi, turviseid ja militaarvarustust keskajast tänapäevani.

Relvakogu sai alguse provintsiaalmuuseumi kogudest. Jõudsasti täienenud provintsiaalmuuseumi relvakogusse lisandusid pärast Teist maailmasõda ka sõja ajal osaliselt hävinud Eesti Rahva Muuseumi relvakogu ja Eesti Sõjamuuseumi kollektsiooni jäänused.

Relvakogu uhkuseks on 16.–17. sajandi turviste ja kiivrite kollektsioon ning jahipüsside kollektsioon 17.–20. sajandist. Samuti on hästi esindatud 19. sajandi teise poole armeerelvad – alates Dreyse´i süütenõelpüssist kuni veel Teises maailmasõjaski kasutatud Saksa Mauser Modell 98-ni. Ülejäänud perioodid on esindatud ebaühtlasemalt, kuid ka seal leidub haruldusi – näiteks 13. sajandist pärinev jalaväelase kiiver või 14. sajandist pärinev godendag-tüüpi sõjanui. Kogus on ka eksootilisi relvi kaugetest maadest.

Kogu kasutatakse uurijate poolt suhteliselt harva – enamik museaalidest on standardne tööstustoodang, mille kohta on olemas põhjalik kirjandus. Teadustöö perspektiiv kollektsioonil puudub. Kogu väärtus on selle võimes adekvaatselt varustada nii AMi kui ka teiste muuseumide püsi- ja temaatilisi näitusi eksponaatidega.

Kogumispõhimõtted

AMil on kõige rikkalikum ajalooliste relvade kogu Eestis. Kogutakse Eestis valmistatud ja Eestis kasutusel olnud relvi ja militaarvarustust. Kogumistegevuse rõhuasetus lasub tsiviilrelvadel. Valikukriteeriumiks on relva unikaalsus, terviklikkus ja seotus Eestiga. Relvakogu juurdekasvu ainsaks allikaks on viimastel aastatel olnud Politsei- ja Piirivalveamet. AMi relvakogu hoidja osaleb politsei poolt konfiskeeritud ja sundvõõrandatud relvadega tegeleva komisjoni töös. Konfiskeeritud ja sundvõõrandatavad relvad pärinevad ajavahemikust 1870 kuni tänapäev (varasemad relvad relvaseaduse alla ei kuulu).

Täiendamisvajadus

Täiendamist vajavad lüngad Eestis valmistatud ja siin kasutusel olnud militaarvarustuse osas.

 

Tekstiilikogu (AM TE)

Kogu kirjeldus

Kogusse kuuluvad tekstiilesemed, aksessuaarid, jalatsid, olmetekstiil ja vormirõivastus.

AMi tekstiilikollektsioon oli kultuuriloolise kogu üks osa kuni 1990. aastate alguseni, mil toimus kollektsiooni ümberkolimine Maarjamäele ja eraldi kogu moodustamine. Tekstiilikollektsioon kujunes välja provintsiaalmuuseumi kogudest. Vanimad esemed tekstiilikogus pärinevad 17. sajandist, nagu feldmarssal Fabian von Ferzeni rõivad, sõjaväelipud, preestri ornaat Käina kirikust. Tekstiilikogusse kuuluvad järgmised kollektsioonid: lipud ja loosungid; vaibad; käsitöö ja olmetekstiil; rõivad – pesust kuni pealisriieteni koos aksessuaaridega, sh kübarad, kotid, jalanõud, portfellid; Tallinna Moemaja kollektsioonid 1980. aastatest ja 1990. aastate algusest; mundrid alates 18. sajandi algusest kuni tänapäevani; militaarne atribuutika ja tsiviilvormid. Kogusse kuuluvad ka Eesti filmiga seotud tekstiilid.

Kogu leiab rohket kasutamist. Esemed moodustavad hea baasi moe ja käsitööga tegelevate õppeasutuste praktikaks ning temaatiliste näituste koostamiseks.

Kogumispõhimõtted

Kogumise eesmärk on anda läbilõige aastakümnete kaupa Eesti rõivatööstusest, moedisainist ja rahvamoest. Lähtuvalt eksponeerimisvajadustest kogutakse ajastule iseloomulikku rõivastust ja aksessuaare. Olmetekstiili kollektsiooni täiendatakse Eestis tööstuslikult valmistatud tekstiilidega. Rõivakollektsiooni kogutakse Eesti firmamärgiga vabrikutoodangut, militaar- ja tsiviilmundreid ning tsiviilvorme. Kogu täiendatakse eelkõige tähelepanuväärse loo või olulise sündmusega seotud rõivastusega ning silmapaistvatele isikutele kuulunud esemetega.

Täiendamisvajadus

Kogu vajab täiendamist Eesti moekunstnike töödega, kelle looming on maailma tasandil märgilise tähendusega ja innovaatiline oma materjalikäsitluselt. Kogumist vajavad meeste argi- ja moerõivad läbi aegade. Kogu vajab täiendamist poliitilises elus tähelepanuväärsete isikute isiklike riietusesemetega ning nõukogude ajal defitsiitsete artiklitega. Tsiviil- ja militaarvormide osas vajavad lüngad täitmist.

 

Tarbekunsti, võõretnoloogia ja rinnamärkide kogu (AM PK)

Kogu kirjeldus

Kogusse kuuluvad klaasist ja portselanist esemed, keraamika, au- ja muud märgid, võõretnoloogia, antiiksest Egiptusest ja Roomast pärinevad esemed ning vabamüürlaste atribuutika muinasajast tänapäevani.

Kogu kuulus 2006. aastani kultuuriloolise kogu koosseisu. 2009. aastast alates tegeleb rinnamärkide kollektsiooni haldamisega eraldi koguhoidja. Kogu vanema osa moodustavad enamasti provintsiaalmuuseumi kogudest pärinevad esemed.

Tarbekunsti kollektsioon

Tarbekunsti kollektsioonis säilitatakse peamiselt esemeid, mis on seotud Eesti kultuuriloo ning klaasi ja portselani tootmise ajalooga. Lisaks neile ka mõningaid näiteid välismaalt. Vanimad klaasesemed on 17. sajandil Hiiumaal tegutsenud Hüti klaasikojas valmistatud kaks pokaali ja Pühalepa kiriku liivakell. Lisaks esemetele on kogus ka 1960. aastatel Eesti esimeste klaasikodade asukohtades läbiviidud arheoloogiliste kaevamiste leiud. Peamise osa klaasikogust moodustavad 20. sajandil valmistatud esemed. Tööstusettevõtetest on arvukaimalt esindatud Meleski ja Johannes Lorupi klaasivabrikute ning nõukogude perioodil natsionaliseerimiste käigus moodustatud tehase Tarbeklaas toodang. Kogus on ka Eesti klaasikunstnike, nt M. Roosma, M. A. Rauni, P. Ojamaa jt originaalloomingut. Portselanesemetest on enim esindatud 1920.–1930. aastatel Tallinnas tegutsenud N. Langebrauni ettevõtte toodang.

Võõretnoloogia kollektsioon

Kollektsioon baseerub suures osas provintsiaalmuuseumi kogudel. 19. sajandi baltisaksa meresõitjate ja siinsete kollektsionääride kogutud esemed on pärit Austraaliast, India ookeani väikesaartelt, Kamtšatkalt, Alaskalt, Siberist jm. Väikese lisana kuulub kogu hulka ka vana-aja kultuuride (Egiptus, Kreeka, Rooma) kollektsioon, mis on samuti baltisaksa päritolu. Kollektsiooni üheks rariteetsemaks osaks on Siberi ja Põhja-Ameerika väikerahvaste olmeesemed – kalanahast kasukad, luust lauanõud, mänguasjad jne.

Rinnamärkide kollektsioon

Kronoloogiliselt jaotades moodustab nõukogude perioodi märgitoodang kogust ligi poole. Maailmasõdadevahelise Eesti Vabariigi märke on kogus sisalduvaist u veerand. Erinevaid Tsaari-Venemaa rinnamärke on kogus mõnisada, lisaks sadakond mujal välismaal toodetud märki. Leidub ka mõnikümmend märki viimasest kahest aastakümnest: Eesti taasiseseisvumisest ja sellele järgnevast taastatud omariikluse ajast. Temaatiliselt moodustavad kogust suurima rühma laulupidude ja mitmete laulu-mänguseltside märgid, aga ka nõukogude perioodil massiliselt toodetud suveniirmärgid ning NSV Liidu sõjalised eraldus- ja teenetemärgid. Nõukogudeaegsest kogumispoliitikast lähtuvalt on kogus palju juhuslikku materjali.

 

Klaasi, portselani ja võõretnoloogia osas on ilmunud laialdaselt kasutatavaid katalooge. Kogu leiab kasutamist nii kodumaiste kui ka rahvusvaheliste teadlaste ning antikvariaatsete huvidega inimeste seas. Kogu üks väärtusi on selle võime adekvaatselt varustada nii AMi kui ka teiste muuseumide püsi- ja temaatilisi näitusi eksponaatidega.

Kogumispõhimõtted

Tarbekunsti kollektsiooni kogutakse peamiselt esemeid, mis on seotud klaasi, portselani ja keraamika tootmise ajalooga Eestis. Klaasikollektsioonis täiendatakse juba olemasolevat Lorupi kollektsiooni kataloogiesemetega. Nõukogude perioodist on kogumise pearõhk tehases Tarbeklaas toodetud esemetel. Kogutakse Tallinna Kunsttööstuskombinaadi toodangut, eeskätt rahvuslikke motiive ja punapropaganda näiteid. Kogu täiendatakse riiklike kingitustega tarbekunsti vallast, uute riigiasutuste atribuutikaga ja klaastaara näidetega kodumaise toiduainetööstuse ideelisest arengust. Portselanikollektsioonis täiendatakse juba olemasolevat Langebrauni kollektsiooni, lisaks sellele kogutakse ka väiketööstustes toodetud esemeid.

Võõretnoloogia kogus aktiivset kogumistegevust ei toimu, jätkatakse üksikute n-ö looga esemete vastuvõtmist.

Rinnamärkide kollektsiooni täiendamisel on põhirõhk on Eesti aja- ja kultuurilooga seonduvatel märkidel.

Täiendamiskava

Tarbekunsti kogu vajab täiendamist Eesti riigiasutustes kasutusel olnud materjaliga. Samuti on täienduseks vaja looga esemeid 20. sajandi algusest. Lüngad vajavad täitmist Tarbeklaasi toodangu kataloogides olnud esemetega, mille autorid on teada. Rinnamärkide kollektsioonis likvideeritakse lüngad. Kollektsiooni on vaja täiendada Eestis viimasel kahekümnel aastal valmistatud kultuurilooliselt väärtuslikke rinnamärkidega.

 

Kultuurilooline kogu (AM K)

Kogu kirjeldus

Kultuuriloolise kogu näol on tegemist kõige keerukama ja liigirohkema koguga. Kogus on esindatud ajastutele iseloomulik olme- ja köögitehnika; kaubanduse ja tööstustoodanguga seotud esemed; religiooni ja vaba ajaga seotud esemed; väljapaistvate isikute ja riigitegelastega seotud esemed; organisatsioonide ja seltside atribuutika; filmi- ja kinoajalooga seotud materjalid; poliitiliste sündmuste ning riiklike kampaaniate materjalid. Kogu vanimad esemed on pärit hiliskeskajast ja 19. sajandist, kuid valdav osa kogust pärineb 20. sajandist.

Kultuurilooliste esemete kogu kujunes välja provintsiaalmuuseumi kogude baasil. Kogusse kuuluvad etnograafia- ja mööblikollektsioon. Algselt oli tegemist muuseumi kõige suurema koguga, millest on erinevatel aegadel eraldatud pitsatite ja pitserite (1969), tekstiili- (1990), tarbekunsti ja võõretnoloogia- ning rinnamärkide kogu (2006).

Etnograafiakollektsiooni alguseks võib pidada 1866. aastat, mil provintsiaalmuuseum avaldas üleskutse korjata etnograafilisi ja teisi Eesti maarahva ajalooga seotud esemeid. Praegune etnograafiakollektsioon koosneb põhiosas Põhja-Eesti päritolu materjalidest ning sisaldab nii väärismetallist ehteid, puidust ja metallist tööriistu kui ka tekstiili ja keraamilisi esemeid. Kollektsiooni vanimad esemed on arheoloogiliste juhuleidudena saadud uusaegsed hõbeehted. Vanim tekstiilese on pärit 18. sajandist. Võrdlemisi ülevaatlikult on esindatud rahvarõivad, mille hulgas on ka haruldusi (nt hiiu seppelid, naiste pruuni tikandiga käiseid). Etnograafiakogusse kuulub ka savitöönduse kollektsioon.

Mööblikollektsioonis säilitatakse esemeid, mis on seotud Eesti kultuuri ja mööblitööstuse ajalooga. Vanimad museaalid pärinevad 17. sajandist, uuemad 1980. aastatest. Omaette kollektsiooni moodustavad Lutheri vabriku toodangu näidised 19. sajandi lõpust kuni vabriku natsionaliseerimiseni 1940. aastal. Kõige paremini on esindatud istemööbel, terviklikud mööbligarnituurid on pärit peamiselt 1920.–1930. aastatest. Leidub ka Eesti erinevate kultuuri- ja riigitegelastega seotud esemeid ning esinduslikke näidiseid 20. sajandi alguses mõisates, Kadrioru ja Oru lossis kasutatud mööblist.

Kultuurilooline kogu on uurijate seas kõige enam kasutamist leidev kogu. Kogus olevad esemed on nii uurimisobjektideks, näituseeksponaatideks kui ka illustreerivaks materjaliks trükistes.

Kogumispõhimõtted

Kultuuriloolises kogus kogutakse kohaliku tööstustoodangu näidiseid ja iseloomulikke tarbeesemeid, samuti Eesti riigitegelastega seotud materjale. Kogu täiendatakse poliitilisi sündmusi ja riiklikke kampaaniaid kajastavate materjalidega. Eesmärk on koguda esemeid, mis kajastavad kõige paremini ühiskonnas aset leidnud muutusi. Kogutakse ka tüüpilisi Eesti ekspordi- ja impordiartikleid, samuti Eesti filmi- ja kinoajalooga seonduvat materjali (tehnika, rekvisiidid jne). Oluline on jätkuv baltisaksa pärandiga seonduva kultuuriloolise materjali kogumine. Kogutakse kohalike elanike represseerimisega seonduvat materjali (küüditatute, metsavendade jt esemed).

Etnograafilist kollektsiooni alates 2006. aastast aktiivselt ei täiendata.

Mööblikollektsiooni prioriteediks on Eesti mööblitööstuse näidised, seda nii vabrikutoodangu kui ka disainerite originaalloomingu näol, konkreetse kultuuri- või ajalooliselt olulise koha või isikuga seotud mööbel, samuti ajastutüüpilised esemed. Võimalusel täiendatakse Lutheri vabriku kollektsiooni ja nõukogude perioodi toodangunäidiseid.

Täiendamisvajadus

Toimub kohalike valimistega seotud esemelise materjali kogumine, kogu täiendatakse eelkõige näitusetegevuse vajadusi arvestades. Mööblikollektsiooni pole ruumiprobleemist ja hoiutingimustest tulenevalt võimalik aktiivselt täiendada, vastu võetakse vaid näitusetegevuseks vajalik või väga olulist kultuuriväärtust omav materjal.

 

Kunstikogu (AM G)

Kogu kujunemine

Kunstikogusse kuuluvad maalid, graafika ja skulptuur 16. sajandist tänapäevani.

Kunstikogu algus läheb tagasi provintsiaalmuuseumi aegadesse, mil formeerus kogu baltisaksa kunsti osa. Nõukogude perioodil tuli kunstikogusse arvukalt ajaloolise süžeega (13. sajandi alguse vabadusvõitlus, revolutsioonilised sündmused ja elu nõukogude tagalas) teoseid eesti autoritelt. 1951. aastal hävitati 185 maali, 307 ühikut graafikat ja 46 kipsskulptuuri. Ilmselt hävitati ka pronksskulptuure, sest 9. märtsi akti alusel on muuseumist metallivarumiskontorisse saadetud 150 kg pronksi, 24 kg tina ja 173 kg tsinki.

Vanimad museaalid pärinevad 16.–17. sajandist, mõnevõrra rohkem on esindatud 18. sajand, eriti selle lõpp. Valdav osa museaale kuulub 19. ja 20. sajandisse.

Graafikakollektsiooni valdava osa moodustavad baltisaksa kunstnike tööd 18. sajandi lõpust ja 19. sajandist. 19. sajandi temaatikas on rõhuasetus portreel ning linna- ja maastikuvaadetel, samuti eesti rahvarõivaste kujutamisel. Küllalt suur on ka võõretnoloogia-temaatiliste teoste osakaal. Nende autoriteks on põhiosas siin lühemat või pikemat aega viibinud baltisaksa või uurimisekspeditsioonidel osalenud kunstnikud. Maalikollektsioonis leidub ajaloolisi sündmusi ning isikuid kujutavaid teoseid, samuti kohavaateid. Väikeses skulptuurikollektsioonis on suur osakaal nõukogude perioodil hinnatud partei- ja ühiskondliku elu tegelaste skulptuuridel.

Kogu leiab väga palju kasutamist baltisaksa kunsti uurimisel ning eksponeerimisel vastavateemalistel näitustel ja publikatsioonides. Oluline potentsiaal on ka nõukogudeaegsel propagandistlikul ainesel.

Kogumispõhimõtted

Kunstikogu aktiivne täiendamine on lõpetatud, v.a nõukogudeaegsete monumentaalskulptuuride kogumine. Kogusse võetakse ajaloolisi sündmusi, isikuid ja olustikku kujutavaid kunstiteoseid ning baltisaksa kunstnike ja autorite töid, kelle originaalteosed kunstikogus on juba esindatud. Samuti kogutakse legendiga varustatud konkreetse ajaloolise isiku või kohaga seotud töid. Toimub nõukogudeaegsete monumentaalskulptuuride kollektsiooni täiendamine. Samuti kogutakse Eesti filmiajalooga seotud kunstilisi töid (eskiisid, rõivakavandid jms).

Täiendamisvajadus

Kogu vajab täiendamist Vabadussõda ja Eesti Vabariiki (1918–1940) kajastavate töödega, eriti ajalooliste portreede osas. Täiendamist vajab ka nõukogudeaegne monumentaalskulptuuride kogu ja Eesti filmiajalooga seonduvad kunstiliste tööde osa.

 

Foto- ja negatiivikogu ning digifotokogu (AM F; AM N; AM Dg)

Kogu kujunemine

Kogusse kuuluvad klaasnegatiivid, negatiivid, üksikfotod ja albumid ning digikujutised 19. sajandi lõpust tänapäevani.

Foto- ja negatiivikogu on kujunenud provintsiaalmuuseumi, Õpetatud Eesti Seltsi ja Eestimaa Kirjanduse Ühingu fotokogude baasil. Alates 2006. aasta oktoobrist on foto- ja negatiivikogu ühine, kuid mõlema liigil on oma tähistus.

Foto- ja negatiivikogu tabas suur „puhastustöö” 1950. aastate algul, mil viidi läbi kogude sisu kontroll ning mille tulemusel võeti kogust üle 51 899 ühiku fotosid, negatiive ja albumeid ning 1953. aastal anti utiili 14 kg negatiive. ORKA-le (praegune Riigiarhiiv) üle antud kogud sisaldasid peamiselt Eesti Vabariigi sõjaväe tegevust kajastavaid materjale, anti üle ka sisu poolest 1920.–1930. aastate poliitilist elu puudutavaid fotosid EKÜ ja ÕESi kollektsioonist.

Kogu vanima osa moodustavad 19. sajandist pärit pildistused ja nt vendade Parikaste negatiivid, esindatud on enamik 19. sajandil Eestis tegutsenud fotograafidest. Kompaktseid fotode ja negatiivide kogumeid on 1920.–1930. aastatest; Läänemaa kohaliku elust-olust; Eesti Laskurkorpusest; Tallinna tänavatest; nõukogude perioodist tööstustest, kolhoosidest-sohvoosidest, laulupidudest; mitmesuguste ühiskondlike organisatsioonide, isiku- ja olustikufotod 1890.–1980. aastatest.

Digikogusse võetakse arvele digikandjatel saabuv info.

Foto-, negatiivi- ja digikogu on üks enimkasutavaist kogudest. Suurim on kogu kasutus nii trükiste kui ka näituste illustratiivse materjalina. Viimasel ajal on tänu kogu digiteerimisele hakanud seda kasutama ka fotoajaloo uurijad.

Kogumispõhimõtted

Kogutakse fotoalbumeid, fotosid ja negatiive, mis kajastavad Eesti poliitilist, ühiskondlikku ja sotsiaalset ajalugu ja seda osa kultuuriloost, mis võimaldab siduda kohaliku tasandi laiemalt Euroopaga. Kogutakse materjale, mis kajastavad Eestiga seotud riigitegelasi, rahvusvahelisi suhteid, poliitilisi ja ühiskondlike liikumisi, avalikke sündmusi, ettevõtete tegevust ning filmi- ja kinoajalooga seotud fotosid. Lisaks kogutakse fotoalbumeid, fotosid ja negatiive, mis on olulised fotokogu senise fotoajaloolise terviklikkuse seisukohast. Digikogusse võetakse ainult selliseid digitaalseid fotosid (tingimusel, et muuseum omandab koos digipiltidega ka nende varalised autoriõigused) ja digireprosid (tingimusel, et muuseumil ei ole võimalik reprode aluseks olnud fotosid originaalis omandada ning et originaalfotod ei ole arvel mõnes teises mäluasutuses), mis on seotud muuseumi teistes kogudes olevate esemete ja/või dokumentidega; mis on väga oluliseks täienduseks fotokogus olemasolevate kollektsioonide terviklikkusele; mis kajastavad muuseumi tegevust.

Täiendamisvajadus

Kogu vajab täiendamist filmiajaloolise fotomaterjaliga. Kogutakse teistesse kogudesse vastu võetud esemetega seotud fotosid. Täpsem kogumisvajadus on tugevalt seotud muuseumis eksponeeritavate näituste ning muude kogumiskampaaniatega.

 

Trükiste kogu (AM T)

Kogu kujunemine

Trükiste kogu koosneb kaheksast erinevast kollektsioonist, kõigil on eraldi tähised, inventariraamatud ja kartoteegid vastavalt neis kasutatavatele inventeerimismeetoditele.

R-kogu (raamatud) ehk arhiivraamatukogu sisaldab rariteetseid või kultuurilooliselt tähtsaid raamatuid. Kogusse kuuluvad ka kunagise EKÜ raamatukogu üleandmisel Teaduste Akadeemiale juhuslikult muuseumile jäänud trükised. Vanim trükis pärineb aastast 1475. Kogus on näiteks esindatud eestikeelse piibli erinevad väljaanded, vanem ja uuem õppekirjandus ja hulgaliselt nõukogudeaegset propagandakirjandust.

K-kogu (kalendrid) näol on tegemist ainsa eraldiseisva kalendrikollektsiooniga Eesti mäluasutustes. Kogu sisaldab Eestis trükitud ja eestlastega seotud kalendreid (sh väliseesti kalendrid).Vanimad kalendrid pärinevad 18. sajandist, enamik 20. sajandist.

P-kogusse (pisitrükised) koondati arhiivkogusse kogunenud pisitrükiseid: põhiliselt kutsekaardid, reklaamlehed ja -voldikud, põhimass nõukogude ajast, üksikud ka 1920.–1930. aastatest. Viimastel aastatel on lisatud tänapäevaseid pisitrükiseid (flaierid jms).

F-154 (müürilehed) ja F-158 (plakatid) kogud sisaldavad poliitilisi, propaganda- ja reklaamplakateid, teatrikuulutusi, valimisreklaami jm. Enamik plakateid ja müürilehti pärineb nõukogude perioodist. Vanim plakat ja müürileht pärinevad 19. sajandi lõpust.

PA-kogu (ajalehed) ja PB-kogu (ajakirjad) sisaldab ajakirjandusväljaannete üksiknumbreid, olulisemaid või pöördelisemaid sündmusi kajastavaid ajakirjandusväljaandeid, aga ka muuseumisse annetatud vanemate väljaannete aastakäike. Kogud sisaldavad haruldasi asutuste siselehti, lisasid, keelatud numbreid, päevalehti 1917.–1918. aastast jms. Vanim ajaleht pärineb aastast 1702, vanim ajakiri 19. sajandi I poolest.

W (Wrangelli kogu; Roela mõisa raamatukogu) on Wrangellide perekonnaraamatukogu koosneb põhiliselt 19. sajandi trükistest: saksakeelsetest, lisaks inglis- ja venekeelsetest raamatutest. Sisaldab teatmeteoseid, õigus-, usu-, filoloogiaalaseid, loodusteaduslikke ja põllumajandusliku sisuga raamatuid, ajalookirjandust ja ilukirjandusteoseid.

Kogu leiab peamiselt kasutust näituste ja trükiste illustreeriva materjalina.

Kogumispõhimõtted

Trükiseid kogutakse pidades silmas näitusetegevust, kuna raamatukogud reeglina näituste jaoks trükiseid välja ei anna, ajalehed ja ajakirjad on raamatukogudes tihti köidetud ning üksiknumbri eksponeerimine raskendatud. Tavaliselt on muuseumikogusse sattunud trükisel mingi personaalne moment: nt pühendus, kellegi õpik vms. Kogutakse konkreetse poliitilise, ühiskondliku või ajaloosündmusega seotud trükiväljaandeid (plakatid, ajakirjad). Eesmärgiks on nimetuse esindatus kogus, samas väga haruldased trükised võetakse kogusse olenemata esindatusest. Arhiivraamatukogusse kogutakse eesti ilukirjanduse esiktrükid kuni aastani 1940; 1918.–1940 ilmunud raamatusarjade näited; eestikeelsed vanatrükised ja nõukogude perioodi trükised (õpikud, propaganda, lastekirjandus). Plakatitest ja müürilehtedest kogutakse järjekindlamalt valimisplakateid. Kogutakse ka suuremaid riiklikke või ühiskondlikke muutusi kajastavaid plakateid või postreid: nt liitumine ELiga, euro kasutuselevõtt, referendumid. Kogutakse olulisemate kultuurisündmuste plakateid (nt Tallinn 2011) ning filmiplakateid. Talletatakse muuseumi enda näituste jm ürituste plakatid ja kuulutused, samuti koostöönäituste plakatid. Kogutakse ka ajastuomast, tähelepanuväärse disaini või olulise lausungiga reklaamplakateid. Jätkuvalt kogutakse ka vanemaid plakateid ja müürilehti (Nõukogude Eesti plakatid, 1980.–1990. aastate plakatid jm).

Täiendamisvajadus

Kogutakse valimiste ja filmiajalooga seotud plakateid ja trükiseid. Kogumist vajavad ühiskondlike liikumistega ja ühiskonnas laiemat kandepinda omavate debattidega seotud trükised, müürilehed jms.

 

Dokumentaalmaterjalide kogu (AM D)

Kogu kirjeldus

Dokumentaalmaterjalide kogu esimesed osad on pärit provintsiaalmuuseumi aegadest, mil pandi alus ürikute (mõisatest pärinevad 15.–16. sajandi dokumendid) ja autograafide kogule ning ka kaartide ja plaanide kollektsioonile (sisaldab Baltimaade kaarte 17.–19. sajandist, mõisa-, küla- ja linnaplaane). 20. sajandi algul hakati koguma kaasaegset dokumentaalmaterjali mitmesugustelt üritustelt (tervitused, programmid, kutsed, menüükaardid jm). Juhusliku juurdekasvuna saadud materjalid ladestusid ühingu raamatukogus ega moodustanud seal omaette fondi. Esimesed sihipärased toimingud arhiiviga leidsid aset 1930.‒1940. aastatel. 1935. aastal asutati ajalooline arhiiv omaette struktuuriüksusena EKÜ koosseisus ja võeti Haridusministeeriumi poolt riikliku muinsuskaitse alla. 1950. aastatel sattus dokumentaalkogusse materjali nii Eesti Rahva Muuseumist kui ka Õpetatud Eesti Seltsi arhiivist. Samas eraldati valitseva ideoloogia seisukohalt sensitiivsed materjalid Riigiarhiivi erifondi. Sõjajärgseil aastail korrastati arhiiv arhiivisüsteemist lähtuvalt, fondidele koostati nimistud, hiljem ka fondide teatmiku masinkirjaline käsikiri. Arvukalt hilisemaid dokumendikollektsioone on lisandunud muuseumi enda kogumistöö tulemusel. Lisandunud on põhiliselt isikufonde ja üksikdokumente. Kogus leidub kollektsioone kooli- ja kultuuriajaloost, samuti muuseumi kogutud mälestusi ja isiklikke dokumente Teise maailmasõja ajast ning sõjajärgsetest repressioonidest.

Dokumentaalmaterjalide kogu on Eesti muuseumide seas mõneti ainulaadne oma suure dokumentaalfondi poolest. Ka Eesti arhiivide seas on siinne arhiivikogu märkimisväärne, olles Ajalooarhiivi ja Tallinna Linnaarhiivi järel suuruselt kolmas vanade dokumentide kogu Eestis. Kogu leiab rohkelt kasutamist nii teadlaste kui ka hobiajaloolaste poolt.

Kogumispõhimõtted

Dokumentaalmaterjalide kogus säilitatakse neid ajaloolise ja kultuuriloolise väärtusega dokumente, mille kogumist ja säilitamist ei näe ette riiklik kogumis- ja säilitamispoliitika arhiiviseaduse, arhiivieeskirja ja teiste arhiivinduslike aktidega. Eeskätt peetakse silmas eraisikute, samuti eraorganisatsioonide või -asutuste dokumente. Selliste materjalide laekumine muuseumi on enamasti juhuslik. Täiendatakse neid fonde, mis on ajaloomuuseumi arhiivis juba olemas (nt isiku- ja perekonnafondid). Samas tuntakse huvi vanemate dokumentide vastu, mida muuseumile pakutakse (nt vanad maakaardid, talukaardid, lepingud jne). Kogutakse üksikdokumente, isiklikke dokumente (passid, load, mitmesuguste ühingute ja organisatsioonide piletid), väiketrükiseid. Kogutakse dokumentaalset materjali, mis laekub annetajalt koos esemetega, ning dokumente, mida vajatakse näituse- ja teadustööks. Kogutakse filmi- ja kinoajalooga seonduvat materjali. Jätkuvalt kogutakse mälestusi, päevikuid, isiklikku kirjavahetust, käsitsi kirjutatud laulikuid jm. Samuti säilitatakse AMi kui asutuse tegevuse käigus tekkinud dokumente, sh digitaalseid materjale.

Täiendamisevajadus

Kogu vajab täiendamist riigitegelaste ja oluliste sündmustega seotud materjalidega, nt dokumendid laulva revolutsiooni ajast.

 

Filmimuuseumi kogu (AM FM)

Kogu kujunemine

Filmiajaloolise materjali kogumistegevus algas 2006. aastal pärast Eesti Filmimuuseumi loomist AMi juurde. Eelkõige on kogu täienenud Tallinnfilmi pärandist saadud esemetega. Filmimuuseumi kogu esemed jaotuvad sõltuvalt esemetüübist ja materjalist eespool nimetatud alakogude vahel.

Kogumispõhimõtted

Kogutakse nii ajaloolisi kui ka tänapäevaseid filmindusega seotud fotosid, filmiplakateid, rõivaid ja rekvisiite. Samuti kogutakse filmitehnikat, filmides kasutatud makette, meeneid jmt. Dokumentidest kogutakse eelkõige stsenaariume ning filmiinimeste ja -institutsioonidega seotud materjale.

Täiendamisvajadus

Kuna Filmimuuseum on alles oma kogu loomas, siis on vajadus olemasolevat materjali täiendada kõigis liikides. Lisaks olemasolevale on kogu vaja täiendada tänapäevaste filmidega seotud ainesega.

 

2.6. Muuseumikogu täiendamise protseduurid

Muuseumikogu täiendamisega tegelevad kõik muuseumitöötajad, v.a abipersonal. Kogu täiendamise eest vastutavad teadus- ja kogude osakonna töötajad ja vastuvõtukomisjon, mille koosseisu on kinnitanud oma käskkirjaga muuseumi direktor.

Museaali dokumenteerimiseks vajaliku info kogumise eest vastutab konkreetne koguja, kes vahendab materjalide jõudmist varasemalt omanikult muuseumisse. Koguja fikseerib kogutava materjali kohta käiva informatsiooni – üleandja, varasemate omanike andmed, valmistamise ja kasutamise aeg, asjaga seotud legend. Koguja täidab eelregistreerimislehe MuISis.

Otsuse kogusse võtmiseks langetab kolmeliikmeline vastuvõtukomisjon (peavarahoidja, teadusdirektor, arendusdirektor), mis vajadusel kaasab eksperte. Komisjon hindab kogutavate või pakutavate materjalide väärtust ja sobivust kogusse ning määrab ostu korral ostuhinna. Komisjonil on õigus keelduda kogutud materjali vastuvõtust, kui koguja on selle puudulikult dokumenteerinud või ei suudeta tuvastada materjali olulisust muuseumile.

Suuremate tervikkogude laekumise korral määratakse materjalide läbitöötamiseks töögrupp, koostatakse ajakava ja vajadusel kaasatakse ajutist tööjõudu.

 

Peavarahoidja koostab ja vormistab vastuvõtuakti, täiendades olemasolevat teavet vastavalt museaali vastuvõtu dokumenteerimisnõuetele.

2.6.1. Juurdekasvuvõimaluste analüüs

2.6.1.2.Tööjõud

Kvalifitseeritud tööjõud on olemas füüsilise materjali dokumenteerimiseks ja haldamiseks. Muuseum kasutab aktiivselt erinevate (ka välisülikoolide) tudengeid praktikantidena. Muuseumi koosseisus on 0,75 kohaga fotograaf. Täiskohaga digitaliseerimisspetsialisti puudumine selgitab muuseumi vähest digijõudlust. Muuseumis on tööl paberikonservaator ja valminud on uued paberi- (sobib ka tekstiilile) ja metalli konserveerimislaborid. Suuremaid konserveerimistöid tehakse tellimistööna, kasutades SA Eesti Vabaõhumuuseumi konserveerimis- ja digiteerimiskeskuse Kanut ning TLÜ Ajaloo Instituudi konservaatorite teenuseid.

2.6.1.3. Kogude sisuline analüüs ja väärtuste hindamine

Kogude hindamiseks analüüsitakse regulaarsete inventuuride käigus museaalide sobivust kogusse ja nende seisukorda. Inventuuride tegemine läheb järk-järgult üle MuISi keskkonda.

2.6.1.4. Museaalide väljaarvamine kogust

Museaalide kogust väljaarvamisel lähtutakse muuseumiseadusest. Väljaarvamise vajadus selgub inventuuride käigus, millega fikseeritakse muuseumikogusse mittesobivad ja museaali tunnused kaotanud esemed.

2.6.1.5. Ruumid, säilitustingimused ja mahutavus

Muuseumikogu on osaliselt saanud endale kõiki säilitustingimusi tagavad hoidlad. Vajakajäämised nii hoiutingimustes kui ka -ruumis likvideeritakse 2018. aastal valmiva nüüdisaegse hoidlahoonega.

Arheoloogiakogu asub aadressil Lai 14, kus valitsevad ebasobivad olud ja ruumikitsikus. Pärast uue hoidla valmimist kolib kogu Maarjamäele, kus saab endale oluliselt suurema pinna, mis tagab kolmekordse juurdekasvuvõimaluse võrreldes praegusega.

Numismaatikakogu asub alates 2009. aastast Lai 14 esimesel korrusel spetsiaalses seifis. Kogu alla jääv pind pole küll suur, kuid vastab veel kogu mahutamisvajadustele. Sellele on aidanud kaasa uute nüüdisaegsete mündisahtlite hankimine.

Pitsatite ja pitserite kogu eraldamise üks eesmärke 1969. aastal oli hoiustamistingimuste parandamine. Kogu asub alates 2007. aastast Maarjamäe kompleksis trükiste kogu hoidlas, mis tagab ka juurdekasvuvõimaluse.

Relvakogu asub alates 2009. aasta suvest Maarjamäe lossi keldris. Suur osa kollektsioonist on eksponeeritud AMi Relvakambris ehk püsinäitusel Suurgildi hoones. Seoses lossi renoveerimisega kolitakse kogu ajutisele hoiupinnale Eesti Sõjamuuseumis. Uue hoidla valmimisel kolib kogu tagasi Maarjamäele, kus sellele eraldatakse juurdekasvuga arvestav spetsiaalse sisustusega hoiupind.

Tekstiilikogu asub alates 2005. aastast Maarjamäe kompleksis renoveeritud hoidlahoones. Tekstiilikogu ruumipuudust leevendab seal hoiustatava etnograafilise materjali ümberkolimine uude hoidlasse 2018. aastal.

Tarbekunsti ja võõretnoloogia kogu on hoiustatud Laia 14 hoone teisel korrusel kahes säilitamiseks kohandatud ruumis. Uue hoidla valmimisel Maarjamäe kompleksis kolitakse kogu nüüdisaegsele hoidlapinnale, mis tagab ka juurdekasvuvõimaluse ja paremad tingimused.

Rinnamärkide kogu asub Maarjamäe lossis ja kolitakse seoses lossi renoveerimistöödega ajutisele pinnale tallihoones. Pärast uue hoidla valmimist 2018. aastal kolib kogu sinna. Kogu hoidmiseks on kohandatud sahtlitega kapp ja seif. Hetkel ruumipuudust ei ole.

Kultuurilooline kogu asub Maarjamäe kompleksis. Hoiutingimuste parandamiseks teostati 2012. aastal sanitaarremont. Mööblikollektsioon oli paigutatud Maarjamäel erinevatesse hoonetesse ja viiakse kuni uue hoidlahoone valmimiseni ajutisele laopinnale muuseumikompleksist väljaspool. Etnograafiakollektsioon asub eraldi hoidlaruumis Maarjamäe kompleksis. Kultuuriloolise kogu peamisele probleemile, ruumipuudusele, toob leevendust uus hoidla, kus saavad uue hoidlapinna ka mööbli- ja etnograafiakollektsioon. Kultuuriloolise kogu suuremad esemed viiakse samuti uude hoidlasse, tagades niimoodi juurdekasvuvõimaluse.

Kunstikogu paikneb Maarjamäe kompleksis remonditud hoones, kus on olemas nõutavad niiskus- ja temperatuuritingimused. Kuna hoidlad ei asu uusehitises, vaid kohandatud vanas hoones, ei ole ruumide planeering kõige otstarbekam ja tekib kohatine ruumipuudus. Näiteks maalifondis mahub ruumi vaid loetud hulk liikuvaid reste. Graafika hoiustamiseks mõeldud puidust sahtlid on teoreetiliselt head, kuid halva materjali (puitlaastplaat) ja teostuse kvaliteedi (vajuvad läbi, jooksevad soontest välja, sahtlinupud kukuvad eest ära jm) tõttu ei vasta need nõuetele ja vajavad väljavahetamist. Graafika on hoiustatud uutesse mappidesse. Monumentaalskulptuurid moodustavad Maarjamäe kompleksis omaette väliekspositsiooni.

Foto- ja negatiivikogu asub spetsiaalses hoidlas. Negatiivid paiknevad jahekambri tüüpi spetsiaalse sisustusega ruumis. Fotosid hoiustatakse spetsiaalse kliimaga ja spetsiaalse sisustusega hoidlaruumis. Kogus on veel ruumi juurdekasvuks.

Trükiste kogu asub Maarjamäe kompleksis. Hoidla on varustatud uute metallist raamaturiiulitega ja metallist ning puitmaterjalist (mitte täispuit) kappidega. Hoidlas on praegusteks vajadusteks piisavalt mööblit. Roela raamatukogu raamatud on paigutatud riiulisse ilma kattematerjalideta, R-kogu raamatud on karbistatud. Uusi ümbriseid vajavad veel kalendrikogu ja ajakirjade kogu museaalid. Plakatid ja müürilehed on mapistatud ja paigutatud sahtlitesse. Uueks tulmeks on veel ruumi.

Dokumentaalmaterjalide kogu asub Maarjamäe kompleksis 2007. aastal renoveeritud hoidlas. Hoidlas on piisavalt ruumi ka juurdekasvu silmas pidades, kuid seda just standardmõõdus arhivaalide jaoks. Suureformaadiliste säilikute hoiustamiseks ei ole piisavalt riiuleid-sahtleid. Pärgamendid on deponeeritud Rahvusarhiivi Ajalooarhiivi. Jätkub museaalide ümbristamine ja mittesobivate ümbriste väljavahetamine.

 

3. MUUSEUMIKOGU DOKUMENTEERIMINE

Muuseumikogu dokumenteerimine on arvutipõhine (MuIS, AIS, Digiteek). Paralleelselt elektrooniliste infosüsteemidega on kasutusel ka paberalustel kartoteegid, mida ei täiendata, kuid vajadusel kasutatakse ka praegu. MuISi-eelsetest, peamiselt Exceli vormis andmebaasidest ootavad ülekandmist veel mõned vana andmebaasi osad.

Kõrvuti põhitööga toimub pidevalt museaalide tulme- ja kirjeldusinfo retrospektiivne sisestamine. Alustatud on inventuuride tegemist MuISis.

 

3.1. Arvestusdokumentatsiooni vormistamine ja hoidmine

Kogu arvestusdokumentatsioon vormistatakse MuISis. Paberile trükitakse vastuvõtuaktid, väljaandeaktid ja väljaarvamisaktid. Allkirjastamine toimub nii käsitsi kui ka digitaalselt. Nimetatud dokumendid kinnitab digitaalselt muuseumi direktor ning need kuuluvad ka paberkandjal säilitamisele peavarahoidja ja vastavate koguhoidjate arhiivis.

Inventuure tehakse kogupõhiselt ja minnakse järk-järgult üle nende koostamisele MuISis. Inventuuriaktid trükitakse välja ja säilitatakse osapoolte arhiivis. Inventuuriaktid kinnitab direktor.

Arvestusdokumentatsioonile juurdepääsu üle otsustab lähtuvalt isikuandmete kaitse seadusest vastutav töötaja (peavarahoidja või tema puudumisel asetäitja). Museaalile võidakse kehtestada juurdepääsupiirang juhul, kui eseme üleandja või isikuandmete andmesubjekt seda taotleb. Infosüsteemi kantud juurdepääsupiiranguta andmetele tagatakse avalikkuse juurdepääs MuISi veebilehe kaudu kooskõlas avaliku teabe seadusega.

 

3.2. Objektide vastuvõtmine

Asja kogumisel või saamisel paneb koguja üleandja esitatud andmete põhjal kirja üldise tulmelegendi, vajadusel ka üksikuid asju puudutava legendi: kellelt saadud, kust saadud, valmistamise/soetamise/kasutusaeg; kellele kuulus/kes kasutas; asjaga seotud spetsiifiline legend või sündmus. Kogutud informatsiooni põhjal vormistatakse eelregistreerimise leht.

Vastuvõtukomisjon vaatab registreeritud objektid üle ning langetab põhjendatud otsuse. Otsus fikseeritakse MuISis protokollina. Vastuvõtuakti koostab peavarahoidja.

Koguhoidja kirjeldab museaali vastavalt MuISi võimalustele ja museaalide kirjeldamise juhendi nõuetele.

 

3.3. Museaalide liikumine ja ajutine kasutamine

Muuseumiväliseks kasutamiseks laenutakse museaale eelkõige teiste muuseumide näitustele, juhul kui ollakse veendunud eksponeerimistingimuste sobivuses. Erijuhtudel võidakse museaali lühiajaliselt laenata ka juriidilisele või füüsilisele isikule, kes suudab tagada museaali turvalise säilitamise ja eksponeerimise. Muuseumisiseselt laenatakse museaale oma maja näitustele, pildistamiseks ja digitaliseerimiseks ning uurijatele. Oma näitustele deponeerimine vormistatakse muuseumisisese ajutise kasutamise aktiga MuISis.

 

3.4. Inventuurid

Inventuure tehakse regulaarselt, reeglina kogupõhiselt. Iga museaal kontrollitakse üle kord viie aasta jooksul. Inventuuride kava kinnitab direktor käskkirjaga. Inventuuri käigus fikseeritakse tähtsaim informatsioon: museaali unikaalne number, asukoht, nimetus ja seisund.

 

3.5. Säilitusprotseduurid

Konservaator jälgib säilitamistingimusi ja talletab asjaomast informatsiooni. Informatsioon talletatakse elektrooniliselt. Konserveerimistööd dokumenteeritakse MuISis.

 

3.6. Museaali muuseumikogust väljaarvamine ja hoiulevõetud asja tagastamine

Kogust välja arvatud museaaliga seotud dokumentatsioon säilitatakse muusemi arhiivis alaliselt ning museaali unikaalset numbrit ei võta uuesti kasutusele. Hoiulevõetud asi tagastatakse omanikule tagastamisaktiga.

 

3.7. Retrospektiivne dokumenteerimine, II kirjeldamise etapp

Museaalide retrospektiivsel sisestamisel ja inventeerimisel lähtutakse museaalide kirjeldamise juhendist.

II etapi kirjeldamisega tegelevad kõik koguhoidjad ja teised muuseumitöötajad, kes mingil põhjusel museaale uurivad. Kõik olulised andmed, mis selguvad uurimistööde käigus, tuleb lisada MuISi konkreetse museaali kirjelduslehele.

 

4. MUUSEUMIKOGU KASUTAMINE

 

4.1. Rollid ja vastutus

Muuseumikogu kasutamise eest vastutavad:

• peavarahoidja – vastutab väljalaenutatavaid museaale puudutava dokumentatsiooni korrashoiu ja arhiveerimise ning kogude kasutamiskorra ajakohastamise eest.

• koguhoidjad – vastutavad uurijate teenindamise, museaalide nõuetekohase laenutamise ning museaalide digitaliseerimisele suunamise eest.

 

4.2. Muuseumikogu kasutamisega seotud protseduurid ja dokumentatsioon

Museaalide kasutamiseks andmine toimub kogude kasutamise korra alusel ja jaguneb järgmiselt.

Muuseumisisene laenutus – oma maja näitused, digitaliseerimiseks, konserveerimiseks, uurijatele tutvumiseks.

Näitustele, digitaliseerimiseks ja konserveerimiseks laenutamisel vormistatakse muuseumisisese kasutamise akt. Uurijad registreerivad end külastajate päevikus ja kohustuvad jälgima kogude kasutamise korda. Koguhoidja või arhivaar kannab laenutatavad museaalid laenutuspäevikusse.

Muuseumiväline laenutus – peamiselt teiste muuseumide poolt korraldatud näitused.

Laenaja esitab deponeerimis-garantiikirja või MuISis taotluse, mille alusel peavarahoidja koostab väljaandeakti. Koguhoidjad pakivad laenutatavad museaalid.

 

4.3. Muuseumkogu kasutamisega seotud teenused

AMi kogudega on õigus tutvuda kõigil soovijatel. Museaalidest on võimalik teha jooniseid, paljundusi, digikoopiaid ja fotosid. Teenuste eest tasumine toimub vastavalt AMis kehtivale hinnakirjale.

 

4.4. Digiteerimispoliitika

Digiteerimist korraldavad peavarahoidja ja koguhoidjad ning teostavad fotograaf ja fotokogu hoidja. Muuseumil puudub digitehnik, seetõttu puudub ka kindel digitaliseerimiskava. Esmajoones kuuluvad digitaliseerimise alla järgnevad esemed:

• esemed, mis lähevad eksponeerimisele või mida kasutatakse illustreeriva materjalina trükistes;

• halva säilivusega esemed, mille vastu on olemas kasutushuvi;

• väiksemad ja kompaktsemad kogumid.

 

5. SÄILITAMINE

Säilitustegevus on suunatud kogude kahjustuste ennetamisele. Peatähelepanu on suunatud kahjustusriskide vähendamisele nii museaalide hoidmisel kui ka nende eksponeerimisel. Konserveerimistegevus on suunatud museaali seisundi stabiliseerimisele ja edasise kahjustumise aeglustamisele.

 

5.1. Rollid ja vastutus

Kogude hoolduse, füüsilise säilimise ja kliimaseire eest vastutavad koguhoidjad ja peavarahoidja. Kliimaseiret teostab konservaator. Suuremad konserveerimis- ja restaureerimistööd tellitakse vastava teenuse osutajalt.

 

5.2. Säilitustingimused ja nende tagamine

Pärast uue hoidlahoone valmimist 2018. aastal saavad kõik AMi kogud nõuetekohastesse säilitustingimustesse. Senimaani on mittenõuetekohastes ruumides asuvate kogude säilitamisel põhitähelepanu suhtelise õhuniiskuse ja temperatuuritaseme kontrollimisel ning nende järskude kõikumiste vältimisel.

Museaalide säilitustingimuste kontroll nii hoidlas kui ka näitustel on pidev. Andmeid kogutakse temperatuuri ja suhtelise õhuniiskuse taset salvestavate elektrooniliste mõõdikutega. Kontrollimise intervalli tihedus sõltub väliskliimast. Seireandmeid säilitatakse elektrooniliselt.

Museaali seisundit hinnatakse visuaalselt. Tulme kontrollitakse ja korrastatakse enne hoiustamist. Museaalide paigutamisel ja pakendamisel arvestatakse eelkõige museaalide materjali ning konstruktsiooni eripära. Museaalide pakendeid ja tugikonstruktsioone valmistatakse pikaajaliseks säilitamiseks sobivatest materjalidest.

 

5.3. Turvalisus

Kõrvaliste isikute viibimine hoidlates ei ole lubatud. Hoidlasse pääsu korraldab koguhoidja või tema puudumisel peavarahoidja. Kasutusvälisel ajal on hoidlad valve all.

 

6. TOIMEPIDEVUS

AMil on koostatud kogude ohuplaan, kus on kirjeldatud muuseumikogu kahjustamist mõjutavad tegurid, ennetamis- ja lahendamismeetmed.